Hainaut' krahvkond

Rooma riigi aegadel paiknes Hainaut vähemalt suuremas osas belgi nervide civitases. Kui keisririigi kontroll kadus, läks kogu see piirkond Saali frankide alluvusse, nende Neustria territooriumi koosseisus. Karl Suure ajal kuulutas Frangi riik välja uue "Püha" Rooma riigi.

Hainaut' krahvkond (hääldus: ĕ nō') rajati 900. aasta paiku frankide valitsetavate maade Lotharingia osas, kui Lotringi hertsog Reginhar I, Frangi keisri Lothar I pojapoeg, võttis tiitli "Hainaut' krahv". Pärast viimase Karolingist Ida-Frangi riigi kuninga Ludwig III Lapse surma aastal 911 ühines hertsog Reginhar kuningas Charles III Lääne-Frangi riigiga. Tema poeg ja järglane, hertsog Giselbert allutas end aastal 925 omakorda Saksa kuningale Heinrich I Linnupüüdjale, pärast mida jäi Lotharingia hertsogkond idapoolse Frangi kuningriigi osaks, millest sai Saksamaa, kuid piiril läänepoolse kuningriigiga, millest sai Prantsusmaa.

Pärast Giselberti surma aastal 939 ei läinud tema järglastel Reginharide dünastiast korda hertsogitiitli säilitamine, kuid nad jätkasid Hainaut' piirkonna valitsemist. Pärast krahv Reginhar III edutut mässu Lotringi hertsog Brun Suure vastu aeti ta minema ja pandi aastal 958 riigivande alla. Krahvkond jagati. Siiski taastasid Reginharid aastal 998 kontrolli Monsi krahvkonna üle. Kui viimane krahv, Hermann aastal 1051 järglasteta suri, abiellus tema lesk Richilde Flandria krahvi ja Prantsuse krooni vasalli Balduin VI-ga. Tema isa surma järel aastal 1067 sai Balduin VI nii Hainaut' kui ka Monsi valitsejaks. Talle järgnes tema poeg Arnulf III, kes tapeti aastal 1071 Casseli lahingus pärandivaiduses oma onu Robert I-ga. Võidukas Robert omandas Flandria, kuid tema vennanaine Richilde säilitas külgneva Alam-Lotringi territooriumid Saksa-Rooma riigis kui kaasavara. Taaselustatud Hainaut' krahvkond tekkis seetõttu kolme otse keisrile alluva krahvkonna taasfeodaliseerimisest:

• Monsi krahvkond
• Brabanti krahvkonna lõunaosa
• Ottoonide Valenciennes'i markkrahvkond

Hainaut' krahvkonna ühendamine keiserlikuks lääniks teostati pärast Arnulfi kaotust aastal 1071, kui Richilde ja ta poeg Balduin II püüdsid oma lääne keiser Heinrich IV-le müüa. Heinrich IV käskis vürstlikul Liège'i piiskopil osta läänid ja tagastada siis need ühendatud krahvkonnana krahvinna Richildele ja Alam-Lotringi hertsogite feodaalalluvusse.

Hainaut' krahvid omasid mitmeid ajaloolisi sidemeid Flandria ja Hollandi krahvidega, kellega neil olid tugevad peresidemed. Läbi ajaloo moodustas Hainaut' krahvkond personaalunioone teiste riikidega:

• Hainaut ja Flandria krahvkond: 1067–1071 ja taas 1191–1246
• Hainaut ja Hollandi krahvkond: 1299–1436
• Hainaut ja Baieri-Straubing: 1356–1417

  Pikemalt artiklites Flandria krahv ja Hollandi krahv

Pärast Baieri-Straubingi hertsogi Wilhelm II surma aastal 1417 päris Hainaut', Hollandi, Zeelandi krahvkonna tema ja Philippe Julge ning Flandia krahvinna Margaret III tütretütar Jacoba, kes pidi aastal 1432 loovutama krahvkonna koos Hollandiga Burgundia hertsogile Philippe Heale. Viimane sõltumatu krahvinna suri 8. oktoobril 1436 (arvatavasti tuberkuloosi) Teylingeni lossis Haagi lähistel (kuhu ta on maetud), tema valdused liidendati Burgundia Madalmaadega.

Baieri-Straubingi hertsogi Wilhelm II surma järel päris Baieri-Straubingi, tema vend Liège'i piiskop ning Baieri-Straubingi hertsog Johann III, kes nõudis ka Hollandi, Zeelandi krahvkonda oma pärandina ning teda toetas ka Saksa kuningas Sigismund. Jacoba sõlmis oma valduste kaitseks ebaõnnestunud abielud (1415–1417) Prantsusmaa kuninga Charles VI poja, Touraine hertsogi ja dofään Jeani, (1418–1421) nõbu Brabanti hertsogi Jean IV ning (1422–1428) Inglismaa ajutise regendi, Inglismaa kuninga (1422–1461) Henry VI onu, Gloucesteri hertsogi Humphreyga. Brabanti hertsog Jean IV ja Jacoba sõda Johann III oli ebaedukas, nad ei suutnud vallutada 1418. aastal piiramisega Dordrechti ning 1419. aastal sõlmis Jean IV, Johann III-ga Woudrichemi lepingu, millega tunnistas Johann III Hollandi regendina ja pantis talle 12 aastaks sõjakulude katteks Hollandi ja Zeelandi krahvkonna. Vastuolude Jeaniga tõttu saavutas Jacoba vastupaavst Benedict XIII poolt abielu lahutamise.

Burgundia hertsogid laiendasid oma territooriume Madalmaades mitmete keiserlike valduste omandamisega: hertsog Philippe Hea ostis aastal 1421 Namuri krahvkonna, päris aastal 1430 Brabanti hertsogi Jean IV surma järel Brabanti ja Limburgi hertsogkonnad ning hõivas aastal 1432 Hainaut', Hollandi ja Zeelandi krahvkonnad ning aastal 1441 Luksemburgi hertsogkonna.

Kui Burgundia Charles Südi aastal 1477 Nancy lahingus tapeti, hääbus Burgundia hertsogite meesliin. Samal aastal abiellus Charles'i tütar Maria keiser Friedrich III poja, ertshertsog Maximilianiga. Prantsusmaa kuningas Louis XI lootis oma nõo Charlesi surmast kasu saada ja saatis armee Madalmaadesse. Siiski kaotasid prantslased Guinegate lahingu ja Hainaut sai Arrasi rahuga aastast 1482 Habsburgide Madalmaade osaks. Aastal 1556 sai sellest Hispaania Madalmaade osa. Aastal 1579 oli Hainaut Arrasi uniooni liige, alludes Habsburgide Hispaania võimule, samas kui põhjapoolne Utrechti unioon mässas ja moodustas aastal 1581 Hollandi Vabariigi.

1659. aasta Püreneede rahu ja 1679. aasta Nijmegeni rahu lõikasid krahvkonna kaheks. Lõuna-ala ümber Valenciennes'i, Le Quesnoy ja Avesnes'i linnade loovutati Prantsusmaa kuningas Louis XIV-le (vaata Prantsuse Hainaut). Põhja-ala ümber Monsi jäi Hispaania Habsburgidele ja oli pärast 1713. aasta Utrechti rahu Austria Madalmaade osa. Habsburgidest keisrid valitsesid seda kuni 1794. aastani, kui selle neelas Prantsusmaa Esimene Vabariik.

• Hainaut' krahv
• Prantsuse Hainaut
• Gautier le Leu, 13. sajandi poeet, võib-olla Hainaut'st