Capri

Kreeka geograaf Strabon kirjutas, et kunagi oli Capri ühenduses maismaaga. Tänapäevased arheoloogilised leiud ja geoloogilised uuringud kinnitavad seda seisukohta.

Arheoloogilisi leide on Caprilt leitud juba antiikajal. Suetonius kirjutas, et kui Caprile rajati Augustuse jaoks Merepaleed, olevat välja kaevatud suuri konte ja kivirelvi. Keiser käskis need palee aeda välja panna. See on üks esimesi teadaolevaid arheoloogiliste leidude väljapanekuid. Tänapäeva väljakaevamised on tuvastanud inimtegevuse jäljed saarel juba kivi- ja pronksiajast peale.

Vergilius kirjutab "Aeneisis", et Capril olevat elanud kreeklased, kes olevat sinna elama asunud Joonia saartelt. Strabon kirjutab, et minevikus oli Capril kaks linna, tema ajal ainult üks.

Tacituse järgi olevat Capril olnud 12 imperaatorlikku villat. Saare tegi tuntuks Tiberius, kes kolis sinna aastal 27 ja juhtis sealt impeeriumi kuni oma surmani 37 koos oma pärija Caligulaga. Ta laskis saarele ehitada luksuslikke villasid. Neist Villa Jovis on üks kõige paremini säilinud Rooma-aegseid villasid Itaalias.

Pärastpoole oli Capri pagenduspaik. Näiteks 182 pagendas Commodus Caprile oma õe Lucilla, kes varsti pärast seda mõrvati.

Keskajal kuulus saar Napolile. 866 kinkis Frangi keiser Ludwig II saare Amalfile. Aastal 987 pühitses paavst Johannes XV esimese Capri piiskopi. 1496 legaliseeris Napoli kuningas Federico IV kujunenud olukorra ning jagas saare administratiivselt kaheks: idapoolseks Capriks ja läänepoolseks Anacapriks. Selline jaotus on säilinud tänapäevani.

Keskajal kannatas Capri piraatide käes. Näiteks Türgi admiralid Khair ad-Din ja Dragut rüüstasid saart vastavalt 1535. ja 1553. aastal.

Jaanuaris 1806 okupeeris saare Prantsusmaa. Sama aasta mais vallutasid britid saare tagasi ja muutsid mereväebaasiks, teiseks Gibraltariks. Ehitustöödega tekitati saare muististele tugevat kahju. Joaquin Murat vallutas saare 1808 tagasi ja Prantsuse väed jäid Caprile kuni Napoleoni aja lõpuni 1815, mil tagastati Bourbonide dünastia võimu all olevale Napoli kuningriigile.

19. sajandi teisel poolel sai Capri populaarseks suvituspaigaks Euroopa kultuuritegelaste seas. Axel Munthe elas saarel pikemat aega, laskis ehitada endale maja Villa San Michele ja kirjutas sellest raamatu "San Michele raamat". Saarel elas ka Maksim Gorki. Capril veetis oma viimased eluaastad Jakob von Uexküll.^[1]

Tänapäeval on Capri populaarne nii Itaalia kui ka välismaa turistide seas. Napoli ja Sorrento elanikud käivad Capril ühepäevareisidel. Nii Napoli kui Sorrentoga on saarel parvlaeva- ja hõljukiühendus. Saarel on ka jahisadam. Lennujaama jaoks pole Capril ruumi, kuid saarele rajati 1950. aastatel kopterite maandumisplats.

Arenenud turismi tõttu on Capri keskväljakul küll säilinud kunagine taluarhitektuur, kuid neis hoonetes asuvad luksuskaupade poed ja kallid restoranid.