Tauria kubermang

Tauria kubermang
Vene keel Таврическая губерния
Pindala: 63 538 km²
Elanikke: 1 443 566 (1897)
Rahvastikutihedus: 22,7 in/km²
kubermangulinn: Simferopol

Tauria kubermang oli Venemaa keisririigi, Vene vabariigi ja Vene NFSV haldusüksus aastatel 1802–1921.

Kubermang asus praeguse Ukraina lõunaosas, selle looduslikud piirid olid Dnepri jõe alamjooks, Must meri ja Aasovi meri. Kubermangu halduskeskus oli Simferopoli linn Krimmi poolsaarel. Krimmi poolsaar kuulus täielikult kubermangu koosseisu ja ka kubermangu nimi tuli Krimmi poolsaare ajaloolisest nimest (Tauria, vene keeles Таврида, kreeka keeles Taurikē).

Tauria kubermang moodustati 20. oktoobril (vkj 8. oktoobril) 1802, kui senine Novorossiiski kubermang jagati haldusreformi käigus kolmeks osaks. Tauria kubermangu põhiosa moodustasid seni Novorossiiski kubermangu kuulunud Tauria oblasti alad. Aastatel 1917–1920 olid kubermangu piirid pidevas muutumises. 1920. aastal läksid Tauria kubermangu kolm maakonda, mis ei asunud Krimmi poolsaarel, lõplikult Ukraina NSV koosseisu. Tauria kubermang likvideeriti 18. oktoobril 1921, mil selle asemele moodustati Krimmi ANSV.

Tauria kubermang oli Venemaa keisririigi Euroopa-osa kõige lõunapoolsem kubermang. Maismaal piirnes Tauria kubermang Jekaterinoslavi ja Hersoni kubermanguga. Kubermangu piirid olid Berda, Tokmatška, Konka ja Dnepri jõgi, osa piirist kulges mööda limaani. Kubermangu kaheksast maakonnast viis asusid Krimmi poolsaarel. Kubermangu veepiir kulges mööda Musta ja Aasovi mere rannikut.

Kubermangu maksimaalne ulatus ida-lääne suunal oli ligi 425 kilomeetrit (400 versta) Berdjanskist idas Kinburnini läänes. Põhja-lõuna suunal oli kubermangu maksimaalne ulatus umbes 384 kilomeetrit (360 versta) Orehhovi linnast põhjas kuni Ai-Todori mõisani Krimmi poolsaare lõunaosas.

Tauria kubermangu koosseisu kuulusid 1897. aasta seisuga järgmised haldusüksused:

Maakondade ja linnade pindalad olid ruutverstades järgmised: Berdjanski – 7702; Melitopoli – 11 639,7; Dnepri – 11 470,5; Perekopi – 5111,9; Jevpatorija – 5040,2; Simferopoli – 4153,9; Feodossija – 6060,3; Jalta – 1465; Kertši-Jenikale – 143,9; Sevastopoli – 266,4.

1783. aastal liideti Venemaaga senise Krimmi khaaniriigi territoorium, mis läks samal aastal moodustatud Jekaterinoslavi asehaldurkonna koosseisu. Kui Paul I haldusreformiga asehaldurkonnad likvideeriti, läksid tulevase Tauria kubermangu alad Novorossiiski kubermangu koosseisu. 1802. aastal toimunud uue haldusreformiga jagati senine Novorossiiski kubermang kolmeks kubermanguks. Selle tulemusel moodustati Novorossiiski kubermangu Tauria oblasti aladest Tauria kubermang. Ametlikult tehti vastav muudatus 20. oktoobril 1802.

Algselt oli Tauria kubermangus 7 maakonda – Dnepri, Jevpatorija, Melitopoli, Perekopi, Simferopoli, Tmutarakani ja Feodossija maakond.

1820. aastal eraldati Tmutarakani maakond Tauria kubermangust ja liideti Musta mere vägede oblastiga. 1838. aastal moodustati kubermangu koosseisus Jalta maakond ja 1843. aastal Berdjanski maakond. Suuremad haldusterritoriaalsed muutused toimusid aga kubermangus selle olemasolu viimastel aastatel.

Tauria kubermangu lagunemine sai alguse 1917. aasta revolutsioonidega. Ukraina Rahvavabariigi Keskraada võttis samal aastal vastu niinimetatud kolmanda universaali, mis sätestas muuhulgas Ukraina piirid. Selle kohaselt pidid Tauria kubermangu need maakonnad, mis ei asunud Krimmi poolsaarel, minema Ukraina koosseisu. 4. märtsil 1918 võttis Ukraina Rahvavabariigi Keskraada vastu haldusreformi seaduse, millega jagati senise Tauria kubermangu põhjapoolsed maakonnad – Berdjanski, Dnepri ja Melitopoli maakond – uute haldusüksuste vahel. Reaalselt see reform aga ei teostunud, sest piirkonda kontrollisid suurema osa ajast reaalselt teised riiklikud moodustised – märtsist aprillini 1919 Donetski-Krivorogi Nõukogude Vabariik ja aprillist 1919 kuni juunini 1920 Ukraina Riik. Viimase koosseisus moodustati põhjapoolsest kolmest maakonnast uuesti Tauria kubermang halduskeskusega Berdjanskis. 28. jaanuaril 1920 otsustas ka Ukraina NSV Kesktäitevkomitee, et senise Tauria kubermangu põhjapoolsed kolm maakonda kuuluvad edaspidi Ukraina koosseisu.

Krimmi poolsaarel Tauria kubermangu aastatel 1917–1919 samuti faktiliselt ei eksisteerinud. Krimmis järgnesid sel ajal teineteisele mitmed iseseisvad või autonoomsed vabariigid – Krimmi Rahvavabariik, Tauria NSV ja Krimmi NSV, mille koosseisus Tauria kubermangu kui haldusüksust ei olnud.

Juunis 1920 haaras suurema osa ajaloolise Tauria kubermangu üle kontrolli valgekaartliku kindrali Peter von Wrangelli Lõuna-Venemaa Valitsus. Tauria kubermang taastati tema valitsuse poolt ajaloolistes piirides 25. juunil 1920, kuid ei püsinud kaua. Kubermangu põhjapoolsed maakonnad langesid septembrist novembrini 1920 Punaarmee kätte ja anti üle Ukraina NSV võimudele. Kui novembris 1920 hõivasid punaarmeelased Krimmi poolsaare, siis see territoorium liideti Tauria kubermangu nime all Vene SFNV-ga.

Tauria kubermang eksisteeris Krimmi poolsaarel veel 11 kuud. Selle aja jooksul jõudis veel muutuda kubermangu haldusjaotus. 1920. aastal moodustati selle koosseisus Sevastopoli ja Kertši maakond. 1921. aastal moodustati Džankoi maakond ning likvideeriti Jevpatorija ja Perekopi maakond. Samuti jagati 1921. aastal maakonnad rajoonideks.

18. oktoobril 1921 moodustati senise Tauria kubermangu asemele Ülevenemaalise Tööliste, Soldatite, Talupoegade ja Kasakate Saadikute Nõukogu Kesktäitevkomitee ning Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu ühise otsusega Krimmi Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.

1897. aasta rahvaloenduse andmetel elas Tauria kubermangus kokku 1 443 566 inimest, neist 760 392 meest ja 683 174 naist. 283 607 inimest elas linnalistes asulates.

Kubermangu rahvuslikus koosseisus domineerisid selleks ajaks venelased, keda oli 70,8%. Venelaste hulka liigitati tollal ka ukrainlased, keda nimetati väikevenelasteks. Suurimad vähemusrahvuste rühmad olid tatarlased (12,2%), sakslased (6,8%), juudid (4,4%) ja bulgaarlased (3,5%).

Keeleliselt kõneldi kõige enam vene keelt. Venekeelseid inimesi oli kubermangus 1 025 310, kelle hulka arvestati siiski ka umbes 611 000 ukraina ehk väikevene keelt rääkinud inimest. Teised suuremad keeled olid peamiste vähemusrahvuste keeled: tatari keele kõnelejaid oli 196 854, saksa keele kõnelejaid 78 305, juudi keele kõnelejaid 55 418, bulgaaria keele kõnelejaid 41 260 ja kreeka keele kõnelejaid 18 048.

Usuliselt domineeris kubermangus õigeusk, mida tunnistasid nii venelased, ukrainlased, bulgaarlased kui ka kreeklased. 1897. aasta rahvaloenduse kohaselt oli Tauria kubermangus 1 069 556 õigeusklikku, 190 800 muslimit (peamiselt tatarlased), 60 752 judaisti (juudid), 42 654 luterlast (peamiselt sakslased ja eestlased), 29 393 katoliiklast (peamiselt sakslased ja poolakad), 25 508 mennoniiti (peamiselt sakslased ja tšehhid), 13 724 vanausulist (eelkõige venelased) ja 6166 karaiimi.

1905. aasta rahvaloenduse andmetel oli kubermangu elanike arv kasvanud 1 602 700 inimeseni.

Vaata ka: Eestlased Krimmis

Eestlaste suurem ümberasumine Tauria kubermangu aladele, eriti Krimmi poolsaarele, leidis aset 1860. aastatel. Krimmitatarlaste väljarände tulemusel jäi pärast Krimmi sõda tühjaks kuni 700 küla, kõige enam Perekopi maakonnas, kuid ka mujal.^[1] Esimesed 10 perekonda eestlasi saabusid Krimmi omavoliliselt suvel 1861 ja asusid elama Simferopoli maakonna Samruki külla. Kuigi neil polnud ametlikku luba sinna elama asuda, ei saadetud neid nende vaesuse tõttu ka tagasi. Edasi omandas eestlaste ümberasumine juba ametliku vormi ja veebruaris 1862 anti luba Eestimaa kubermangust Simferopoli maakonda asumiseks juba 88 perekonnale.^[2]

1864. aasta seisuga olid Tauria kubermangus järgmised eesti külad:^[3]

• Samruki küla Simferopoli maakonnas – 13 talu, 107 inimest
• Monii küla Jevpatorija maakonnas – 29 talu, 127 inimest
• Temir-Bulati küla Jevpatorija maakonnas – 3 talu, 25 inimest
• Tokultšaki küla Perekopi maakonnas – 30 talu, 182 inimest
• Džurtši küla Perekopi maakonnas – 35 talu, 195 inimest
• Kijat-Orka küla Perekopi maakonnas – 5 talu, 90 inimest
• Japundža (hiljem Sõrt-Karaktšora) küla Perekopi maakonnas – segaelanikkond, 19 talu, 69 inimest

Mitmes külas ei tekkinud püsivat eestlaste asustust, näiteks Tokultšaki küla jätsid eestlased hiljem uuesti maha.^[4] Paljud väljarändajad pöördusid juba 1860. aastatel kodumaale tagasi, põhjustena vilets stepimaa, tatarlaste viletsad eluasemed ja ka tihti kimbutav veepuudus. Samas asustasid eestlased ka teisi külasid ja rajasid uusi asundusi, näiteks Utškuju-Tarhan 1879. aastal.^[5]

1904. aastal olid olemas järgmised eesti külad:^[6]

• Samruki ehk Beregovoje küla Simferopoli maakonnas – asustatud 1861, u 200 inimest
• Džurtši ehk Pervomaiskoje küla Perekopi maakonnas – asustatud 1863, 240 inimest
• Kijat-Orka ehk Upornoje küla Perekopi maakonnas – asustatud enne 1864, u 50 inimest
• Sõrt-Karaktšora ehk Gvardeiskoje küla Perekopi maakonnas – asustatud 1864, u 80 inimest
• Kontši-Savva ehk Krasnodarka küla – asustatud 1863, u 200 inimest
• Boz-Gozi küla – eestlaste ja tatarlaste segaasustus, kokku 254 inimest
• Utškuju-Tarhani ehk Kolodežnoje küla Simferopoli maakonnas – asustatud 1879, u 150 inimest
• Kurulu-Kiptšaki küla – asustatud 1890, u 20 perekonda
• Kaban-Aktatši küla – asustatud 1890, u 20 perekonda
• Balatši küla – asustatud 1895, inimeste arv teadmata
• Boz-Oglu küla – asustatud 1895, inimeste arv teadmata

1897. aasta rahvaloenduse andmetel elas Tauria kubermangus 2210 eestlast, 1921. aasta rahvaloenduse andmetel aga 2367 eestlast.^[7]