Rumeenia ajalugu

Rumeenia ajalugu ülevaatena tänapäeva Rumeenia alade ajaloolistest sündmustest.

50. aasta paiku eKr ühendas kuningas Burebista paljud väikesed daaklaste riigid üheks suureks Daakia riigiks, mille keskus oli tänapäeva Transilvaanias. Läänes jõudis ta välja Moravani, kus alistas mõned keldi hõimud, idas Musta mere ja Lõuna-Bugini ning lõunas Balkani mägedeni. Daaklaste pealinn oli Sarmizegetusa, mis asetses tänapäeva Transilvaania äärmises kaguosas tänapäeva Banaadi lähedal. Kui roomlased Daakia vallutasid, purustasid nad Sarmizegetusa ning ehitasid Daakia provintsi pealinna 40 km kaugusele.

Rooma keiser Traianus võitis 102. aasta ja 106. aasta Daakia sõdades kuningast Decebalust. Daakia sai 107 Rooma keisririigi provintsiks ja jäi 276. aastani Rooma võimu alla. Pärast Daakia alistamist Traianuse poolt hõlmas Rooma keisririigi Daakia provints põhiliselt daaklaste asuala, sealhulgas veerandi tänapäeva Rumeeniast, kuid ulatus üle tänapäeva Rumeenia piiride, hõlmates läänes Alföldi osi (tänapäeva Ungaris ja Vojvodinas) ning idas Moldova ja Bulgaaria osi. Daakia elanikud daaklased ja geedid arvatakse traaklaste hulka.

Suurkhaan Krumi (803–814) ajal laienes Bulgaaria lõunasse ja loodesse, hõivates maad Doonau keskjooksu ja Moldova vahel, kogu tänapäeva Rumeenia territooriumi, Sofia aastal 809 ja Adrianoopoli (nüüd Edirne) aastal 813, ohustades Konstantinoopolit ennast. Bulgaaria khaan Presiani (836–852) ajal võtsid bulgaarlased suurema osa Makedooniast ning riigi piirid jõudsid Aadria ja Egeuse mereni.

9. sajandi lõpus ja 10. sajandi alguses ulatus Bulgaaria Epeirose ja Tessaaliani lõunas, Bosniani läänes ja kontrollis kogu tänapäevase Rumeenia ja Ida-Ungari ala põhjas. 9. sajandi keskpaigas tekkis Serbia riik vastusena Bulgaaria laienemisele Moravast läände. Tsaar Simeon I (Simeon Suure) ajal, kes sai hariduse Konstantinoopolis, muutus Bulgaaria taas tõsiseks ohuks Bütsantsile ja jõudis oma suurima territoriaalse ulatuseni. Simeon I lootis võtta Konstantinoopoli ja võitles oma pikal valitsusajal (893–927) reas sõdades bütsantslastega. Piir ulatus tema valitsusaja lõpul Atika põhjapiirini lõunas.

Bulgaarlased aastal 1014 Kleidioni lahingus Bütsantsi armeelt täielikult lüüa, Bütsantsi keiser Basileios sai hüüdnime "Bulgaroktonos", bulgaaridetapja). Aastaks 1018 alistusid viimased Bulgaaria linnused ja Esimene Bulgaaria tsaaririik kadus.

14. sajandi alguses ühendati Doonau ja Karpaatide vahelised Ungari kuningriigile kuulunud vojevoodkonnad Valahhia vürstiriigiks. Veidi hiljem asutati Karpaatidest idas paikneval territooriumil Moldova vürstiriik.

15. sajandil alanud Osmanite riigivallutuste käigus hõivati Osmanite vägede poolt 1453. aastal Konstantinoopol ja Lõuna-Euroopa ja Kesk-Euroopa vallutamise käigus ka Valahhia ja Transilvaania.

Moldaavia vürst (1457–1504) Ștefan cel Mare pidas oma valitsusaja alguses pidevaid kodusõdu oma sugulastega, kuid suutis lõpuks vastased alistada ning tunnustas oma süseräänina Poola kuningat ja Leedu suurvürsti Kazimierz IV-t. Sisepoliitiliselt jäi Stefan aga täiesti sõltumatuks. Et aga Moldaavia oli surutud võimsamate riikide vahele, pidi Stefan pidevalt võitlema oma riigi sõltumatuse säilitamise eest. 1467. aastal võitis ta sissetungivaid Ungari kuningriigi vägesid, 1471. aastal lõi osmanid välja Valahhiast ja võitis neid 1475. aastal ka Moldaavias. Valahhias suutis Stefan võimule aidata oma liitlase, Vlad III Tepesi venna Vlad Călugăruli.

Valahhia vürst (1448, 1456–1462 ja 1476) Vlad Dracula (Teibasseajaja) sõdis 15. sajandil Osmanite riigi vastu ja ta on Bram Stokeri teose "Dracula" peategelase Dracula prototüüp. 1503. aastal oli ka Ștefan cel Mare sunnitud tunnistama Osmanite riigi ülemuslikkust. Rumeenia jäi Osmanite riigi võimu alla 300 aastaks.

16.–17. sajandi vahetusel saavutas piirkond hospodar Mihai Vapra valitsusajal (1593–1601) taas ajutise iseseisvuse ning liitis ka Moldova ja Transilvaania alad.

Aastatel 1768–1774 toimunud neljanda Vene–Türgi sõja tulemusel Venemaa keisririigi ja Osmanite riigi vahel hõivas Bessaraabia, Moldova ja Valahhia. Sõjas hävitas 1770. aastal Vene sõjalaevastik Çeşme sadamas Türgi sõjalaevastiku (Çeşme merelahing). 21. juulil 1774 sõlmiti Küçük Kaynarci rahu (Küçük Kaynarca rahu, Kjutšukkainardža rahu). Lõuna-Ukraina, sealhulgas Bugi, Dnepri ja Doni suue, läksid Venemaale koos Kinburni, Jenikale ja Kertši kindlustega, nii et Venemaa sai seal väljapääsu Mustale merele. Osmani impeerium tunnustas Venemaa ülemvõimu Moldova ja Valahhia üle.

19. sajandil toimunud Vene-Türgi sõdade käigus vallutas Venemaa keisririik Osmanite riigilt Bessaraabia ja liitis 1812. aasta Bukaresti rahulepinguga Venemaa keisririigiga.

 Pikemalt artiklis Rumeenia kuningriik

 Pikemalt artiklis Balkani sõjad, Esimene Balkani sõda, Teine Balkani sõda

 Pikemalt artiklis Rumeenia Esimeses maailmasõjas

Esimeses maailmasõjas osales Rumeenia kuningriik Antandi riikide liitlasena Saksamaa keisririigi, Austria-Ungari ja Itaalia vastases sõjategevuses. Rumeenia viivitas Esimesse maailmasõtta astumisega, kuid lõpuks kuulutas aastal 1916 Keskriikidele sõja. Rumeenia sõjaline kampaania lõppes patiseisuga, kui Keskriigid purustasid kiiresti riigi pealetungi Transilvaanias ning okupeerisid 1916. aasta lõpuks Valahhia ja Dobrudža, sealhulgas Bukaresti ja strateegiliselt tähtsad naftaväljad. Aastal 1917, vaatamata Rumeenia ägedale vastupanule, eriti Mărășești lahingus, oli Rumeenia Venemaa sõjast tagasitõmbumise tõttu pärast oktoobrirevolutsiooni, olles peaaegu täielikult Keskriikide poolt ümbritsetud, sunnitud samuti sõjast välja astuma, sõlmides Focșani vaherahu ja järgmisel aastal, mais 1918 Bukaresti rahu. Kuid pärast edukat pealetungi Thessaloníki rindel, mis lülitas Bulgaaria sõjast välja, taastas Rumeenia valitsus kiiresti kontrolli ja pani armee 10. novembril 1918 tagasi väljale, päev enne sõja lõppu Lääne-Euroopas.

Pärast Transilvaania Rumeenia kuningriigiga ühinemise väljakuulutamist 1. detsembril 1918 Alba Iulias kogunenud Transilvaania rumeenlaste esindajate poolt ühendati Transilvaania varsti kuningriigiga, nagu oli aastal 1918 varem Bessaraabiaga, kuna kodusõjast põhjustatud võimuvaakum Venemaal võimaldas sealsel Sfatul Țăriil, või Rahvuskogul, kuulutada välja Bessaraabia ühinemine Rumeeniaga.

Sõda Ungari Nõukogude Vabariigiga aastal 1919 lõppes Budapesti okupeerimisega Rumeenia vägede poolt ja Béla Kuni bolševike režiimi lõpuga.

 Pikemalt artiklis Suur-Rumeenia

Suur-Rumeenia oli loodusevarade poolest rikkamaid ja asendilt tähtsamaid riike Euroopas. Rumeenia valitses Kesk-Euroopa ja kagu osade vahelist tähtsamat veeteed, suure Doonau alajooksu ja suudmemaad ning on samas ka Mustamere rannariik. Suur-Rumeenia pindala oli Itaaliaga pea aegu ühe suurune — 295 049 km2 ja elanike arv oli ca 20 miljonit.

 Pikemalt artiklis Rumeenia Teises maailmasõjas

Saksamaa ja NSV Liidu vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti tulemusena nõudis NSV Liit (Saksamaa diplomaatilisel toel) 1940. aastal Bessaraabiat Rumeenialt Nõukogude Liidule, ähvardades nõudmiste mittetäitmisel sõjalise invasiooniga. 28. juunil 1940 tungisid Punaarmee väed Bessaaraabiasse ja Põhja-Bukoviinasse ning okupeerisid ja annekteerisid alad. 2. juulil 1940 loodi nendel aladel Moldaavia NSV. Hertsa piirkond Rumeeniast liideti Ukraina NSV Tšernivtsi oblastiga.

30. augustil 1940 alistus Rumeenia Saksamaa ja Itaalia vahendatud nn Teise Viini kokkuleppe tingimustele, loovutades suure osa Transilvaania põhjaosast Ungarile. Põhja-Transilvania alad, pindalaga 43 492 km² ja rahvastikuga 2 578 100 (kellest 53,5% olid vastavalt 1941. aasta loendusele ungarlased).

7. septembril aga Craiova kokkuleppega loovutas Rumeenia osa Lõuna-Dobrudža aladest Bulgaariale.

Pärast 1940. aasta territoriaalseid kaotusi ja ebapopulaarsuse jätkuvat kasvu oli Carol sunnitud troonist loobuma ja nimetama kindral Ion Antonescu uueks peaministriks täieliku võimuga valitseda riiki kuninglike dekreetidega.

Rumeenia riiki juhtis tegelikult Conducator (juht) kindral Ion Antonescu, kes lootis, et liidus Saksa Riigiga saab Rumeenia kaotatud territooriumid tagasi. Liitudes Saksa Riigiga Kolmikpakti, palus ta Hitleril tuua Wehrmachti üksused Rumeeniasse, et kindlustada sellega oma maa neutraalne staatus.

6. aprillil 1941 alanud Saksa vägede rünnakuga Kreekale alustasid Saksamaa, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria ja Itaalia väed ka Jugoslaavia alistamist. 12. aprillil 1941 langes pealinn Belgrad ning vastupanu murti aga 18. aprilliks. Osa Jugoslaaviast jagati Saksamaa, Itaalia, Ungari, Bulgaaria ja Rumeenia vahel.

Rumeenial oli hindamatu maavara – nafta, mis oli Saksamaale sõjatööstusele vajalik, kuna algamas oli sõda NSV Liiduga ning kindlustas Wehrmachti tankidiviisidele vajaliku kütusetagavara. Samuti oli Rumeenia armee oli suurim kõikidest Wehrmachti Idarindel sõdinud liitlaste armeedest.

Operatsioon Barbarossas osalemiseks saatis Rumeenia Wehrmachtile appi oma parimad väeüksused: 3. Rumeenia armee ja 4. Rumeenia armee. Sõjategevuses Nõukogude-Saksa Idarindel osalesid Rumeenia väed Saksa vägedega sõjategevuses Ukraina ja Odessa suunal ning toetasid Saksamaa sõjatäästust strateegiliste õlivarudega Ploiești õliväljadelt. Saksa vägede Väegrupi Süd pealetungisuunaks oli Rivne ja Žitomir ning Kiiev, Lviv, Ternopil ja Vinnõtsja, Saksa 11. armee ja Rumeenia väed sisenesid Moldaavia NSV-sse ja ohustasid Odessat. 1941. aasta 16. oktoobril hõivasid Saksa 11. armee üksused koos Rumeenia vägedega Odessa ning 27. oktoobril Krimmi poolsaar, millele järgnes Sevastopoli piiramine ja vallutamine 27. juunil 1942.

Rumeenia väed osalesid ka koos Saksa vägedega Stalingradi lahingutes. Stalingradi lahing (17.07.1942–2.02.1943) oli üks suuremaid lahinguid Idarindel. Punaarmee 3 rinnet piirasid ümber Saksa väed Stalingradis ja katlasse sattunud 250 000 mehest, ellujäänud 91 000 meest eesotsas kindralfeldmarssal Friedrich Paulusega alistusid ajavahemikus 31. jaanuar – 2. veebruar 1943. Rumeenia 3. armee ja Rumeenia 4. armeed kandsid kaotusi Punaarmee Stalingradi vastupealetungioperatsioonis Uranus, mis algas 19. novembril 1942 Edelarinde vägede poolt. Kokku andis alla 230 Saksa, Rumeenia ja Horvaatia diviisi. 1943. aastal moodustati NSV Liidus 1. Rumeenia vabatahtlike jalaväediviis Tudor Vladimirescu.

1944. aasta augustis nõukogude vägede pealetungil, võidulootuse kaotanud rumeenlased jooksid lihtsalt oma positsioonidelt minema. Pealetungil Rumeenia suunal alustas Punaarmee pealetungi 20. augustil ning 22. augustil vallutati Iași ning 24. augustil Chișinău. Rumeenia kuningas Mihai I lasi arreteerida 23. augustil Rumeenia peaministri kindral Ion Antonescu ning allesjäänud Rumeenia üksused asusid võitlema NSV Liidu poolel. 23. augustil asus Rumeenia kuningriik Saksamaa-vastase koalitsiooni poolele ning 8. septembril tegi sedasama Bulgaaria kuningriik. Rumeenia üksused võitlesid Saksa vägede vastu järgnevalt Transilvaanias, Ungaris ja Slovakkias.

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. (Mai 2019)