[go: up one dir, main page]
Mine sisu juurde

Ülle Madise

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid
Ülle Madise (2015)

Ülle Madise (aastani 2000 Ülle Anton; sündinud 11. detsembril 1974 Tartus) on eesti jurist, Tartu Ülikooli riigiõiguse professor, alates 31. märtsist 2015 Eesti õiguskantsler.

Intervjuud

[muuda]
  • Jälgimisühiskond tõenäoliselt kujuneb samm-sammult. Ühel hetkel on ta lihtsalt käes.
  • Nii et see küsimus, kas jälgimisühiskond, kus inimese iga samm, iga tegu, iga ost, iga toiduamps, see, kui kaua ta magab, kuidas ta trenni teeb, kellega koos ta autoga sõidab või kas tal üldse auto on; ja ka ettevõtjate puhul, et iga tema ärisaladus ja mõte, kuidas oma äri edendada, et kõik see peaks olema justkui peo peal. Et tulebki selle peale kogu aeg mõelda, mida see inimpsüühikale tähendab, mida see ühiskonnale tähendab, mida see loovusele tähendab.
Jälgimisühiskonna teema on tõesti õiguskantsleri kantseleis igapäevaselt töös. Ja kokkuvõtlikult saab öelda, et see ühiskond, kus inimesel ei ole enam privaatsust, kus ettevõtjatel ei ole enam õigust mõelda, kuidas oma äri paremini edendada seaduse piirides, see on ohtlik ja meie ülesanne on seda kogu aeg selgitada.
  • Aga mina soovitaks mõelda selle peale, et peavad olema selged seadused. Mitte mingid juhendid, mitte mingisugused ebaselged normid, millest ei saa järeldada, mille eest, mismoodi, kui palju tuleb maksu tasuda. Ja tõesti, riik peab kontrollima, et nendest normidest peetakse ka kinni.
  • Mulle tuleb meelde, et kui kehtestati vähemalt 1000-euroste tehingute deklareerimise kohustus, siis ka selle üle oli väga suur vaidlus. Mina töötasin tollal riigiõiguse professori ja presidendi õigusnõunikuna. Ja vabariigi president esialgse plaani ka vetostas. Just sellepärast, et ettevõtjad pelgasid, et tekib ärisaladuse andmebaas, millele on konkurentidel juurdepääs. Nii et nemad teps mitte öösel rahulikult magada ei saa.
  • Kui me räägime terviseandmetest ja näiteks haiglas juurdepääsust väga tundlikele diagnoosidele, ravimitele, sellele, mida patsient on ise oma arstile usaldanud. Loomulikult neid andmeid tuleb talletada, neid tuleb hoida, neid ei tohi lasta ära varastada. Aga see süsteem peab olema ehitatud nii, et igaüks, kes neid andmeid vaatab, ennast näiteks ID-kaardiga identifitseerib ja siis on olemas nii sisekontroll kui ka väliskontroll.
Sisekontroll ikkagi aeg-ajalt vaatab, kes on mida vaadanud ja miks. Ja et on olemas ka väliskontroll, kes tuleb ja kontrollib omakorda, et kas kõik need sisemised süsteemid töötavad, et kas patsient ikka saab oma arsti usaldada.
  • Väga lihtne on öelda, et korralikul inimesel ei ole ju mitte midagi karta. Korralikul ettevõtjal pole midagi karta, korralikul heal õiguskuulekal inimesel pole midagi karta ja mis siis sellest on, kui kõik tema eluavaldused, kus ta oli, mismoodi ta oli et kõik on teada. Ma soovitan ikka mõelda sellele, et võib-olla see nii olekski, et pole midagi karta, kui maailmas halbu inimesi üldse ei leiduks. Aga sellist olukorda ei ole ja arvatavasti sellist olukorda ka ei tule.
Ja siis võidaksegi tasahilju jõuda sinna, kus näiteks mingisugune poliitiline jõud kindlustab ennast võimule. Vaba ajakirjandus lõpetatakse ära, arvamusvabadus lõpetatakse ära. Siin just kuulasin Vikerraadios intervjuud selle kohta, kuidas Slovakkias on sisuliselt mõttevabadus lõppenud. Et keegi ei taha enam midagi öelda ka riigijuhtimise kohta. Ja siis hakkab vaikselt võim ja heaolu kogunema ühtede inimeste kätte. Ja muide, nemad ei pea tavaliselt ka kõikidest nendest maksumaksmise kohustustest ja muust sugugi kinni pidama.
  • Ja mis veelgi hullem – Hiina näitel – meil oli kunagi üks väga huvitav arutelu õiguskantsleri ametkonnas just nimelt totalitaarsetest režiimidest – kui kahjulik on niisugune jälgimisühiskond ja vabaduse puudumine ka selles mõttes, et innovatsiooni ja leiutamist see ei soosi. Tõsi, need riigid tavaliselt on väga aplad teiste ärisaladusi ja leiutisi varastama ja kopeerima tasuta. Aga millegipärast, kui inimesed on nii raamidesse surutud, nad peavad kogu aeg mõtlema, mida teised must arvavad, mida riik minust arvab, kas ma ikka mõtlen õigesti, kas ma ütlen õigesti, kas ma söön õigeid toitusid, kas ma ikka sõidan alati täpselt selle kiirusega, mis on ette nähtud ja nii edasi. Et see hakkab pärssima loovust ja lõpp on see, et selles ühiskonnas ei leiutata enam õieti midagi.
  • Iseenesest selles, et maksustatakse auto omamist või kasutamist, ei ole midagi eripärast. Automaks on näiteks ka Soomes. Paljud meist teavad seda. Aga peab vaatama, et see maksumäär ei oleks liiga kõrge. Ja et maksudega ei pandaks neid, kellel on autot hädasti vaja, näiteks puudega lähedase transportimise pärast või sellepärast, et on vahva lasterikas pere, et neid ei panda olukorda, kus nad peavad oma elamise viisist loobuma.


  • Vabadus on võimalus teha valikuid ning vabadus on vastutus. Kui sul on otsustamisruumi rohkem, siis iga sentimeeter, mis sa saad otsustamisruumi juurde, saad sa ka vastutust juurde. Ja see võibolla ongi see, miks osa inimesi tunneb end olles nii vaba kui võimalik, isegi pisut õnnetuna. Sest kui sul korraga läheb halvasti, siis sa oled selles ise süüdi. Aga kui su elu on pea äärmuseni reglementeeritud, siis on ka kehv tunne, aga siis on vähemalt keegi teine süüdi, näiteks siis on süüdi süsteem.
  • Mulle tundub, et praegu oleme me just selles punktis, kus vabadus on löögi all. See saab olema ilmselt ka üks töölõike minu ametis, et katsuda vaadata, kuhu peaks tulema piir inimeste vabaduse, seal hulgas privaatsuse, suhtluse saladuse ja julgeolekuorganite võimaluste vahele saada kurikaeltele jälile enne kui nad meid kõiki kahjustavad.
  • Tihtipeale on hästi lihtne millessegi usk hävitada, mingisugused süsteemid hävitada, aga väga raske saab olema neid üles ehitada.
  • Elu muutub siis, kui seadust täidetakse, ja kehtestada on mõtet ennekõike neid seadusi, mida ühiskondlik väärtussüsteem suudab vastu võtta. Neid piire tasub alati nihutada paremuse suunas - suurema vabaduse, headuse, leppimise suunas. Aga murranguid üldiselt ei ole mõtet teha. Sa peaksid kehtestama norme, mida tõenäoliselt täidetakse.


  • [---] päris pikka aega tundus, et kas just kogu rahvas, aga väga paljud nõudsid valitsuselt mistahes karmide meetmete kehtestamist sõltumata sellest, kas need tegelikult ka aitavad või mitte.
Kuid põhiseadus kehtib ka praegu edasi, nii et kõikide meetmete karmus peab olema väga täpselt välja kaalutud ning inimeste vabadusi ja õigusi ei tohi ülemääraselt kitsenda ka siis, kui käes on hädaolukord ja isegi siis, kui hädaolukorra lahendamiseks on tulnud välja kuulutada eriolukord.
  • Õnneks on Eesti suur ja lai, ka ise käisin nädalavahetusel jalutamas ja eriti kedagi teel ei kohanud. Nii saab valida ka kodu lähedalt kohti, kus tavalise elu kõrvalt pole aega käia, seal ei kohta suurt kedagi ja värske õhk on terviseks.
  • Loomulikult mõtlen kogu aeg kaasa, mõistes nii seda, mida rahvas ootab ja nõuab valitsuselt, mida valitsus saab ja tohib teha kui ka seda, mida põhiseadust vastu võttes rahvas ise omal ajal silmas pidas. Hea näide on Eestist lahkumise keeld. Paljud on öelnud, et lihtne oleks piirid täielikult sulgeda ja öelda, et ka Eestist välja ei saa. Aga 1992. aastal hääletas rahvas põhiseadusesse sätte, et Eestis ei hakata nõudma kunagi väljasõiduviisat.


  • Igal juhul, nii nagu ikka - kui oma andmed kuskile annad, selliste rakendustega liitud - enne mõtle, siis tee.
  • Aga oluline on see, et inimest ei sunnita Suure Venna silma alla. Alguse võib-olla mõeldakse, et see pole oluline. Aga need, kes nii ütlevad, pole tutvunud inimpsühholoogia sellealase kirjandusega, mis ütlebki, et nakatunul on oht sattuda jälitamise alla ja seetõttu hakkab inimene oma nakatumist varjama. See üks põhjus, miks ei tohi haigestunud inimesi või nendega elavaid inimesi halvasti kohelda.

Artiklid ja sõnavõtud

[muuda]
  • Kui üleilmsele vastutustundetusele lisandub sama ka kodus, on tulevik tume või vähemalt mitte me endi kätes. Sestap peaksime Eestis kodanikuõilsuse au sisse tõstma ja põlgama valemängu kõigis selle avaldumisvormides. See pole üleskutse ängistavale tõsidusele – hea huumor kaunistab kõiki riigivõimu tasandeid kohtupidamisest Riigikogu istungi ja koduse valimisväitluseni. Ent aumõiste tuleks uuesti üles leida ja seda elus hoida.
  • Igaühel ongi võimalus hüljata valimistel vastutus ja teha salamisi pahandust. Paraku ollakse eksiteel, uskudes, et üks hääl ei loe midagi. Loeb, ja kuidas veel. Ühestainsast valijahäälest võib saada liblika tiivalöök, mis käivitab hukatusliku sündmuste jada.
  • Kuni tuleviku keeravad oma pisikeseks mänguks mõned üksikud, enamik aga pingutab Eesti nimel, elame selle üle. Mõistagi oleks parem, kui ei peaks omavahel vabaduse, rahva heaolu ja nende tagatisena ausa mõistlikkuse eest võitlema. Kui aga teiste turjal liulaskjaid saab kasvõi üks üle taluvuse piiri, siis ongi läbi.
  • Poliitika ja koguni ametnike töö taandatakse liiga sageli mänguks. Ja mitte lihtsalt mänguks, vaid vaate- ja valemänguks. Väikese isikliku võidu nimel näikse olevat lubatud ka alatus, tüütamine, laiskus, otsene vale, tõe väänamine ja inimeste ärakasutamine. Mõne meelest on see naljakas, lisab elule värvi. Kahtlen selles. Otse vastupidi – iga ametniku, poliitiku, ajakirjaniku, teadlase ja üldse igaühe kohustus peaks olema tõepüüd ja aususetaotlus. Valemäng ja künism levivad kui ohtlik piisknakkus, peletades-suretades südametunnistusega inimesi.
  • Kui me mängurlusele vastu ei hakka, istuvad ühel hetkel laua taga üksnes kalgid kalkuleerijad ja riigimehi üldse mitte. Mõnda aega nii ehk saabki, paigal keereldes, end ja teisi lõbustades. Pikapeale selgub, et tsirkust on rohkem kui leiba, halvem veel: olud võivad riigimehi nõuda. Kui mängurlus on liialt pikalt kestnud, pole ennastsalgavaid hingi enam kuskilt võtta. Ometi on neid tarvis mängureil endilgi: keegi peab pühenduma, oma elujõu hinnaga pingutama, et Eesti välja vedada. Seejuures minevikust teades, et tõelised tegijad jäävadki varju. Kuldsete tähtedega kirjutavad ajalugu tihti need, kes oma asja ajavad või nahka hoiavad. Eks ta ole, tänulikkuse ootuseta pühendumine eristabki riigimeest muidumehest.
  • On olnud arvukalt juhtumeid, mil Riigikogu on leidnud, et valitsuse pakutud eelnõu pole üldse vaja, ja selle vastu võtmata jätnud. Nõnda juhtubki, et kriitikud nurisevad ühekorraga nii selle üle, et Riigikogu valitsuse eelnõusid ei muuda, kui ka selle üle, et Riigikogu neid muudab või hoopis tagasi lükkab. Sel juhul teatatakse, et koalitsioon ei toimi. Kui aga fraktsioonidistsipliin on tugev, loetakse seegi halvaks. Ehk siis nagu vanas mõistujutus: ära tule ei teed ega põldu mööda, ei riides ega alasti, ei jalgsi ega hobusega.
  • Uudishimu, maiustamiskihk ja iha ohutu ärevuse järele on igati inimlik. Riigiasjus paraku ohtlik, ole sa neis asjus sees ühena kodanikest või ametipostil. Poliitilises võistluses läheb latt iga valemängija tõttu madalamale. Paraku käib "mäng" rahva ja riigi peale, ei vähemat.
  • Südametunnistusega ametnikul, kes tahaks menetlemise asemel muresid lahendada, jääb selleks üha vähem ruumi. Temal kästakse südametunnistus vaikima sundida ja kaasa mängida.
  • Suisa küüniline on tasakaaluks pakkuda rahvaalgatusi ja -hääletusi. On ju teada – ka Šveitsist, kus otsedemokraatia vast maailmas kõige paremini toimib –, et liiga tihti määrab tulemuse manipuleerimisosavus ja suur raha. Autokraatliku valitsemise põlistamiseks polegi vist referendumitest tõhusamat veretut teed. Otsedemokraatia saab toimida vaid vabas tasakaalustatud ühiskonnas.
  • Kui valemängijad kõikjalt armutult välja vilistatakse, tarkus ja selgus ausse tõstetakse, on kindlalt nii lootus kui ka võimalus. Sest siis ei olegi ühiskond rajatud valele, vaid õilsusele.


ÕS annab jaroviseerima vasteks vernaliseerima. Mis kõlab umbes nii, nagu "nutsak" on "pisike kägardatud mütsak". Ma ei mõista seda hukka, see on laheda keelemängu osa. Vernaliseerimise juures oli ka seletus, mis mõistmisele lähemale viis: vegetatsiooniperioodi kunstlik lühendamine. Ettekülmutatud talivili, et kasvaks rutem. Kilekasti alla sooja pandud äsja tärganud rabarber.
  • Euroopa Liitu ei maksa süüdistada selles, milles see süüdi ei ole. Tõsi ta on, et väga halvasti inglise või prantsuse keeles kirjutatud teksti ennast ei ole liigsesse loomingulisusesse laskumata võimalik heaks tõlkida. Aga miski ei sunni meid tegema halvas, ebaselges keeles seadust.
  • Riigikeele sajanda sünnipäeva puhul on raske öeldagi, et seesama tekst oleks teadusbürokraatia silmis teadus, kui see oleks inglise keeles.
Paljud doktorandid on kuulnud oma suurepäraste eestikeelsete artiklite kohta juhendaja küsimust "Miks sa aega raiskasid?".
Eesti keeles ja Eesti jaoks – ja raiskamine?! Raiskamine ei ole mitte eesti keeles kirjutamine ja rääkimine, vaid raiskamine – isegi esivanemate reetmine – oleks hoopis eesti keele äraandmine.
  • Eesti mõte on olla Eesti. Eesti kestab läbi aegade vaid siis, kui eesti keel ja meie väärtusruum pole armsad käsu korras, vaid seepärast, et me seda tahame, oleme uhked muu hulgas selle üle, et oskame filosofeerida ja äri ajada, laulda ja teadust teha eesti keeles.
  • Eesti keel pole tarbeese, mille võib odavama ja mugavama vastu vahetada. Keel on mõtlemise, eneseväljenduse ja teistest arusaamise viis. Keel on mäng ja meelelahutus. Keel on rännak ja selles peitub meie esivanemate lugu. Oma keel on muu hulgas ka vastuhakk üheülbastumisele. See pole pomm jala küljes, vaid tohutu eelis.
  • Kas olete sama märganud: kui inimesed pursivad võõrast keelt, ei ütle nad seda, mida tahavad öelda, vaid seda, mida oskavad. Nii on just inglise keelt võõrkeelena kõnelejate vestlus tihtipeale nagu krigin, mida tekitavad hammasrattad, mis omavahel päris täpselt ei haaku. Korralikku ülekannet ei teki. Vahetatakse päheõpitud fraase, mis tabavad mõtet ehk riivamisi.
  • Hea ilukirjanduse, eriti poeesia olemuses on mitmetähenduslikkus. Mis haiku see oleks, mil üksainus mõistmis- ja tõlgendusviis!
  • Paljudes valdkondades pole tehisintellekti igatseda vajagi: inimeste muresid lahendataksegi masinlikult. Paraku teevad seda inimesed.
  • Kes teab, mida tahab öelda, öelgu selgesti. Või jätku pigem ütlemata.
  • Selge väljendumine ongi raske, sest eeldab sisulist arusaamist. Ja oma sõnade eest vastutuse võtmist. Pingutust.
  • Õigusteadusliku mõtte arusaadavalt väljendamine pakub omamoodi naudingut.
  • Laitmatult ei tule välja nüüdki, kogu aeg saaks paremini, aga eks elasin ja tunnetasin ka ise läbi selle arenguastme, mil tundus, et peenutsev, paljude võõrsõnade ja keerulise lauseehitusega tekst näitab asjatundlikkust, kuulumist haritud inimeste sekka.
  • Täie aruga täisealist ei saa sundida mõtlema ja tundma teisiti, kui ta tunneb. Veendumust ei murra fakt, veendumusest saab ehk vaid välja kasvada.
  • Ka suurim majandusliku heaolu tunne nõuab enda kõrvale vaimset heaolu. Seda ei saa vabas ühiskonnas ei mõõta ega juhtida. Miski muutub tõeliselt tähtsaks, ehk isegi pühaks põhjusel, et inimene tunneb nii.
Seetõttu arvan, et ka Eesti vajab jätkuvalt sümboleid, rituaale, rahvuslikku uhkust, müüte ja kangelasi. Põhiseadus on põhiseadus just selle pärast, et ta on püsinud juba üle inimpõlve, nüüdseks on ta saanud omaks, kõigi oma sünnimärkide, ajalukku jäänud sõnade ja inimnäolisusega. Oma hümni, lippu ja riigipühasid oleme hästi hoidnud. Hoidkem ka eesti keelt – maailmas ainulaadset mõtlemise, loomise, mängimise ja mäletamise viisi – kui hindamatut varandust.
  • Ülle Madise, "Ilusa selge eesti keele ülistuseks", ERR, 14.03.2019 (Artikkel põhineb emakeelepäeval Rahvusraamatukogus toimunud konverentsil "Kas tõesti häbeneme riigikeelt?" peetud kõnel.)


  • Vabadus ongi suur õnn. Kindlasti ka vaev − harva on suurt õnne suure vaevata. Ja vabadust pole kunagi vastutuseta. Mingu aega rohkem või vähem, ükskord on tasumise tund.
  • Eesti riik on rajatud vabadusele. Igaühe põhikohustus on teiste inimeste vabadust ja õigusi austada. Just see arusaam teeb tõeliselt vabaks. Me kõik kuulume − perekonda, kogukonda, ühiskonda. See ausameelne kuulumine õpetab vabadust ise valida, otsustada, vastutada, leppida, andestada ja lahendada.
  • Vabaduse hoidmine algabki igaühest endast. Julgusest võtta vastutus enda ja teiste eest. Kui teed ise valiku ja otsuse, siis ei saa ju pärast kedagi teist süüdistada. Vaba inimese jaoks ei tohiks see konti murdvalt ränk olla, ent seesmiselt mittevaba ohkaks vabadusest pääsedes ilmselt kergendatult.
  • Õudus ja kannatus, mida põhjustab vastutustundetus, enese teiste julmaks, ent agaraks tööriistaks taandamine – olgu sõnas või teos –, on määratu.
  • Kui su kätes on teise inimese elu, meelerahu, tulevik, on su kätes vastutus. Väga isiklik vastutus.
  • Ülesköetud üldrahvalik hetkeemotsioon põleb kui laastutuli. Kui populistlik petujutt "tõelisest rahva võimust" enam ei pimesta, jääb ka rahvas võimu monopoliseerinute "õigetele" otsustele jalgu ning taandatakse võimuvalemist välja. See lihtsalt läheb nii – alati on läinud –, ja siis on hilja.
  • Sisemist vabadust ei saa mitte keegi anda ega võtta.
  • Leppigem inimese ebatäiuslikkusega, ent mitte iialgi ärgem leppigem teadliku headusest ja vabadusest loobumisega.


  • Eriolukord tulebki kehtestada, kui seda on vaja, ja hoida just nii kaua kui vaja – pole seda põhjust peljata ega sellele ka müütilist jõudu omistada.
  • Arusaam, et iga COVID-19 sümptomitega piiriületajat isoleerima või nakkusohtlikku mänguplatsi sulgema peab tõttama peaminister isiklikult, pole mõistlik. Nendel konkreetsel juhtudel on otsekohe ja tõhusalt reageerimine asjaomaste ametnike ülesanne. Seadustes on selleks vajalikud võimalused, need tuleb selgeks rääkida ja nende rakendamist tuleb harjutada. Tarvidusel saab seadusesätted selgemaks kirjutada. Igatahes ei saa nõuda, et peaminister teeb lõputult ametnike tööd, see pole objektiivselt võimalik ega normaalne asjade käik.
  • Loodetavasti jääb viisaka käitumise malliks teistest hoolimine, see, et haigena ei käida väljas ega köhita end tervena tundeski siseruumides õhku. Viirushaiguste hooajal distantsi hoidmine jääb ehk samuti normiks. Seesugune hoiak säästaks igal aastal elusid, tervist, töö- ja koolitunde ning raviraha.


  • Peaministri ja ministrite töö ei ole linna eksinud karusid püüda ega toidutööstusest ohtlikke baktereid otsida.
  • Riigikogu ja valitsuse ülesanne on selgeks vaielda, kuidas Eesti elu paremaks muuta. Selleks jaotatakse maksumaksja raha ja kehtestatakse seadused. Seaduste täitmise korraldab ametnikkond.
  • Eesliinil, seal, kus inimene kohtub vahetult oma riigiga, on tööd ja vastutust palju, ehk rohkemgi kui ministeeriumides ja kõiksugu sihtasutustes, ent palgaraha ja tunnustust enamasti vähem.
Loodan südamest, et kriis kinnitas, kui tähtis on eesliini töö. See on väga hea ja raske töö, mida tegid terviseametnikud viirusekandjate selgitamiseks ja isoleerimiseks; politseinikud, päästeametnikud, piirkondlikud kriisijuhid jpt – igaüks oma rollis, vahetult inimestega suheldes.
Selleks on vaja head väljaõpet, inimlikkust, otsustusjulgust, tahtmist menetlemise asemel lahendada. Kui seda jääb puudu, on tulemuseks ebaõiglaselt koheldud inimene ja halvem Eesti, kui võiks olla.
  • Ametnik ei saa ega või omal käel käske ja keelde leiutada.
  • Aastaid on kirjutatud seadusi üha segasemaks ja kohati on arvatud sedagi, et seaduse sisu peabki olema kättesaadav vaid väljavalituile. "Juristide salakeel," ütles selle kohta Lennart Meri.
Põhiseadus nõuab selgust. Tõsi on seegi, et iga elus ettetulevat olukorda seadusetekstis lahendada ei saa, hea norm sisaldab kaalumisruumi.
  • Kui selge on piisavalt selge või mis on mõistlik, ongi igavese vaidluse teema. Iga seaduseteksti saab keerata suisa absurdi, kui jätta kõrvale normide süsteem, elu tegelikkus ja senine praktika ning kohtulik kontroll.
Seaduse headuse kriteerium on tema täidetavus ja rakendatavus: ei ole mõtet kehtestada normi, mida massiliselt ei täideta või ei saagi täita (näiteks seetõttu, et see pole arusaadav); mille täitmist ei kontrollita või ei saagi kontrollida.
Iga uut normi kehtestades tasub aga mõelda, milline oleks elu siis, kui uus norm juba kehtiks, kas probleem, mida lahendatakse, laheneks.

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Ülle_Madise&oldid=126581"