Milvi Seping

Mul tehas aastatega saanud kalliks
ja kümnes toonis helkivat metalli
mu käed on juba ammu mõistma harjund.

Kuid kutsub mind ka kauge põllurada,
kus lainetava rukkimere taga
näen kuusikute hambulisi harju.
/---/
Ma oleksin ehk lõhestatud kaheks,
kui poleks mulla ja metalli vahel
mu hinges helisevat silda luulest.

Küll suvi kannab õiterikast rätti.
Tuul lõhnadest on lausa ärevil.
Kuid siiski sügavama jälje jättis
meil hinge esimene sinilill.

On esimese armastuse kargus
kui kaunis viis, mis surematuks jääb,
ja puhta tunde kustumatu valgus
võib panna heldima veel halli pää.

Saaks läinud elu nagu köidet võtta,
kus vahel armu leebelt lõhnav õis —
kas lugeda — või lugemata jätta?

Ei, kuigi tean, et lõpp vaid valu tõi
— ehk nukralt naeratan küll seda tehes
ma jälle uuesti, kui ainult võiks,

lööks lahti kuldset-kirja tiitellehe!

Millal küll keskpäeva päikesesäras
puhkes see õis, nii punane, raske?
Leegitseb aias, mis tervelt ta päralt,
kirglikult-hõõguv, end kummargil lastes...

Ma kardan ta nõtkuva varre pärast!

Koit liigsed värvid kallab Emajõkke
ja õhetama paneb tõmmud veed.
Kuu ära piki tähetühja teed
viib oma väsimusest kaame lõkke.

Köömnepuhmas üle põlluraja
peened oksad kohevile ajab.
Muti muldse katusega maja
mustendamas keset kummeleid.

Õõtsub kaera käharduval lakal
õitsend ohakas kui pleekind pakal,
ristikheina eksind karikakar
rõõmsa näoga jälgib päikseteid.

Püüan Peipsi sinist lindu
vahuserva tiibadega,
kohiseva lennuhooga
tuulte kallistada rind.
/---/
Püüan Peipsi sinist lindu
kaldapääsukeste parvest —
ärevana kõrgelt pangalt
silmapiiri haarab pilk.

Äkki tema hingust tunnen ...
Võimsail tiivul kannab laotust
Ja ta ainsast puudutusest
värisema jääb mu hing.

Tilinal küürakas puu
järve pillutab piiskaderinge.
Teetolmust puhas
heliseb karukell kraavis,
kus vallatud tilgad
kõrte käsipuil lasevad liugu.

Kastehein, kastehein hõbejaspruun
käharasalgune, nõtke.
Hellitab päike ja vallatu tuul
laineid lööb sinu jõkke.

Kuigi on niidud su hõljumist täis,
mööduja märkab sind harva.
Mõnele ilus ja armaski näid, —
lilleks sind keegi ei arva.

Kes ütelda teab,
mis küll äratab hommiku -
kas oksaprõksatus metskitse jala all,
kas havi laksatus aohämusel jõel
või kukkede hüüd haakides uste tagant?

Kitarril
tuhmkuldne on kael
moonpunane siidine pael
Nagu naer
nagu lill
nagu lind
valge ta kõrval on king.

Tead, mis me teeme...!
Sa võta üks puhas leht
ja joonista sellele lind.
Mina kirjutan temale laulu.
Las ta lendab siis üles
laulma sest pikast teest -
võõramaa lilledest
võilille südameni.

Sain hetke ma heleda kasepuu all,
kui hääletult langesid lehed.
Klaas-sinisel päeval kasepuu all.
Kerged, kollased lehed.

Märg kivi
lösutab näritud karjamaal.
Roostetav traataed
turritab sügisevihmas.
Pärani värav lõdiseb,
oodates karja.
Tuul eblaku säluna traavib sisse ja välja.

Ühel selgel
ja pilvitul õhtul
sügis mõtiskles
tehtud tööst:
־־ andsin, mis suutsin -
paar õit poleks, tasuks ju palju.
Ja hommikul oli
külm võtnud viimased daaliad.

rabiseb vakka mu saak
sirutan tuikavat turja
küla pool punane haab
põletab ennast kui urja

kirikuvahtrate tukk
läkitab värvide naeru
igitumm kullane kukk
maa peale vaatabki vaevu

Kivisel kiltmaal
teeb sammude kaja
astuja hingele haiget.

Enese varjust
on laotud Su maja
üksildus katuseks taotud.

Mis rikkus on tunda veel meelehärmi,
mis õnnelik asi on olla kurb!
- Kuid hingelagedal jäähalli värvi
on külmunud pisaraid nutta absurd.
/---/
Siis lahkusin laatade lärmist ja kärast -
vaid küünlast mu peos sai valgust mu urg.
... Kuid valvata leeki vaid enese pärast
siin tummtühjas koopas on karjuv absurd.

Ehk sõlmida silmus kasepuu harru
ja õõtsuda seal kui viljatu urb?
... Kas oleks see võit, kus langeb kõik narrus
- või hoopiski kõige-see maotum absurd?

Toome- ja sirelipäevil
läheme sinust mööda,
kaskede lõhnamistunnil
kuusest me palju ei pea.
־ Sinu imelist õitsemist,
punaste käbide aega
kõigest kõrgemal ladvas
paljud lihtsalt ei tea.

Puid me mälestusmetsas
iial ei raiuta.
Nad kohavad üle me õue,
kui ise ei teagi.
Ja kogu elu
toetame nendele õla.

Ole vakka ja kuulata -
kuldnokk vilistab ladvas.

Veel kaines ja raagus metsas
roosatab näsiniin.
Peen.
Ja kaunis.
Ja ohtlik.
Õhetab - uhkeldab
rangete naabrite keskel:
Mina tõin,
mina tõin maailma
õitsemismoe.

Igal hommikul mu tädi aias
puhkevad taas uhiuued moonid.
Värve meeletuna pillav peenar
muudab oma varjundid ja toonid.
/---/
Tuleb pungast sõõrik punaleekiv?
Maheroosa, käharas volängis?
Hahkjas õis, mil tumelilla süda?
Veinivärvi, valendavas randis?

- Kõikide lätete juurest
kus iganes joonud on hing
saadab meid aegade taha
pikkade rändude taha
äramindunusta lill.