Kask

Kask (Betula) on kaseliste sugukonda kuuluv mitmeaastaste heitlehiste lehtpuude perekond.

• Kuused polnud ei väga vanad ega väga suured ning nende muistse välimuse põhjustas külluslik sambla- ja samblikukasv, mis kattis nende tüvesid ja oksi. Kuusetihniku kohal teeserval seisis väärikas kask, üks jäänukeid mäge katnud põlismetsast - hiiglaslik jändrik tüvi, mille ümbermõõt kolme jala kõrgusel maapinnast oli vaid kaks tolli vähem kui kakskümmend kolm jalga. Umbes kahekümne jala kõrgusel või enam lõhenes peatüvi neljaks suureks püstiseks haruks, mis olid igaüks ise suure puu eest.
  • Anna Murray Vail, "Märkmeid Smythe'i maakonna floorast Virginias, III", Garden and Forest, 17. august 1892, lk 388-389

• Ja kaskedel, mis väikeste salkadena siin-seal põldudel kasvasid, neil oli üsna kindlasti paradiis tema mõisas. Nad olid leidnud nii palju erinevaid kasvamisviise, nagu oleksid nad otsustanud kõiki teisi puid jäljendada. Üks oli nagu pärn, tihe, leherikas ja kahara krooniga, teine seisis sirgena ja püramiidikujulisena nagu pappel, kolmas aga longutas oksi nagu halapaju. Ükski neist ei sarnanenud teisega, ja toredad olid nad kõik.
  • Selma Lagerlöf, "Gösta Berlingi saaga", tlk Marje Pedajas, 2006, lk 199

• Polnud midagi parata. Vargamäe ilusamad ja huvitavamad asjad olid kõik enne neid sündinud. Neist võis ainult veel pussiga meisterdades unistada. Unistusena tundus seegi, mis Matu rääkis Jõessaarest ja tema kaskedest. Tema päevil olid nad alles nii peened, et tema ronis kui orav nende latva, viskas jalad puust eemale ja tuli siis ühes kaseladvaga viudi maha, nii et külm tuul käis südame alt läbi. Laskis ta peale seda kaseladvast lahti, siis lõi see enda kui vedruteras uuesti üles, roni kas või jällegi latva ja tule temaga alla. Matu ei teinudki Vargamäel karjas käies muud, kui aga ronis Jõessaares peente ja pikkade kaskede latva ning laskis sealt viu ja viu maha, sest nii hea oli, kui selle juures külm tuul südame alt läbi käis.
  • A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" I, 31. peatükk

• Siis algab sünnipäevapidu kaskede otsas. Nad söövad ning joovad ema terviseks õlut ja limonaadi ning laulavad "Ta elagu", nii et pullid puude all jahmuvad. Isa viipab neile singivõileivaga. "Rohelises salongis pakutakse karastusjooke," teatab ta.
  • Astrid Lindgren, "Madlike ja Jaanikingu põnn"

• Inglane armastab oma aias seda, mis ei kasva. See on vist üldse aednike haigus. Ta istutab kase. Põhjamaa puu, mis armastab talve, mida siin pole.
  • Tõnu Õnnepalu, "Valede kataloog. Inglise aed". EKSA 2017, lk 216

• Üks mu mälestusi vanaisast - Minni isast - ongi see, kuidas ta kraavipervel võsa maha võttes korraga peatus, ühe vitsarao kasvama jättis ja mulle, haokubu korjajale, ütles:

"Vaata, selle jätame kasvama. Sellest tuleb ilus puu."

Kuna mina ei osanud selles raagus raokeses midagi erilist näha, siis oli vanaisa ettenägemisvõimes minu jaoks midagi salapärast, lausa võlurlikkust, ning muidugi läkski vanaisa ennustus täide. Puust kasvas - ja veel kuidagi väga kiiresti - eriti helendavalt sirge tüvega kask.

• Eeva Park, "Minu kuninglikud kaelkirjakud", 2018, lk 41-42

• Kersti Merilaas "Öö" (1936)

• Kalju Lepik, "Mängumees" kogust "Mängumees" (1948)

• Aleksander Suuman, "* Kahvatukollane kask" [1958], rmt: "Kaunis on kummaline" (1988), lk 27

• Bernard Kangro, "Varakevadisi värelusi" 2 kogus "Varjumaa" (1966), lk 32

• Eha Lättemäe, "Kask - mahla ja kevadet täis" [1969] kogus "Pääsuke päevalind" (1971), lk 49

• Milvi Seping, "Kaks kingitust möödunud päevalt ma sain", kogus "Urvad üle müüride" (1974), lk 26

• Viiu Härm, "*tuul tuli taga päike läks ees...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 37

• Paul-Eerik Rummo, "Kassikangas" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 48

• Kirsti Oidekivi, "millega sa ostad ennast välja" kogust "Akvaariumis". Tuum, 2000, lk 40

• Kristiina Ehin, "* see aeg on käes". Looming nr 9 (2002)

• Lea Mändmets, "*Ürgema teeb neli tiiru ümber maailmapuu...", rmt: "Mullumuiste", 2017, lk 14

• Ega leib ole võsast võetud ega kase oksist katkutud.
• Kasu leitakse kase okstest, vilja metsa vitstest.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929