Maarja Pärtna

Maarja Pärtna (sündinud 2. juulil 1986) on eesti luuletaja, tõlkija ja toimetaja.

• [Kodukandi jõest, kus ujuda ei tohtinud:] See oli niivõrd enesestmõistetav osa sellest ümbrusest, kus me kasvasime. Me ei osanud seda kuidagi küsimärgi alla panna. Tegelikult keskkonnapsühholoogias tuntakse ka sellist mõistet nagu baastaseme nihe, mis ongi selline fenomen, et isegi siis, kui lapsed ja noored inimesed kasvavad üles küllaltki reostunud või ka antropogeenses keskkonnas, kus on pika aja vältel toimunud inimtegevuse tulemusel mingid muutused, siis kui meil ei ole sellist keskkonna-ajaloolist taju, siis me tegelikult ei oskagi mõelda sellest kui millestki ebatavalisest.
• Kasvasin üles Lüganuse külas Ida-Virumaal. Sellest külast voolab läbi Purtse jõgi koos kahe harujõega – Kohtla ja Erra. Need jõed on minu meelest ajalooliselt olnud põlevkiviõlitööstuse ohveralad, ehk siis juba esimese Eesti Vabariigi ajal, kui hakati põlevkiviõlitööstust Eestis arendama, siis need vabrikud, mis loodi, hakkasid oma jääkreostust sinna jõgedesse laskma. See suretas sealse elustiku üsna ruttu välja. Ja mina, kes ma 1986. aastal sündisin ning käisin 1990. aastatel ja nullindate alguses väikeses külakoolis, minu koolitee tõesti viiski üle Kohtla jõe. See jõgi haises, vahutas, kaldal oli selline pigilaadne ollus ja meie perekonnas ning tuttavate hulgas nimetatigi seda tõrvajõeks.
• Mul ei ole juhilube ega autot ja ma loodan, et mu elu ei muutu ka kunagi selliseks, et ma pean linnas autoga sõitma. /.../ Naudin jalgsi, jalgrattaga või ühistranspordiga liiklemist väga, sest see annab võimaluse olla vahetus kontaktis linnaruumiga – nii sotsiaalse ruumi kui ka keskkonna mõttes. See tõesti on miski, mis mind ka kirjanikuna tegelikult hästi palju inspireerib. Märkamised tulevad iseenesest kätte, kui sellisel viisil linnas liigelda.
• Vajadusel, eriti kevadel, võtan kaasa binokli ja lähen parki ning püüan sihilikult vaadelda, mitte lihtsalt juhuslikult märgata seda, mis ümberringi toimub ja kes seal elavad.
• Siile kohtab Tartus omajagu. See on ka miski, mis on Tartule iseloomulik. Kui ma Karlovasse tagasi kolisin, siis esimesel suvel olin nii õnnelik selle üle, et meil tegutsesid tagaaias kaks siili. Kui sügisel liiklus linnas tihedamaks läks, siis nad sõideti mõlemad nädalase vahega surnuks. Me matsime nad enda tagaaeda. Nii kurb on, et me ei oska linnas väga hästi koos teiste liikidega elada.
• Ma tahaks loota, et pildilisus on see, mis mu tekste iseloomustab. See on miski, mida kirjutades taotlen, et kujutluspilt ikka võimalikult selgelt lugeja tajus tekiks. Aga ma arvan, et aastatega olen hakanud rohkem tähelepanu pöörama ka teistele meeltele – lõhnadele, helidele, puudutustele ja püüan kirjutades üha rohkem ka kehalist tundlikkust tekstidesse tuua.
• Tunnen, et mu enda oskamatus kehalisi kogemusi väljendada on kogu aeg ees. Siis ma ikkagi kuidagi maadlen sellega või püüdlen selle väljendamise täpsuse poole.
• [Järgmisest luulekogust:] Kindlasti on selles meeleline külg olemas, aga võib-olla just läbi selle, et selle luulekogu taustal on kindlasti kogemus väga suurest ärevusest, mida ma tundsin siis, kui Venemaa ründas Ukrainat. Mul oligi selline olukord, et kui need uudised hakkasid tulema, siis ma ei suutnud mitu kuud järjest korralikult magada ja see ärevuse foon oli hästi kõrge. Siis üks asi, mida ma oma vaimse tervise tasakaalustamiseks tegema hakkasin, oligi selle tasakaalu otsimine läbi kehaliste kogemuste. Siis kuidagi juhtus, et ma jõudsin ühte kogukonna-aeda Tartus ja just kontakt taimede, mulla, veega ning ka teiste inimestega seal osutus minu jaoks hästi tasakaalustavaks kogemuseks.
  • Maarja Pärtna, intervjuu: Maria Kruusement, "Maarja Pärtna: reostus oli enesestmõistetav osa ümbrusest, kus kasvasin", ERR/Klassikaraadio "Delta", 31.01.2024

Maarja Pärtna, "Vivaarium". Elusamus, 2019.

• "ukselävi", lk 9

• "kaev", lk 15

• "pimendamine / kojusaabuja", lk 24

• "meelestik", lk 28

• "müüre", lk 30

• "lünk", lk 37

• "park", lk 38

• "vivaarium", lk 48

• # peatada käsi. jätta murdmata, lk 53

• # jões käsi pestes näen, lk 55

• # mu suu on täis magusaid sõnu, lk 60