Juutide asustuspiirkond

Juutide asustuspiirkond (vene keeles Черта оседлости, täisnimetus Черта постоянной еврейской оседлости) oli territoorium Venemaa Keisririigi lääneosas, kus juutidel oli lubatud ametlikult elada.

Juutide asustuspiirkonna pindala oli 1 224 008 ruutkilomeetrit.^[1] 1897. aasta ülevenemaalise rahvaloenduse andmetel elas juutide asustuspiirkonnas 3 558 000 juuti.^[2]

Esimese Poola jagamise tagajärjel 1772. aastal sattus Venemaa võimu alla palju juute.^[3] Juutide asustuspiirkonna kehtestas keisrinna Katariina II oma dekreediga 23. detsembril 1791. Esialgu kuulusid juutide asutusala koosseisu Valgevene, Jekaterinoslavi kubermang ja Tauria kubermang. Juutide asustuspiirkonna hulka arvati ka need alad, mis sattusid Venemaa koosseisu Poola teise jagamise tulemusel 1793. aastal ja Poola kolmanda jagamise tulemusel 1795. aastal (Minski kubermang, Volõõnia kubermang, Podoolia kubermang, Kiievi kubermang, Tšernigivi kubermang, Grodna kubermang, Poltaava kubermang, Kaunase kubermang ja Vilniuse kubermang). 1818. aastal arvati juutide asustuspiirkonna hulka ka Bessaraabia kubermang. Kui Kongressi-Poola (ametlikult Poola kuningriik) 1867. aastal kaotati, said juudid 1868. aastal vaba liikumise õiguse Poola kubermangude ja juutide asustuspiirkonna vahel.^[4]

Kuramaa kubermang ei kuulunud juutide asustuspiirkonda, kuid 1799. aastal andis keiser Paul I välja seaduse, mis lubas seal juba elavatel juutidel Kuramaal legaalselt edasi elada.^[5]

1865. aastal piiranguid mõnevõrra leevendati ja osa juute (esimese järgu kaupmehed, kutsetunnistusega käsitöölised ja kõrgharidusega spetsialistid) said õiguse elada väljaspool juutide asustuspiirkonda.^[6]

Juutide asustuspiirkonna ja sellega seotud piirangud tühistas Venemaa Ajutine Valitsus oma määrusega 20. märtsil 1917.^[7]

• Aškenazi juudid