Uno Laht

Öelda võib otse,
öelda võib mööda.
Kuidagimoodi
kõike võib öelda.

    Tõde ja valet
    vaikselt ja valju
    maailmas öeldakse
    pagana palju.

Ent kõige öelduga
maailm ei kata
mõtteid, mis öeldakse
ütlemata...

Väikesed lapsed, need mängivad kulli,
õues püüavad õde ja venda nad.
Suured lapsed mängivad peitust
iseendaga.

Silmi ei kata nad määrdunud peoga,
suured lapsed ei peida end kuhugi.
Surusid kätt, võid vaadata näkku,
võid vaadata suhugi.

Suured lapsed on kenad ja targad,
kõike kuulnud ja kõike lugenud.
Vaimsete väärtuste virna taha
pakku pugenud.

Ennast kui inimest varjata püüdes
laenatud leluga mängivad,
kuni kord väsivad. Emake loodus
õhtul hõikab sängi nad.

Voodisse loodus ei luba meil võtta
võõrast ei põue-, ei lõuatäit.
Küsib vaid, mida me jätsime endast
neile, kes õue jäid?!

Moto: Kevadel Anno Domini 1962 jäi Tartu restoranis šveitseri koht vakantseks. 90 kandidaadi seast valiti väärikaim. Pärast esimest viljakat ööd ei ilmunud õnneseen tööle. Haiglast, kus ta lamas, helistati: arstide arvates olla teda peksnud 89 meest, kuid ohver olevat heas tujus...
    Ilmselt liialdatud kuulujutt

CREDO, SANCTUS JA BENEDICTUS

Linna kohal hõljus kevadine öö,
pehme ning soe nagu pansamet
Emajõe valgetel õlgadel.
Raekoja kell sai maha
teise südaöötunniga,
viimased õlised hääled
kadusid igavikku
Barclay de Tolly
monumendi taha.

DIES IBAE

Aga üleval Toomemäel
Bibliotheca Fundamentalise lähedal,
kõige jämedama hiidpärna varjus,
ootasid
kaheksakümmend üheksa
tursket meest
mustades maskides.
Nad ähkisid imevaikselt
tallates üksteise varvastel.
Nad kiristasid hambaid
kurjast kadedusest
ja konnasilmadest.

GLOR1A

Aga paisunud pungade vahel
põliste pärnade latvades
laksutasid ööbikud
Schilleri-aegseid armusonette
sotsialismisajandi
üliõpilasargoos.

AGNUS DEI

Ja siis alustas ta oma teed
kõrgele Kolgata mäele,
üheksakümne seast salvitud
peaaegu jumala poeg...

Ja kui massid langesid tema peale
hüüdis ta heleda häälega:
"Viige ära siit minu ema
— nad hakkavad naelu sisse lööma!"
Aga paisunud pungade vahel
laksutasid ööbikud...

I. N. R. I.

Üksildane kuukiir
vilksahtas pilvede vahelt
üle Tähetorni kupli
ja laskus märjale murule,
mis oli tähniline kui värske forell
kaheksakümne üheksa mehe
kontsajälgedest.

"Naelad jäid sisse löömata..."
oigas roomlaste küüsist pääsenu
ja pööras kuukiirele vastu
õndsalt naeratava näo.

Märtri otsmikul helendas miski
nagu pisike pühakumärk
— sinna oli taanduva vaenlase käsi
kleepinud abitus vihas
kümnekopikalise.

KÜRIE ELEISON

Ja üksildane kuukiir
mängis mündiga
igavest kuukiirte mängu,
mis peegeldab maailma elu,
kuni püsivad
             mündid ja kuu.

Moodne daam ei säili ilma kohvilaadata.

Helesinise esmaspäeva hommikul
ehitustarvete lao
üleköetud kontoriruumis
tukastas laohoidja.

    Ta nägi magusat und
ideaalseimast ühiskonnast:
See oli kaunis maa,
seal õitsesid meelespealilled
ja keegi ei elanud palgast,
vaid sissetulekutest...

    Kõigil inimestel olid sidemed
laomeestega.
    Kõigil laomeestel olid sidemed
inimestega.
    Riiki ei varastanud keegi,
sest kõik varastasid iseennast.

    See oli imekaunis maa,
    seal õitsesid meelespealilled...

Helesinise esmaspäeva hommikul
nägi ta magusat und.
Aga siis tuli koristajaeit,
kolistas pange ja ütles:
"Põrand jäi pesemata!"

Ehk ulatate oma sõrmed, madaam ...
Ah, kahju, et ma pole lüürik!
El oska ma suudelda küüsi, madaam,
kui lubate, teen maniküüri...

Ehk leotate portselankausis, madaam,
oma väsinud sõrmede otsi...
Ah tõesti... soe seebivesi, madaam,
teile meenutab suvist Sotši...
...
Kas soovite redisepunast, madaam?
Ah mattidest lakkidest villand...
Teie jumega jumalikult, madaam,
sobib nimelt just sirelililla!

Teie vanuses!?... Rumalus, kulla madaam,
alles algas teil teine noorus!
Neljakümneaastaselt naine, madaam,
nagu kanapoeg muna seest koorub...
...
Usun, usun, intriigid on igal pool...
Tütar hüüab teid... vesinikhappeks?!
Oh keemikuid! Nõnda neid kasvatab kool!
Tõite ilmale, tervist tappes...

Ostjad on ostujõulised,
— kuhu poodi ka minna.
Aga letid on lühemad
kui kasvavad linnad.

Pärastlõunane vahetus
pikemaks lette ei suru.
Valvekaupluste põrandal
sahiseb saepuru.

Läigivad karbiparaadil
baklažaanid ja sprotid.
Ootavad kannatlikult
tuhanded kandekotid.

Pole sel "õrnemal" sool
minutit liigset aega.
Kiiruga minnakse siit
koju või lasteaeda...

... Siis alles puhkeb köökides
gaasipliitide kahin.
Pole veel hoopiski lõppenud
päevane tootmislahing!

Ühel päeval hakkas Bonsul igav,
sõitis Bonsu Riiga "Consuliga".
Andis talle kaubameeste liiga
julgestuseks kaasa blondi piiga,
kes küll vaimult Shylockile kaim on,
seest on Shylock, pealt on puha nailon.
Naela liha pandiks ta ei vaja —
vagun, kaks... või terve kaubamaja!
...
Kainelt algas vaikne keskustelu,
võeti pitsid, peagi tõusis melu,
— sest et "Riia Palsam" loksus klaasis
puhkes kauplemine kõvemas kuraasis.
Iga mees ju enda nimel tingis
ründas mister X-i kitsas ringis.
Ja et mistrile ei tehtaks liiga,
talle sülle istus... Bonsu piiga.

Mister imestusest isegi ohootas
— vaevalt küll ta sellist saaki ootas!
Tõusis, teatas: kapitalid aitab
viia kõige kindlamasse paika...
Ainult ise mister keeldus ostmast,
näitas väikest nahkset tõendit Moskvast,
— ennast tutvustas kui major Ivanoffi,
nii et silmapilkselt... jahtus kohvi.

Lõppenud on kurb ja lõbus lugu
— mõned kelmid kaotas inimsugu.
Vanglaleiva kontsu leotab Bonsu,
meenub talle kaaviar ja "Consul".
Aga ehmatusest blondimat veel piigat
juba käskis kaubameeste liiga:
"Tuleb leida sell, kes Bonsust valvsam..."
Kõiges olnud süüdi... "Riia Palsam".

Väsinult veidi jääb hiljaks mileedi,
sõbranjed ju kärsitult hõikavad.
Kõigil on mehed nii-öelda kolleegid —
kes klaasi-, kes baasilõikajad.

Nii nagu kunagi kogenud kalad,
ladude lukke ei lõhu nad.
Enamik tegutseb hindade alal,
kaubitseb edukalt... õhuga!

Elatustase neil üpriski viks on,
omavahel ju seda ei salga nad.
Imestaks isegi mister Nixon
— kõike saab... väikese palgaga!

Isegi riiklikku toetust ei vaja
— see sarnaneb majandusimele.
Ainult... need autod ja varad ja majad
kantakse prouade nimele.

Korda nad kiidavad, nii et sülg must,
pealt ise roosad, seest sinakad.
Elavad julgesti, tulvil ülbust,
rahakad, uhked ja ninakad.

Poes käimisega omal nahal orjatud
ja kõhu kõrvalt hoitud kommirahad.
Ei tohiks, põhimõtteliselt, olla paha,
et lastel natuke on korjatud.

Ma võtsin kassi krampikiskund peost.
Siis nägin kahte pilku kulmualust...
Kes iial kulakuid on välja tõstnud talust,
see mõistab küsimuse kurba seost.

Oh süütult kannataja püha raev,
käib läbi pisarate hambakirin.
Ma kipsist kassi enda kätte tirin
ja, kõrvad lukkus, teise tuppa paen...

Tol kipsist kassil puudub kihv ja küüs,
kuid kiisust kasvab triibuline tiiger,
— loob välja kümne küüne seadus iidne...
Meil endil jätkub küllalt seda süüd!

Lapsed istusid söögilauas.
Keegi raadio mängima pani.
Sealt öeldi, et Pakistanis
möllavad mustad rõuged.

See taud neile tundus vist õudne,
laste mõtted viis Pakistani.
Minult pärisid jõngermanid:
"Mis haigus on mustad rõuged?"

Iga vastus on takti nõudev,
ütles kas Meyer või Malthus.
Mina vastasin: "Küünte alt just
algavad mustad rõuged...!"

Sõrmed kadusid söögilaualt,
kööki siis tormati mestis.
Traatharjaga puhtaks pesti
kahtlased mustad rõuged...

Ühel istungil peeti kõnet.
Karmi kriitikat puldist raksus.
Hukka mõisteti altkäemaksu:
"...Ikka veel võtavad mõned...!"

Mõned kuulasid, silmad pungil,
sõrmi peitsid vaid Pupsberg ja Fuksel.
Aga pesemisruumi uksel
ei olnud märgata tungi...

Küll on kena kelguta
koos meil liugu lasta.
Hoi-hoi, kelguta...
aasta läbi vastlad!

    Sõber silma pilgutab,
    siis koht ja palk on vastav...
    Hoi-hoi, pilgutab,
    ja kõht meil aina kasvab!

Hoia kinni, muidu võime uppi lennata,
sõbrast kinni hoia sa!
Kaitsed venda sa, hoiad iseennast ka,
üheskoos, täies hoos, holla-laa!

Kujutage endale ette,
et homme kuulutatakse välja
Üldriiklikud Bürokratismi Matused...
Mis küll juhtuks?!
El midagi erilist!
Ainult riigipanga filiaalides
tuleks trügimist,
kui kõik asutused
saadavad sinna oma kassapidajad
välja võtma
pärjaraha...

Ristlipsud meestel, nagu nõuab mood,
ning naistel nagisevad nailon-rummutid.

On teatrilaval Tootsi pulmalood,
kus Raja Teele kaasavaraks toob
maatõugu klaveri ja kummuti...

    Oh kummutid, oh kitsad kummikraed!
    Kes naerab siin...? Ja keda naerab Aeg?

Veel suudab õhtut kanda vaene Kiir,
kuid juba küpseb küsimus nii ärev
— on igal jandiseerialgi piir,
kust võtta jeekimeid,
kes jookseks Jorhi järel?!

    Võib-olla siiski, Draamateatri palvel,
    uut lisa leiab veel maestro Särev...?
    Luts aimas ette...
    ta ei kirjutanud "Talve".

Oh kummuteid — ei saada seeki neid...!
Kust võtta jeekimeid!?
Kust võtta jeekimeid!?

Ei, seekord mitte... kohvi ärge keetke!
Ma tulin ainult viivuks
tuld viima teie ateljeest.
Mind alati siin ruumis miski veetleb,
siit võimsa segaduse leian eest,
nii hubase, just mulle konti mööda,
et ikka tunnen ausat kadedust —
saab üksnes ennastunustava tööga
nii suurepärast korralagedust!

On seina ääres graafilised lehed.
Seal seisavad need kuulsad lapsepead
just nagu nurka pandud vembumehed.
Oh kaunid kelmid, üks on teisest õrnem,
altkulmu kiikab tehtud haledus...
Tsinkplaadid reas. Neid hõbedaseks räitsinud
külmnõela ots ja meistri soojad sõrmed.
Näen ringutamas pikakaelset näitsikut,
kes kunagi ei kaota saledust
ja iialgi ei kanna ühtki ehet...
On seina ääres graafilised lehed.

Võtke sõrmkübaratäis
ööbikupiima
varahommikusest lüpsist
ja jahutage seda
valgete kaskede all
kevadises tuules,
mis puhub läbi hiirekõrvade
koidu eel.

Kui see on jahtunud
niivõrd,
et pinnale jäävad püsima
võnkeringid
esimese vankri põrinast
maanteesillal
ja piitsaplaks
nagu tillukene koma,
siis rutake suurde linna
ja otsige üles too aken
kuhu murdudes langeb
vabrikukorstnalt
nõgise ninaga
päikesekiir.

Maalige ööbikupiimaga
külmale aknaklaasile
inimsüdame kujutis
ilma nooleta
ja nimetähtedeta,
kuid nõnda
et keskele jääksid püsima
vankri põrina ringid ja piitsaplaks nagu tillukene koma.

Siis aga soendage seda
hingeõhuga,
et päikesekiir,
kui ta vabrikukorstnalt kukub,
jääks kinni
ööbikuplima külge
oma nõgise ninaga
nagu kärbsepaberile.

Aga vasaku käega
vehkige kogu aeg
— sest kevadel
meil kõigil
on pea kärbseid täis!

Jää jumalaga, Pärnu linn,
meil aeg on teele minna.
Must masin ootab, limusiin —
juht küsis bussihinna.

    Kuus reisijat, ei riski suurt,
    lööb kulpi noor inspektor.
    Täishäälel üürgab raadio Nu-urd
    ja õitseb erasektor.

"Peen bisniss poistel..." muigas juht.
"Neil raadiojaam on praamil,
neutraalses vees bum-bum-tsuh-tsuh
veab muusikat, reklaami...

    Ei Rootsi kuningriik neilt saa
    poolt krooni tulumaksu!"
    Juht puhkes naerma ah-ahaa!,
    lõi põlve pihta laksu.

Meist mööda lendas mets ja põld —
mees mõistis kihutada.
See oli võimas eratõld —
kah tulumaksust vaba.

Ja meile vastu sõitsid seal
töörõõmsad maanteehöövlid.
Ja sõitsid maa ja mere peal
veel mitmed õilsad röövlid.

Kuidas küll papake pingutas,
kümne küünega algas,
kuni sai selgeks tarkuse —
lossi ei ehita palgast!

Muutuski papake asiseks —
enam ei puhkust, ei asu.
Ostis ja müütas masinaid,
ahmides vaheltkasu.

Rabeles päeval ja ööselgi
rahutus tungis unne.
Vabriku laost lapse jaoks
varastas autokumme...

Kerkiski häärber, kus asukad
rahaks ei pidanud sajast.
Ilmusid klaver ja kasukad
Tallinna Kaubamajast.

Tutvused kaasa tõid kraami uut —
pakinoosist ja baasist...
Sissesõit härra garaažile
tehti raamitud klaasist.

Riiulil ritta keraamikat —
ehtsat esteetilist ilu.
Vaipu küll seintel, küll kamina ees —
suures toas oli vilu...
...
Paistis, et hankides parimat,
kõike, mis taheti, saadi.
Prouake palkas ka kohtusse
parima advokaadi.

Advokaat rääkis end hingetuks,
laskis kui vaskne truba.
...Ikkagi võeti riigile
häärber ja lastetuba!

Langesid kokku kolinal
üürike pidu ja äri.
"Memme, kus on me papake?"
"Pojake, ära päri!"

"Millal ta tuleb tagasi?"
"Siis, kui antakse... aega."
"Memme, luba, las mina kah
jään siia lasteaeda!?"

Tädi Liisil on
tibatilluke tuba
kolmandal korrusel
— kõrgele ronida...
Igal kuul saab eideke
kolmkümmend rubla.
Tädi Liisi on rahul
pensioniga.
...
See vagune vanake
sõimati läbi
meie tänava
leivakaupluses.

Ta rublast sai tagasi
kahekümnelist
neli.
Ta näitas
peopesal
— needsamad...

Läks vastaspoest võtma siis
toiduõli,
kuid kopikad, öeldi,
on vanad!

Koit alles laane taga magab,
umbtihnikutes tukub talveöö.
Nüüd algab rajameistri valvetöö,
sest lund on vööni nagu põhjanabal.

    On tuisust neitsilikult jäljevabad
    kui valged lossid järveäärsed mäed.
    Siit ainult sina, rajameister, näed,
    kust kulges õhtul aetud krossirada.

Sa metsahämaruses leiad lipujada,
alt orukatlast otsid, kus nad on.
Keskhommikul, kui sussab suusarong,
sul uusi lippe pandud mitusada...
...
Meil elu tihti rajameistrit vajab,
nii teaduses kui kunstis, — igal pool!
Ma panin sinust kirja selle loo,
et loeksid
           pühapäevasuusatajad...

Hiljuti kodanik Pardinokk,
eesnimega Anneliisi,
toidubaar "Tarbija" külmlauakokk
turistina viibis Pariisis.

    Kuna meil üldse on üsna moes
    reisimuljed nii proosas kui riimis,
    paluti temakest pidada
    loeng ametiühingu liinis.

Rääkis ta meile, kuis manduv lääs
vildakaid vaime võlub
— oli tal endalgi midagi pääs,
jalas, kaelas ja õlul...

    Kuigi on teada, et kõlvatud lood
    sünnivad "maailmas vabas",
    kuulajaid siiski üks episood
    südamepõhjani rabas.

"Pariisis," pajatas Pardinokk,
"olid kangesti palavad ilmad.
Seal veinist kallim on karastusjook,
et pigista kinni silmad...

    Ja kui sa veel nii palju kunsti näed,
    et sääremarjad on krampis...
    Ah, teate, ma raiskasin iga päev
    vee peale kümme franki.

Aga prantslased üldse on kavalad
— klosetiski maksa valuutat!
Kaks nädalat, mida seal salata,
hotellini tuli mul suuta ...

    Ma mõnikord hambadki risti lõin
    vaateakende tuledesäras.
    Kuid suveniire ma siiski... kaasa tõin
    — nii et reis tasus ära..."

Kahin käis läbi publiku seast,
pariislikust piinamisviisist.
Heast kohast sa koduski lugu pead,
kui eluga pääsed Pariisist!

Limusiini tagaaknast
vahtis välja peni.
Omanik teeb sisseoste
— peni valvab seni...

    Looma jaoks on inimlikud
    kombed siiski võõrad.
    Haukus Lord ja jooksid kokku
    tavalised koerad.

Üle tuuleklaasi serva
lähenesid koonud.
Nuusutasid noored koerad
nagu jumal loonud.

    Seisid sabas, — järjekord
    on siiski õilsam väljend...
    Läikivale uksele
    jäid kümned käpajäljed.

Aga viimne austaja,
kes nuuskis looma nooblit,
priske peremehe käest
sai ränga jalahoobi.

    Vingub rentslis vaene krants,
    — koer madalamast liigist...
    On sotsiaalseid kihte veel
    üldrahvalikus riigis!

    Säästud, oh säästud,
    paksud ja kõhnad,
    — žetoonike letile löö!
    Endistel roomlastel
    orjade tarbeks
    oli mõnitav sõna: töö.

Säästud, oh säästud,
raha ei kao veel...
Žetoonike letile löö!
Raske on korjata
töömehe palgast
— inime elab ja sööb...

Kui Lõuna-Eestisse ma saan
kesksuve paiku minna,
siis pilguga ma mõõdan maad
ja määran mulla hinna...

Seal punast mütsi kannab torn,
seal silotorni taga
üks asuniku perekond
kord elas vastu raba.

Seal kõrgemal on rukkipõld.
Ei tea kas vaatan õiget...?
Siit kuskilt, neljakümnendal,
nad võtsid juurdelõiget.

Kuid proovimata jäigi siis
neil uudseleiva maitse...
Kesksuvel kõik need seitse suud
viis ära "Omakaitse".

On vallakeldri ukse ees
nii raske raudne taba.
Siit algas uusmaarahva tee,
mis lõppes Roosna rabas...

Ja lapsi nagu pabulaid
veel tapjatele anti,
et karjaseid ja sulaseid
jääks rohkem siia kanti.

Nüüd küla näo on muutnud aeg,
uus põlvkond kaotab armid.
Neil suus on teised sõnadki
— söötühikud ja farmid.

Ka ühiskarja laudale
on laiad aknad pandud
ja tagasi on tulnud need,
kes karistuse kandnud.

Kui Lõuna-Eestisse ma saan,
kaen kallist kodupinda.
... Nii palju poegi Eestimaal
on maksnud mulla hinda.

Räägitakse, pärast ussimaarjat
paljajalu korjata võib pohli.
Räägitakse, pärast ussimaarjat
ükski rästik polla enam ohtlik.

Räägitakse, et kui uss ei nõela,
tuleb talle patud andeks anda...
Jah, kuid alles täna üks neist, õelam,
hammustas mind vasakusse kanda.

Näksas ära, sisistada tihkas:
"Oodake, küll tulevad veel ajad,
kus te pohli punaseid ei ihka...
Maarjamaal on matuseid veel vaja!"

Räägitakse, pärast ussimaarjat
paljajalu korjata võib pohli?!
Lorijutt, ka pärast ussimaarjat,
mõni siug on endist viisi ohtlik!

Kotad jalga! Milleks paljajalu?
Kuigi meil on hammustatud päkad...
Ega rahvas küpseid pohli palus
ussi pärast korjamata jäta.

Kohus kuulutab vaheaja
homse hommikuni.
Valvurid viivad vangi.
Väljuva rahva sumin
sombuse taeva all...
— Kas oma mõrvatud lapsi
leinad sa, Eestimaa talv?

Kõnnin asfaldil märjal.
Meelega pöördun sinna,
kus vanad ja targad sambad,
kus rõõsad ja rõõmsad näod.
Vaatan tuledest pärjatud
õppiva nooruse linna,
kuid Emajõe talvises udus
üht pilti vaid näen...

"Puhketund näituseväljakul"
— päevapilt ristiti himukalt.
Paksul kriitpaberil trükkis
pagulaskoguteos.
Puhketund näituseväljakul...!
Poseerivad naerdes timukad,
seistes, lamades, kükkis,
koduselt püssid peos.

Puhketund näituseväljakul.
Õitseb Eestimaal omakohus
— kiiruga pole veel jõutud
saksa politsei tindini...
Laipadel trampinud säärikud
puhkavad juulikuu rohus,
käised on tapjatel kääritud
sinimustvalge lindini...

Mida küll naeravad mõrvarid?
Kas meenus vägistusorgia,
naljakas päästikutõmme
või raseda naise agoonia?!
Grupiski, üksteise kõrvalgi,
"eestlus" neil erineb sordiga:
ohvitserkonda ja võmme,
vargaid ja kulakujõmme,
verisem kõigist — "Vironia".

Puhketund näituseväljakul.
..."fighters for independence!"
Kriitpaberi inglitest nendest
võõrsil veel mõned kisavad:
"Teenisin ainult isamaad!"

Meie leiname näituseväljakut,
ammusurnute tuhandeid vaevu,
ka teie käest pääsnute kannatust,
kes tänagi, magama heitnud,
oigavad keset und.

Meie leiname näituseväljakut
— siin on mitmete rahvaste raevu...
Kui oleksid meredki rannatud,
ikkagi oleks teid leitud
— jõuab teieni kohtutund!

Õhtusel tänaval
trammis ja rongis
ühiskond undab
kui rukkipeks.
Latvade kõikudes
tõttab ja longib
määratu
küünarnukkide mets.

Puudelgi puudu jääb
harvendushüvest,
linnade laaned
on tulvili täis.
Kõiguvad kõrvuti,
tüvega tüves,
tõusiklik daame
ja kulunud käis.

Eraldi lahtrites
rahvaloendusel
küüslaugumuti
ja nutikas spets.
Ühiselt ähkiva
nahkadesoenduse
teeb neile
küünarnukkide mets.
...
Kõikjale mahub ta
kannatlik rahu,
kuid riiakaid kukki
ta peksab ka...
Vaesed on hinged,
kes elada tahavad
küünarnukkide
metsata!

Õhtusel tänaval
trammis ja rongis
ühiskond undab
kui rukkipeks.
Kõikidest metsadest
oled sa lähim,
Seltsimees
Küünarnukkide Mets!