Müüt

Müüt (kreeka keeles mythos) on jutustav pärimus, mis seletab pärimusliku kultuuri teadmiste ja kogemuste põhjal metafoorsel viisil maailma ja inimese algupära, olemust ja tähendust. Traditsioonilisi müüte on peetud folkloorižanriks ja religiooni osaks, kuid tänapäevased kunstmüüdid kuuluvad pigem kirjandusse.

• XII. Ei ole võimalik vabaneda hirmust kõige tähtsamate asjade ees, mõistmata kõiksuse loomust, vaid muretsedes selle pärast, mis on müütides; seetõttu ei ole loodust uurimata võimalik saavutada täielikke naudinguid.
  • Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)

• Kui müüt põrkab kokku müüdiga, siis on see vägagi reaalne kokkupõrge. (lk 7)
• Looge endast müüte, ega jumaladki teisiti alustanud. (lk 38)
  • Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja Arvo Valton. LR 1977 nr 48

• Müüt on hõimu-sugukonna algkogemusele igikestvana ilmnev jutt oma eksistentsi (oldavolu) seotusest oma jumalate, kangelaste eluga: nende pärinemise, võitlemiste ja saatusega.
  • Tõnu Luik, "Filosoofiast kõnelda", lk 129–130

• Mälestustega on kummaline lugu. Mälestused on nagu müüdid, mis tekivad pealelangevast valgusest.
  • Heljo Mänd, "Elu roheline hääl", 2007, lk 8-9

• Müüt ei ole algselt ei sümbolistlik ega metafoorne, müüdi tegevustik ei ole selles mõttes üldse retoorilist laadi. Müüt - see on identsuse ja samastumise loogika. /---/ Identsuse retoorika tuleb hästi ilmsiks näiteks rituaalsetes tantsudes - kui inimene asendas oma rüü karu omaga, ei sümboliseerinud ega mänginud muistne inimene karu, vaid muutus ise karuks. Sümbolism, nii nagu meie seda mõistame, oli arhailisele mõtlemisele võõras. Olla kas inimene või karu, rohkem võimalusi maailmas ei olnud. Läks tõenäoliselt üsna palju aega, enne kui müüt lahjenes sedavõrd, et inimene võis end tunda nagu karu.
  • Valdur Mikita, "Metsik lingvistika", Grenader, 2008, lk 18

• Me kõik oleme kusagilt omandanud kahtlasevõitu mõtte, et tõde on tähtsam kui müüt. Kuid oma sisimas me teame üsna kindlalt, et tegelikult on müüt palju tähtsam. Tõde teadmata suudab inimene kaunis hästi elada, ent kui temalt ära võtta müüt, siis ei ole elul enam mingit mõtet.
  • Valdur Mikita, "Lingvistiline mets". Välgi metsad, 2013, lk 100

• Müüdiloome on sotsiaalse konstruktivismi üks vorme, oluline identiteediloomet kujundav süsteem väikerahva jaoks. Meile kuulub õige mitu sotsiaalse konstruktivismi tippmarki (ärkamisaeg, "Kalevipoeg", e-riik jne): uue maailma ehitamine võtab meil aega umbes paarkümmend aastat. Siis on uus rehemaja valmis ja rahvas võib sisse kolida.
  • Valdur Mikita, "Lindvistika". Välgi metsad, 2015, lk 23

• Sümboolse mängu või rituaali kaudu antakse mingis (näiteks etniliste eestlaste) grupis sageli vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele, neid korratakse, kuni ideoloogia on pähe jäänud. Laulupeod, mida on käsitletud eestlaste identiteedi kandjana, ongi just millegi seesuguse näide. Eestlastele on laulupidu oma korduvate laulude ja tseremooniatega sotsiaalne praktika, mis kinnistab rahvuslikku müüti. Kuna müüt on olemuselt sakraalne, meenutab laulupidu religioosset riitust. Nii on võrreldud laulupidu ka luterliku koguduselauluga ning vaadeldud laulupeoliikumist kui eestlaste religiooni.
  • Pille-Riin Larm, "Kirjanduskaanon laulupeo tuules", Sirp, 19.06.2014

• Tänapäeval on kaks võimalust müütidele läheneda. Üks on historistlik: kust mingi müüt on pärit, mida üks või teine asi tähendas kunagi ammu ja nii edasi. See on väljasuremise tee. Esiteks pole selle absoluutse alguseni kunagi võimalik jõuda, sest meil ei ole selleks vahendeid. Teiseks on niimoodi võimalik ainult rohkem ja rohkem aru saada, et see lugu ei kuulu tegelikult meile ega tähenda meile midagi. Nii on viimaks ainus lahendus see, et unustame selle ära, kuna meil pole seda vaja.

Aga teine võimalus on see, et müüt ärkab niimoodi, et ongi algusest peale täiesti uus. Ta saab olla ainult täiesti uus, ta saab olla ainult tänapäevane. Mitte ajaloolises mõttes, vaid selles, et see ongi niisugune lugu (või niisugune struktuur), mis on tõeline ja reaalne ainult siis, kui kõneleb meile pigem tulevikust kui minevikust. Teisisõnu, müüt on see, mille kaudu sööstavad tulevased sündmused kohinal meie peale. Müüdi kaudu on võimalik näha tuleviku tulemist ja sündmusi, millel ei ole praegu veel nime, mis ei ole saanud veel konkreetset vormi, aga mis tegelikult toimuvad – mille sees oleme niivõrd, et me ei suuda ennast eristada (ega ei tohigi eristada) selles toimuvast. Müüt on ainus võimalus natukene seda näha, mis supi sees me ise oleme.

Ühesõnaga, müüdis on meie olemise kõige tulisem tuum. Või isegi mitte tuum, vaid see, mis puudutab meie olemist sedavõrd, et kui me ise püüaks seda liigutust jäljendada, siis oleks kohutavalt valus. Müüt võimaldab saavutada seda, et enda olemise kõige ohtlikum või valulisem moment ilmuks nii, et me otseselt seda valu ei tunne. Müüt mitte ei ületa seda valu, vaid annab mõnes mõttes "võimatu" perspektiivi, mis vabastab korraks sellest, et oleme ikkagi enda olemisse niivõrd sisse mässitud – et nii või teisiti saame asju näha ainult enda vaatepunktist. Et me küll saame kujutada teisi vaatepunkte, aga päriselt ei saa ennast kunagi üle kanda. Siis ongi nii, et sündmus või saatus, mis tuleb meile tulevikust ja mis on meile kõige tähtsam, aga mida me ei suuda päriselt tabada, sest see oleks liiga heidutav või liiga valus – müüdi kaudu on seda võimalik kuidagi niimoodi aimata, et me justkui vabaneksimegi hetkeks oma vaatepunkti vangistusest.

• Hasso Krull, intervjuu: Juhan Raud, "Hasso Krull: jäägem eurooplasteks, et küsida, kes on eestlased" Postimees, 31. jaanuar 2019

• Näiteks väiksemad koloniaalriigid nagu Belgia või Holland suutsid väga pikka aega hoida elus müüti, et nende koloniaalvõim oli võrdlemisi leebe ja edumeelne, seega pole neil põhjust oma mineviku pärast muretseda. Uuemad uurimused on toonud päevavalgele palju jõhkrat teavet mõlema riigi kuritegudest oma kolooniates, rassilisest vägivallast, halastamatust ekspluateerimisest, paljudest hukkunutest jne. Nüüd on see erialane informatsioon jõudnud ühiskonda ja leidnud seal elavat vastukaja, mille tulemus on koloniaalmineviku ümberhindamine. Võitlus monumentidega on kõigest üks selle ümberhindamise sümptom, mis on jõudnud kõige kiiremini rahvusvahelisse meediasse.
  • Marek Tamm, intervjuu: Indrek Tark, "Ajaloolane Marek Tamm: poliitikutele polegi vaja monumente püstitada" EPL, 01.07.2020

• Sõnal "müüt" on topelttähendus; Buruma kasutatud variandis tähendab see ajalooliste faktide võltsimist, ajaloouurimine saab neid fakte kummutada; müüt on vale ja väära teadvuse manifestatsioon, mida dekonstrueerib loo tõde, ning see pannakse tallele. Ent müüdi määratlemiseks on ka teisi võimalusi. See võib tähendada ka vormi, et ajalugu vaadatakse "identiteedi silme läbi"; sellises variandis tähendab müüt omaenda loo afektiivset omaksvõttu. Selles tähenduses on müüt aluslugu, mis ei lahtu historiseerimisel, vaid on varustatud püsiva tähendusega, mis hoiab ühiskonna möödanikku olevikulisena ja ammutab sellest tuleviku jaoks orienteerumisjõudu. Müüdiks ülendatud lugu on sotsiaalses tegelikkuses "selliselt kohal, et minevik ja olevik lähevad mingites kohtades ja määratlevates toimingutes teineteiseks üle."
  • Aleida Assmann, "Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika", tlk Mari Tarvas, 2021, lk 49-50

• Ma usun, et ettekujutlus on reaalsusest tugevam, müüt on püsivam kui ajalugu, unistused on tegelikkusest võimsamad, et lootus triumfeerib alati kogemuste üle, naer peletab leina ja armastus on tugevam kui surm.
  • Robert Fulghum

Vikipeedias leidub artikkel

Müüt