[go: up one dir, main page]

Mine sisu juurde

Vihaara

Allikas: Vikipeedia
Balambu vihaara. Katmandu, Nepal.

Vihaara (sanskriti ja paali keeles vihāra ‘peatuspaik’; tiibeti keeles gnas pa, dgon pa; hiina keeles 精舍 jingshe; jaapani keeles shoja) on budistlik klooster, nii pühendunute ja maailmast eraldunute asupaiga kui ka institutsiooni tähenduses.[1][2] Matha on samuti üks nimetus kloostri kohta India traditsioonis.[3]

Vihaara võib olla vaid üksiku munga või nunna erakla, aga ka kloosterülikool, kuhu võib kuuluda tuhandeid munkasid ja nunnasid. Vihaara kui peaklooster võib koosneda ka mitmetest eraldi asuvatest kloostritest, eraklatest, retriidikeskustest jmt.

Algupäraselt tähendas vihaara Buddha ja tema järgijate pikemaajalist peatuspaika vihmaperioodil. Püsivamatest peatuspaikadest kujunesid ajapikku kloostrid ja õppeasutused.

Suurim ja kuulsaim vihaara Vana-Indias oli Nālandā. Sõna "vihaara" järgi on saanud nime tänapäeva India Bihari osariik ja tõenäoliselt Buhhaara linn tänapäeva Usbekistanis, mis enne muslimite vallutusi oli üks budismi keskusi Kesk-Aasias. Võimalik, et seal asunud vihaara avaldas mõju islami kõrgkoolide – medresede – ja nende kaudu Euroopa varasemate ülikoolide kujunemisele.[2]

  • tšaitja (sanskriti keeles caitya ‘pühapaik’; paali keeles cetiya; tiibeti keeles mchod rten; hiina keeles ⽀提 zhiti; jaapani keeles shitai) on algupäraselt Buddha või mõne teise auväärse isiku säilmete hoidmiseks ja nende kummardamiseks rajatud ehitis või ehitiste kompleks. Teiste allikate kohaselt on tšaitja palvesaal budistlikus või hinduistlikus templikompleksis[4]. Laiemas tähenduses tähistab tšaitja templit või budistlikku pühakohta üldiselt, kuna säilmete hoidmiseks püstitatud ehitise tähiseks kitsamas mõttes sai stuupa[5].
  • chedi (tai keeles เจดีย์) või stuupa on ümaravormiline kinnine ehitis pühade säilmete hoidmiseks.
  • wat (tai keeles วัด < sanskritikeelsest sõnast vāṭa, 'kinnine koht', 'klooster') on budistlik pühakoda, tempel või klooster ehk vihaara.
  • āvāsa (sanskriti ja paali keeles ‘asupaik, viibimine’) on ajutine paik, kus budistlikud mungad peatusid vihmaperioodil ja kuhu ehitati vihma kaitseks varjualused – vihaarad. Algselt jätsid rändmungad āvāsad pärast vihmaperioodi lõppu maha; hiljem kujunesid neist püsivad peatuspaigad.
  • ārāma (sanskriti keeles ‘aed, salu’) on varases budismis sangha püsivam peatuspaik vihmaperioodil.
  • vassa (paali keeles vassa-, sanskriti keeles varṣa-, 'vihm') on kolmekuulise vihmaperioodi jooksul (tavaliselt juulist oktoobrini) peetav retriit või paast, mil mungad (bhikkhud) reeglina ei lahku oma kloostrist (vihaarast) ja pühenduvad intensiivsemale vaimsele praktikale.
  • gompa (tiibeti keeles dgon pa) on tiibeti budismis klooster ehk erakla; algupäraselt sanskritikeelse araṇya (metsaerakla) vaste.
  • wihan (tai keeles วิหาร < 'vihaara') on keskne ruum tai templites ja kloostrites ühisteks meditatsioonideks, loenguteks jm kogunemisteks, kus enamasti asub peamine Buddha kujutis.
  • sala (tai keeles ศาลา) on väiksem avatud paviljon või varjualune puhkuseks.
  • sala kan parian (tai keeles ศาลาการเปรียญ) on suurem avatud ruum ilmikutele jutluste pidamiseks ja ühiseks mediteerimiseks.
  • kuti (tai keeles กุฏิ) on omaette olev väike hoone kloostrielaniku eluasemeks.
  • ho trai (tai keeles หอไตร) on kloostri raamatukogu või pühakirjade hoidla.
  • ho rakhang (tai keeles หอระฆัง) on kellatorn, kust kellahelinaga antakse kloostrielanikele märku äratuseks või ühiseks tegevuseks.

Vihaara asukad on üldiselt ordineeritud mungad või nunnad, kuid sagedasti on seal ka ilmalikke inimesi ehk ilmikuid, kes võivad teenida nii vabatahtlike abilistena kui ka võtta osa vaimsest praktikast, järgides vastavaid reegleid.

Budistlik klooster ei pea tingimata olema rangelt vaid munkadele või nunnadele; paljudes suuremates vihaarades asub pikemat või lühemat aega nii naisi kui mehi, nii ordineerituid kui ilmikuid. Paljud vihaarad on avatud kõigile, kas lühiaegseks külastamiseks või ka pikemaks peatuspaigaks vastavalt kloostri reeglitele, mis võivad väga suurel määral varieeruda.

Vihaara üldine juhtimine, administreerimine, reeglite määramine jmt on kloostriülema pädevuses, keda katoliiklusest laenatud mõistega nimetatakse ka abtiks (inglise keeles abbot).

Vihaaras paiknevad rajatised on üldiselt kahte liiki, sakraalsed (vaimse praktika jaoks) ja utilitaarsed (tavaelu jaoks), seega vähemalt üks koht (üheskoos) mediteerimiseks, retsiteerimiseks, jutluste kuulamiseks – ja teine koht (üksinduses) enesearenguks, puhkamiseks, magamiseks. Lisaks nendele on igas vihaaras ka koht hommikusöögiks, mis võibki olla päeva ainuke söögikord ja nii sakraalne kui utilitaarne toiming.

Sakraalsete rajatiste hulgas võib vihaarades olla veel mitmeid meditatsioonihalle või -saale, harjutusväljakuid või -radasid, templeid, stuupasid, Buddha kujutisi ja muud vaimsete praktikate jaoks vajalikku.

Utilitaarsete rajatiste hulgas on tualettruumid ja pesemisvõimalused, eluruumid jmt. Enamasti on igas vihaaras ka raamatukogu, mitmesugused laoruumid, töökojad, köögid jne. Väiksemates kloostrites ja eraklates, kus kogu toit saabub almustena, võib köök ka puududa. Eluruume võib olla mitmesuguseid. Lühiajaliseks peatumiseks võivad vihaarades olla nn ühiselamu tüüpi rajatised, paljude toakestega, või ka nn hosteli tüüpi, suuremad ruumid paljude magamisasemetega. Pikema-ajaliseks elamiseks on tüüpilised nn kutid, ühekaupa eraldi asuvad majakesed, kuid sageli võib ka mitu kutit olla ka kokku ehitatud. Suurema eraldatuse tagavad vihaara äärealadel või hoopis sellest väljaspool asuvad kutid, erakluse ja paastumise praktiseerimiseks.

Oluline koht on igas kloostris õppimisel ja enesearendamisel, mistõttu võib vihaarades olla mitmesuguseid õpperuume, auditooriume, laboratooriume jne ning lausa terveid koole, instituute, ja ülikoole.

Enamasti leidub vihaara alal mitmesuguseid loodusobjekte – puid, metsasalusid, tiike, ojasid, mägesid, koopaid jne, mis on samuti ühel või teisel viisil kasutuses. Paljud kloostrid olidki algupäraselt rajatud koobastesse või mäetippudele.

Puude ja lillede eest hoolitsetakse, tiikides võib tihtipeale näha lootosi ja muid pühaks peetavaid veetaimi õitsemas. Oma tarbeks maitse- ja ravimtaimede kasvatamine on vihaaras väga tavaline, niisamuti nagu ka poolmetsikult kasvavate banaanide või kookospähklite toiduks tarvitamine.

Igapäevased tegevused vihaaras toimuvad tavaliselt ühesuguse päevaplaani kohaselt, mis sisaldab enamasti varajast ärkamist, mediteerimist, retsiteerimist, jutlust, almuste kogumist, hommikusööki, mitmesuguseid koristus- ja korrastustöid jmt.

Näide:[6]

Nagsen Buddha Vihaara. Sillod city, Jalna, Maharashtra, India

04.00 Äratus
04.30 Meditatsioon
05.15 Retsiteerimine
05.45 Jutlus
06.00 Jooga
06.30 Almuste kogumine
08.30 Hommikusöök
09.30 Töötoimkonnad
12.00 Meditatsioon
14.00 Individuaalne praktika
17.30 Töötoimkonnad
18.00 Tee, vestlused
19.00 Meditatsioon
21.00 Öörahu

Igapäevased tegevused toimuvad vihaaras üldiselt vaikides ning vaikimine on reegliks enamasti ka retriitidel. Tihtipeale võib kloostri asukas pidada mõnda aega täielikku vaikimist või olla täielikus eraldatuses. Igapäevases kloostrielus on väga vähe suhtlemist. Lisaks retsiteerimistele ja jutlustele pole kellelgi nagunii eriti midagi ütelda, harva ehk vaid mõni vajalik teadaanne. Erinevates kloostrites võivad olla muidugi erinevad reeglid ja kombed, näiteks võimalus vestelda õhtuse teejoomise ajal vmt.

Lisaks igapäevastele tegevustele võib budistlikes kloostrites toimuda veel väga mitmesuguseid sündmusi, mis on seotud paljude budistlike pühadega või kohalike tähtpäevadega, nagu näiteks kloostri asutaja või kloostriülema sünnipäev, auväärse isiku krematsioon, munkade ordineerimine vmt. Seesuguste sündmuste puhul saabub vihaarasse palju ilmik-järgijaid, kes toovad kaasa suurel hulgal annetusi.[7][8]

Suurematesse ja külalistele avatud vihaaradesse tullakse kaugelt bussiekskursioonidega, nii koolidest ja muudest asutustest. Sagedasti toimuvad vihaarades lühemad või pikemad koolitused või seminarid, peetakse loenguid, toimuvad konverentsid, sümpoosionid, praktikumid, meditatsioonilaagrid, retriidid jne. Suuremates vihaarades võib samaaegselt toimuda mitmeid üritusi.

Linnades lasevad nii mõnedki vihaarad oma ala kasutada täiesti praktilisel otstarbel, näiteks autode ja mootorrataste parkimiseks.[9] Aeg-ajalt korraldatakse nädalapikkusi pidustusi ümbruskonna rahvale koos laada, söögikohtade, karussellide, vabaõhu-kino, elava muusika ning kõikvõimalike muude atraktsioonide ja lõbustustega.[9][10]

  1. John Powers; David Templeman (2012). Historical Dictionary of Tibet. Scarecrow. Lk 204–205. ISBN 978-0-8108-7984-3.
  2. 2,0 2,1 Ida mõtteloo leksikon. [1]
  3. Karl H. Potter (2003). Buddhist Philosophy from 350 to 600 A.D. Motilal Banarsidass. Lk 265. ISBN 978-81-208-1968-9.
  4. Kunstileksikon. Eesti Klassikakirjastus, 2001
  5. Ida mõtteloo leksikon. [2]
  6. Don Kiem Dhamma Hermitage
  7. Donald K. Swearer (1995). The Buddhist World of Southeast Asia. State University of New York Press. Lk 23–27. ISBN 978-1-4384-2165-0.
  8. Peter Harvey (2013). An Introduction to Buddhism: Teachings, History and Practices. Cambridge University Press. Lk 260–262. ISBN 978-0-521-85942-4.
  9. 9,0 9,1 Wat Chai Mongkron
  10. Wat Pho