Annie Ernaux

Annie Thérèse Blanche Ernaux (neiupõlvenimega Duchesne; sündinud 1. septembrill 1940 Lillebonne'is Prantsusmaal) on prantsuse kirjanik, kirjandusnobelist (2022).

"Koht"

Tsitaadid väljaandest: Annie Ernaux, "Koht", tlk Malle Talvet, 2023.

Voodi ümber talitasid ka mu ema õde ja tema mees. Nad pakkusid end appi surnukeha pesema ja korda tegema, sest tuli kiirustada, enne kui see kangeks tõmbub. Ema arvas, et võiks talle panna selga selle ülikonna, mida ta kolm aastat tagasi minu pulmas esimest korda kandis. Kogu tegevus kulges väga lihtsalt, ei karjatusi, ei ohkeid, mu emal olid lihtsalt silmad punased ja nägu krampis. Liigutused sooritati rahulikult, korrapäraselt, igapäevaste sõnade saatel. Mu onu ja tädi kordasid muudkui "küll tal käis see kähku" ja "küll ta on muutunud". Ema pöördus isa poole, nagu oleks ta veel elus, või nagu oleks temas mingi eriline eluvorm, selline nagu vastsündinutes. Ta ütles isale mitu korda tundeliselt "mu vaene meheke".

Pärast habemeajamist tõmbas onu surnukeha sirgu, hoidis seda üleval, nii et saaksime viimastel päevadel seljas olnud särgi ära võtta ning uue ja puhta panna. Pea vajus ette, veresoonte võrgustikuga kaetud paljale rinnale. Esimest korda elus nägin ma oma isa suguelundeid. Ema sikutas neile kiiresti puhta särgisaba peale, natuke naerdeski: "Kata oma õnnetus kinni, vaene mees." Tualett lõpetatud, pandi mu isa käte vahele palvehelmed. Ma ei mäleta enam, kas seda ütles mu ema või tädi: "Niimoodi on ta kenam", see tähendab korralikum, sobilikum. (lk 9)

Mõne tunniga muutus mu isa nägu tundmatuseni. Õhtupoolikul sattusin toas olema üksi. Päiksekiir libises ribiluukide vahelt linoleumpõrandale. See ei olnud enam minu isa. Sisse vajunud näost paistis ainult nina. Oma tumesinises, ümber keha kotitavas ülikonnas meenutas ta maas lamavat lindu. See nägu, mis tal oli surres, pärani ja ainiti vaatavate silmadega inimese nägu, oli juba kadunud. Sedagi ei näe ma nüüd enam mitte kunagi. (lk 10)
Hakati arutama, millised matused, mis hinnaklassist talitus, ja missa, kuulutused, leinariided. Mulle jäi mulje, et valmistuti millekski, mis ei olnud seotud minu isaga. Tseremooniaks, millest tema jääb mingil põhjusel eemale. (lk 10)
Peene seltskonna kujutluspilt sellest, kuidas lähedase surma puhul käituda, näeb ette pisaraid, vaikust, väärikust. Minu ema, nagu ka kogu tema naabruskond, allus aga elureeglitele, kuhu mure väärikuse pärast ei kuulunud. Pühapäevast, mil isa suri, kuni kolmapäevani, mil ta mulda sängitati, kommenteerisid püsikunded, võtnud istet, igaüks kas napilt, vaiksel häälel: "Tal käis imelikult kähku...", või siis võlts-joviaalselt: "Ah et peremees läks parematele jahimaadele!" Nad andsid teada, mis tunne neil uudist kuuldes oli olnud: "mul võttis õõnsaks", "ma ei oska öeldagi, kuidas see mõjus". Sellega tahtsid nad mu emale omamoodi viisakust üles näidata - et ta pole oma valus üksi. Paljud meenutasid seda viimast korda, kui nad teda hea tervise juures olid näinud, tuues esile kõik selle viimase kohtumise üksikasjad, kus täpselt, mis päeval, mis ilm oli, mis sõnu vahetati. See, et hetke, mil elu oli iseenesestmõistetav, nii ülipõhjalikult kirjeldati, näitas, kui väga oli mu isa surm nende arusaamise segi paisanud. (lk 11)
Samamoodi, viisakusest, tahtsid nad peremeest näha. Ema ei võtnud siiski kõiki jutule. Ta tegi vahet headel, keda kannustas tõeline kaastunne, ja halbadel, keda tõukas tagant uudishimu. Loa minna mu isaga hüvasti jätma said peaaegu kõik kohviku püsikunded; ettevõtjast naabri naisele öeldi ära, sest isa polnud teda eluajal kunagi seedinud, teda ja tema kanapepu moodi kipras suud. (lk 11)
Matustele eelnenud päeval keetsime peiesöögiks valmis loomalihatüki. Inimesi, kes teile matustele tulemisega au osutavad, oleks inetu tühja kõhuga ära saata. (lk 12)
Mu abikaasa saabus õhtul, päevitunud jumega, häirituna leinast, mis ei olnud tema lein. Rohkem kui kunagi varem mõjus ta siin võõrkehana. Magasime ainsas laias voodis, selles, kus mu isa oli surnud. (lk 12)
Peiesöök toimus kohvikus, pikaks tehtud lauas. Algul vaikuses, varsti aga hakkasid jutud jooksma. Kosutavast lõunaunest ärganud laps käis ühtede juurest teiste juurde ja pakkus lilli, kivikesi, kõike, mida aiast leidis. Isa vend, kes istus minust üsna kaugel, küünitas mind nägema ja hõikas: "Kas sa mäletad, kuidas isa sind jalgrattaga kooli viis?" Tal oli samasugune hääl nagu mu isal. Kella viie paiku läksid külalised laiali. Sõnatult tegime lauad korda. Mu abikaasa läks juba samal õhtul rongi peale. (lk 13)
Korjasime kokku isa riided, et jagada laiali neile, kellel oleks vaja. Tema veinilattu riputatud igapäevase kuue taskust leidsin rahakoti. Selles oli natuke raha, juhiluba, ja klapiga osas ajaleheväljalõike vahele libistatud foto. Vanal sakiliste servadega fotol oli näha kolme ritta sätitud tööliste rühma vaatamas otse objektiivi, kõigil soni peas. Tüüpiline ajalooraamatute foto, millega "illustreerida" streiki või Rahvarinnet. Ma tundsin oma isa ära viimases reas, nägu tõsine, peaaegu murelik. Paljud naeravad. Leheväljalõikes olid kirjas õpetajate instituudi sisseastumiseksamite tulemused, paremuse järjekorras. Minu nimi oli teine. (lk 14)
Hiljem, suve jooksul, oodates oma esimest töökohta: "seda kõike tuleb mul ükskord selgitada". See tähendas, kirjutada isast, tema elust, ja mis oli see distants, mis mu teismeeas tema ja minu vahele tekkis. Klassivahedistants, kuid eriline, millel pole nime. Nagu purunenud armastus. (lk 14)
Alles nüüd saan aru, et romaan on välistatud. Kui tahan kirja panna elu, mida valitses vaesus, ei ole mul õigust alustada kunstilisest valikust ega üritada teha midagi "fantastilist" või "liigutavat". Ma kogun kokku oma isa sõnad, liigutused, eelistused, tema elu tähtsündmused, kõik objektiivsed märgid selle elu kohta, mida minagi elasin.

Ei mingit mälestuste poeesiat, ka mitte võidurõõmsat pila. Argine stiil tuleb mul iseenesest, see on see, mida ma kasutasin, kui kirjutasin omal ajal vanematele, et teada anda olulistest uudistest. (lk 15)

Lugu algab mõni kuu enne kahekümnenda sajandi algust ühes Pays de Caux külas, kahekümne viie kilomeetri kaugusel merest. Need, kellel maad ei olnud, käisid ümberkaudsete suurtalunike juures sulaseks. Minu vanaisa töötas niisiis ühes talus kärumehena. Suviti tegi ta ka heina ja lõikas vilja. Kogu elu ei teinud ta midagi muud, kaheksandast eluaastast saadik. Laupäeva õhtul tõi ta nädala palga koju naise kätte, ja naine andis talle pühapäeva vabaks, et ta saaks minna doominot mängima ja napsi võtma. Tagasi tuli ta purjuspäi, veelgi süngemana. Tühiasja pärast äigas lastele mütsiga. Ta oli karm mees, keegi ei julgenud temaga tüli norida. Tema naise elu ei olnud roosiline. Tigedus andis talle eluks vajalikku energiat, jõudu viletsusele vastu panna ja uskuda, et ta on mees. Eriti marru läks ta siis, kui nägi oma majas kedagi pead pidi raamatus või ajalehes. Temale ei olnud lugema ja kirjutama õppimiseks aega antud. Arvutada ta oskas. (lk 15-16)
Minu vanaema oli õppinud kloostrikoolis. Nagu küla teisedki naised, töötas ta ühe Roueni vabriku kodukangruna, kudus ilma õhuta ruumis, kuhu valgusenatuke pääses kõrgetest avaustest, mis olid vaevalt laiemad kui laskeavad. Valgus ei tohtinud kangaid kahjustada. Ta pidas enda ja oma majapidamise puhta ja korras, seda peeti külas kõige tähtsamaks, sest naabrid valvasid, kui valge või kulunud on nöörile riputatud pesu, ja teadsid, kas ööpotti tühjendatakse ikka iga päev. Kuigi maju eraldasid üksteisest hekid ja nõlvad, ei jäänud miski rahva tähelepanuta, ei see, mis ajal mees kõrtsist koju tuli, ega nädal, mil hügieenisidemed pidanuksid tuule käes lehvima. (lk 16)
Mu vanaema oli lausa esinduslik, pidukleidi all käis tal tagumiku peale papist polster ja ta ei pissinud niimoodi püsti seistes, seelikusaba alt, nagu enamjagu maanaisi, endale tüli tegemata. Umbes neljakümneaastaselt, pärast viit last, tulid talle pähe mustad mõtted, ta ei rääkinud päevade viisi. Hiljem reuma kätes ja jalgades. Ravimiseks käis ta püha Riquier' või püha Kõrbe Guillaume'i juures, hõõrus pühaku kuju riidetükiga, mida pani siis oma haigete kohtade peale. Ajapikku ei saanud ta enam kõndida. Pühakute juurde sõitmiseks üüriti talle hobuvanker. (lk 17)
Maja, kus nad elasid, oli madal, õlgkatusega, muldpõrandaga. Enne pühkimist pritsiti lihtsalt vett peale. Nad sõid seda, mida sai aiast ja kanalast, võid ja koort, mida talunik vanaisale andis. Pulma- ja leeripidudele mõtlesid nad mitu kuud ette, ja saabusid kolm päeva söömata, tühja kõhuga, et käik läheks täie ette. Üks sarlakitest paranev külalaps suri lämbumise kätte, kui oksendas välja linnulihatükke, mis talle oli sisse topitud. Suvistel pühapäevadel käisid nad "olengutel", kus mängiti ja tantsiti. Ühel päeval jõudis mu isa võisturonimisel masti tippu, kuid libises alla, ilma et oleks sealt toidukorvi kätte saanud. Mu vanaisa viha kestis tunde. "Oled ikka üks piot" (see on Normandia murrakus kalkun). (lk 17)
Ristimärk leiva kohal, missa, lihavõtted. Nii nagu puhtus, andis ka religioon neile väärikust. Nad panid pühapäevariided selga, laulsid kreedot jõukate talunikega ühel ja samal ajal, panid münte annetustaldrikule. Mu isa oli kooripoiss, talle meeldis saata küreed, kui see viimset armulauda viis. Nende möödudes paljastasid kõik mehed pea. (lk 17-18)
Lastel olid kogu aeg ussid kõhus. Et neid minema peletada, õmmeldi särgi sisse, naba lähedale kotike küüslauguga. Talvel vatitropid kõrva. Kui ma loen Prousti või Mauriaci, on mul raske uskuda, et nad kirjutavad ajast, mil mu isa oli laps. Tema maailm oli keskaeg.

Kooli läks ta kaks kilomeetrit jala. Igal esmaspäeval kontrollis õpetaja neil küünealuseid, särgi kaelust, söödikute pärast juukseid. Ta õpetas rangelt, rauast joonlauaga vastu näppe, teda austati. Mõned tema õpilased jõudsid kantoni algkooli tunnistuseni, üks või kaks õpetajate seminari. Mu isa puudus koolist, sest oli vaja võtta kartuleid, teha heina, köita õlgi kubudeks, ikka midagi külvata või lõigata. Kui ta koos vanema vennaga tagasi kooli jõudis, karjus õpetaja: "Ah et teie vanemad tahavad, et teist saaksid samasugused õnnetusehunnikud kui nemad!?" Tal õnnestus õppida lugema ja vigadeta kirjutama. Talle meeldis õppida. (Öeldi lihtsalt õppida, nii nagu juua või süüa.) Ka joonistada, nägusid, loomi. Kaheteistaastaselt oli ta jõudnud tunnistuse saamise klassi. Mu vanaisa võttis ta koolist ära ja pani tööle samasse tallu, kus ta ise oli. Ei saanud teda kauem muidusööjana pidada. "See ei tulnud kõne allagi, nii oli kõigil." (lk 18)

Talusulaseks jäi ta kuni sõjaväkke minekuni. Töötunde ei loetud. Talunikud koonerdasid söögiga. Ükspäev lõi lihatükk, mis ühele vanale lehmatalitajale taldrikule oli tõstetud, õõtsuma, sest oli altpoolt usse täis. Väljakannatamise piir oli ületatud. Vanamees tõusis püsti, nõudis, et neid ei koheldaks enam nagu koeri. Lihatüki asemele anti uus. See pole "Soomuslaev Potjomkin". (lk 20)
Mu isa kündis teiste maad, ta ei näinud selle ilu, emakese Maa hiilgus ja muud müüdid ei jõudnud temani. (lk 21)
14. aasta sõja ajal ei jäänud taludesse kedagi peale mu isa suguste noorte ja päris vanade. Neid säästeti. Ta jälgis vägede edenemist köögiseinale riputatud kaardi peal, avastas vallatud ajalehed ja käis Y.. .-s kinos. Kõik lugesid pildi alt teksti, kõva häälega, paljud ei jõudnud nii kiiresti lõpuni. Ta tarvitas oma puhkusele lastud vennalt kuuldud žargooni. Külanaised valvasid iga kuu nende naiste pesunööre, kelle mehed olid rindel, ja kontrollisid, et sealt miski, ükski pesutükk ei puuduks.

Sõda paiskas ajastu segamini. Külades hakati mängima yoyod ja kõrtsides joodi siidri asemel veini. Maapoisid, kellel oli alati teatud lõhn küljes, meeldisid tüdrukutele tantsupidudel aina vähem ja vähem. (lk 21)

Sõjaväkke minnes pääses mu isa maailma. Pariis, metroo, linnake Lorraine'is, munder, mis tegi nad kõik võrdseks, igast kandist pärit kaaslased, kasarmu suurem kui loss. Tal lubati oma siidrist puretud hammaste asemele hankida hambaprotees. Ta laskis ennast tihti pildistada. (lk 21)
Loomulikult polnud valida muud kui vabrikutöö. Sõja lõppedes hakkas tööstus Y...-s arenema. Mu isa läks köievabrikusse, kuhu võeti juba kolmeteistaastaseid poisse ja tüdrukuid. See töö oli puhas, ei sõltunud ilmaoludest. Meestel ja naistel olid eraldi tualetid ja riietusruumid, kindlad kellaajad. Õhtul vabrikuvile kõlades oli ta vaba ja ta ei tundnud enda küljes piimalõhna. Esimesest ringist väljas. Rouenis või Le Havre'is leidus parema palgaga töökohti, tal oleks tulnud maha jätta kodu, vaene muserdatud ema, rinda pista linna kurikaeltega. Tal jäi söakusest puudu: ikkagi kaheksa aastat loomi ja lagendikke.

Teda peeti tubliks, töölise puhul tähendab see - ei laiselnud, ei joonud, ei pummeldanud. Kino ja tšarlston küll, kõrts mitte. Ülemuste juures heas kirjas, ei ametiühingut ega poliitikat. Ta oli ostnud jalgratta, pani iga nädal raha kõrvale. (lk 22)

Mu vanaema kudus kodus kangaid, pesi pesusid ja triikis, et saaks oma kuuest lapsest viimased üles kasvatada. Ema ostis pühapäeviti õdedega koos kondiitriärist tuututäie koogipuru. Noored ei saanud kohe käima hakata, mu vanaema ei tahtnud, et talt tütred liiga vara ära võetakse, iga kord läks selle tõttu kolm neljandikku palgast kaotsi. (lk 22)
Mu isa õed, kes olid kodanlaseperedes majateenijaks, vaatasid mu emale ülalt alla. Töölistüdrukuid süüdistati selles, et nad ei oska voodit teha, tõmbavad ringi. Külas temast midagi head ei arvatud. Ta tahtis moežurnaalide järgi riides käia, laskis ühena esimestest juuksed maha lõigata, kandis lühikesi kleite ja värvis silmi, küüsi. Ta naeris täiel rinnal. Tegelikult ei olnud ta kunagi lasknud end tualetis käperdada, käis igal pühapäeval missal ja ta oli ise oma voodilinad pilutanud, oma kaasavara tikkinud. Ta oli elava loomuga, sõnakas töölisneiu. Üks tema lemmikfraase: "Mille poolest nad minust paremad on." (lk 23)
Ema tundis armuasjade pärast alati häbi. Nad ei kallistanud ega hellitanud teineteist. Minu nähes andis isa emale kiire pealiigutusega, otsekui kohustusest, põse peale musi. Tihtipeale ütles ta emale midagi täiesti tavalist, kuid talle otse silma vaadates, ema langetas silmad ja hoidis naeru tagasi. Vanemaks saades sain aru, et isa rääkis seksuaalset mõistujuttu. Isa ümises tihti: "Armastus on see..," ema võttis suuremal söömaajal vapustavalt üles armulaualaulu "Siin on mu ihu, armastage seda". (lk 23)
Emal tuligi mõte, kui isa ühel päeval pärast parandatavalt talalt alla kukkumist kõnevõimetuna koju toodi, ja pääses tugeva põrutusega. Teha oma äri. Nad hakkasid jälle säästma, laual põhiliselt leib ja rupskid. Paljude võimalike äride hulgast tuli kõne alla ainult selline, milleks polnud vaja suurt sissemakset ega erilisi oskusi, lihtsalt kaupade ost ja edasimüük. Odav äri, sest sellega palju ei teeniks. Pühapäeviti sõitsid nad jalgrattaga mööda väikseid kohalikke bistroosid, maainimeste vürts- ja pudupoode. Nad uurisid, ega ei ole läheduses konkurente, nad kartsid, et saavad tõmmata ja kaotavad kõik ning on lõpuks jälle tagasi töölised. (lk 24)
Nad võtsid poe ära ostmiseks laenu.

Alguses imedemaa. Riiulitäied sööki ja jooki, pasteedipurgid, küpsisepakid. Üllatus, et raha saab nüüd teenida niivõrd lihtsalt, nii väikse füüsilise pingutusega, tellida, riiulitesse sättida, kaaluda, peenraha tagasi, tänan, järgmise korrani. Esimestel päevadel tormasid nad kellahelinat kuuldes koos poodi, küsisid kombekohaselt ikka ja jälle "ja mida veel?". Neil oli tore, neid nimetati peremeheks, perenaiseks.

Kahtlus saabus koos esimese naisterahvaga, kes ütles vaiksel häälel, kui oli ostud kotti ladunud: mul on praegu veidi kitsas käes, kas ma saaksin maksta laupäeval. Tema järel teine, siis veel üks. Võlatahvel või tagasi vabrikusse. Tahvel paistis neile halbadest lahendustest parim.

Enda vee peal hoidmiseks: unustada himud. Ei mingeid aperitiive ega delikatesskonserve, ainult pühapäeval. Olude sunnil jahedad suhted vendade ja õdedega, kellele algul oli tehtud kingitusi, näitamaks, et jõukust on. Pidev hirm kapitali nahka pista. (lk 25-26)

Neil päevil, talvel tihti, jõudsin koolist koju rampväsinult, näljasena. Ükski tuli meil ei põlenud. Nad olid mõlemad köögis, isa istus laua taga, vaatas aknast välja, ema seisis gaasipliidi juures. Vaikus vajus raskena mulle kaela. Mõnikord, kas isa või ema: "tuleb maha müüa". Mul polnud enam mõtet koduülesandeid tegema hakata. Rahvas käis mujal, Coopis, Familistère'is, ükskõik kus. Kui siis mõni süütu klient sattus uksest tulema, mõjus see nagu irvitus. Teda koheldi nagu koera ja ta pandi maksma kõigi nende eest, kes ei tulnud. Rahvas jättis meid maha. (lk 26)
Pooleldi poodnik, pooleldi tööline, kahel pool korraga, üksindus ja viltu vaatamine garanteeritud. Isa ei kuulunud ametiühingusse. Ta pelgas Croix-de-Feu äärmuslasi, kes L... tänavatel marssisid, ja punaseid, kes tal omandi käest võtaksid. Ta jättis oma arvamused enda teada. Äri pidamisel ei ole neid vaja. (lk 26)
Isa läks tööle Standardi nafta rafineerimise tehasesse Seine'i suudmes. Ta töötas öövahetuses. Päeval ei saanud ta klientide tõttu magada. Ta läks paiste, naftahais ei läinud kunagi ära, see oli temas ja see toitis teda. Ta ei söönud enam. Ta teenis kenasti ja võis vaadata tulevikku. Töölistele lubati imeilusat uut elamukvartalit, vannitoad ja tualetid korteris sees, ja aiaga. (lk 27)
Ma kirjutan aeglaselt. Kui üritan faktide ja valikute kogumi kujul esile tuua üht elu läbivat olulist joont, tekib mul tunne, et hakkan oma isa tegelikku kuju vähehaaval kaotama. Karkass kipub saama kõige tähtsamaks, mõte omapead jooksma. Kui ma aga lasen libiseda mälupiltidel, näen teda jälle sellisena, nagu ta oli, tema naeru, tema kõnnakut, ta viib mind käekõrval üle laadaplatsi ja karussellid ajavad mulle hirmu nahka, siis, vastupidi, pole märkidel, mis osutavad paljude temasuguste staatusele, enam üldse tähtsust. Iga kord kisun ennast isikupära lõksust välja.

Loomulikult õnnetunnet kirjutamisel ei teki, kui ettevõtmise mõte on hoida kinni kuuldud sõnadest ja fraasidest, mõnikord neid kaldkirjaga rõhutada. Mitte selleks, et tuua esile kahemõttelisust ja pakkuda lugejale kaasosalusrõõmu, mida ma põlgan mistahes vormis, olgu nostalgia, pateetika või iroonia. Lihtsalt need sõnad ja fraasid näitavad ära, millistes piirides ja mis värvi oli maailm, kus mu isa elas, kus minagi elasin. Ja kus ühtki sõna ei aetud kunagi teisega segi. (lk 28-29)

Välislingid