Enesetapp

See artikkel räägib tahtlikust enese surmamisest; Émile Durkheimi monograafia kohta vaata Enesetapp (raamat).

---

See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2013) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Enesetapp ehk suitsiid ehk vabasurm on surmajuhtum, mille on tahtlikult otseselt või kaudselt põhjustanud ohver ise. Enesetapu põhjuseks on inimese soov lõpetada enda eksistents või soovimatus edasi elada.

Maailma Terviseorganisatsioon defineerib enesetappu kui surmava tulemusega akti, mille on ohver tahtlikult algatanud ja teostatud niisuguse teadmise või eeldusega, et selle tulemus on surmav, ning mille kaudu ohver lootis realiseerida enda ihaldatud muutusi.^[1]

Teadusharu, mis uurib enesetappe ja sellega seotut, on suitsidoloogia.

Émile Durkheim uuris enesetappu kui nähtust ning leidis, et seda põhjustav sotsiaalne tegur oli sotsiaalne integratsioon. Ta leidis kaks enesetapu tegurit:

1. loomulik nivoo (seotud looduslike, klimaatiliste ja asustussüsteemist tulenevatest teguritest);
2. sotsiaalne nivoo (ühiskondlikud ja kultuurilised riskitegurid).

Normatiivne:

• anoomiline enesetapp (kiired sotsiaalsed muutused, muutuvad normid, ühiskonna ebaküllaldane kontroll indiviidi üle);
• fatalistlik enesetapp (liigne sõltuvus ebaratsionaalsetest ettekirjutustest ja reeglitest).

Integratiivne:

• egoistlik enesetapp (isolatsioon sotsiaalsest grupist, vähesed suitsiidset käitumist taunivad ettekirjutised);
• altruistlik enesetapp (liigne integreeritus gruppi).

Wassermani käsitluse järgi võib suitsiid olla võimalus psüühiliste konfliktide lahendamiseks, millest inimene ei ole osaliselt või täielikult teadlik. Konfliktid inimeses eneses reflekteerivad kättemaksutahet, tahet karistada ennast või teisi või tahet põgeneda süütunde eest. Alateadlikult tajuvad sellises olukorras inimesed suitsiidi kui taasühinemise viisi kaotatud lähedasega ja ümbritseva maailma hävitamist.

Enesetappu on käsitletud ka kommunikatsiooni viisina. Farberow ja Shneidman kirjeldasid enesetapjalik isiku püüet väljendada talumatut psühholoogilist valu ümbritsevale maailmale. Enamik enesetapu sooritajatest annavad mingil moel oma lähedastele oma mõtetest märku.

Enamikus lääne ühiskondades on enesetapp rangelt hukka mõistetud, kuid see hukkamõist ei ole olnud kõikehõlmav. Mõnedes ühiskondades ja mõnedes olukordades võetakse enesetappu kui austusväärset ja nõutavat käitumisviisi. Samas paljud meie hulgast ei ela täisväärtuslikult, oma võimete kohaselt, norutavad just psühholoogilise kriisi või depressiooni tõttu. Enesetappu lõppfaasi võib käsitleda õnnetusjuhtumina, mil kokku langevad eriolukorrad, kus inimese sisemised reservid on ammendunud (haigus, üle jõu käiv töö, psühhotrauma, elujõu nappus).

Enesetappude tüübid: altruistlik enesetapp, egoistlik enesetapp, anoomiline enesetapp.

• Vaimsed häired
• Kannatused
• Stress
• Lein
• Õnnetus
• Põgenemine karistuse eest või kiusavast keskkonnast
• Süü- või autunde riive
• Vigastused
• Finantsprobleemid
• Eneseohverdus
• Sõjaväeline või sotsiaalne taktika (nt Kamikaze)
• Uskumine, et elul pole väärtust (absurdism, pessimism, nihilism)
• Osalemine mõnes religioosses kultuses
• Üksindus

Inimesed, kes teevad enesetapu, pole alati depressioonis või halvas olukorras – mõnikord panevad filosoofilised arusaamad elust inimese enesetappu teostama, et kogeda seda, mis tuleb pärast elu. Paljud inimesed usuvad, et elu Maal ei ole lõpp ja surm on ainult hirmus teistele, kuna ühiskond on öelnud neile, et surma tuleb karta.

Enesetapu näol on tegemist kompleksse fenomeniga. Omadused, mis võivad suurendada suitsiidiriski:

• impulsiivsus – kõikidest iseloomuomadustest omab impulsiivsus ainukesena otsest seost suitsiidsusega. Näiteks olukord, kus impulsiivne inimene tunneb ennast lööduna, ta ei näe väljapääsu oma olukorrast ja tajub tulevikku lootusetuna. Lisades sellele olukorrale enesetapu sooritamiseks vajalike võimaluste ja vahendite olemasolu, võib see olla kõik, mis vaja enesetapukatse sooritamiseks antud inimesel;
• mõtte- ja tundeviisi jäikus – inimese võimetus näha kompromisse või väljapääsu tekkinud olukorrast. Kui inimene hakkab mõtlema enesetapule, aheneb tema mõtte-, tunde- ja tegevusmaailm. Ta mõtleb pidevalt enesetapust ega ole suuteline märkama probleemist teisi väljapääse;
• autobiograafiline mälu – see, kuidas inimene mäletab oma minevikukogemusi näiteks probleemide lahendamisel. Depressiivne ja enesetapule kalduv inimene ei suuda enamasti meenutada konkreetseid hetki, vaid mäletab üldistatult. Üldistav mäletamine mõjutab probleemi lahendusoskusi, kuna inimene ei ole suuteline meenutama täpselt, kuidas ta tuli minevikus toime sarnase probleemiga. Samuti on haigel inimesel raske meenutada minevikust midagi positiivset.
• lootusetus – inimene, kes tunneb ennast lööduna ja ei näe olukorrast väljapääsu, on väga haavatav. Lootusetuse tunne on olulisel määral seotud negatiivse mõtlemisega.

Teated enesetappudest ulatuvad nii kaugele, kui palju me üldse tsivilisatsioonist teame. Ühiskonnas on enesetapud alati olemas, vaid hinnangud sellele aktile on eri aegadel erinevad.

Põhjarahvastel oli enesetapp loomulikuks vanade inimeste lahkumise viisiks. Rändrahvaste puhul jäädi lihtsalt maha. Paiksete puhul mindi suguvõsa juurest eemale. Vahel palus ka näiteks isa, et lemmikpoeg tema surmaks.

Antiikajal vaadeldi enesetappu kui väärikat ja loomulikku viisi elust lahkumiseks. Inimene tegi enesetapu otsuse, kutsus kokku sõbrad ja korraldati pidu. Seejärel võttis ta mürki.

Idamaades oli enesetapp vapruse märk. Seda nimetatakse harakiriks, mis tähendab kõhuõõne avamist. Kuigi mitte väga levinult, kasutatakse seda meetodit ka praegu veel. Ristiusk ja islam on enesetappu alati tauninud. Seda tehti salaja, varjates seda piinlikkusega ja teadmisega, et teed suurt pattu. Enesetapp oli kuritegu. Inimene sai kohtu poolt karistada ka enesetapukatse eest. Karistati ka juba enesetapu sooritanud ja surnud inimest. 18. sajandi Euroopas veeti enesetapuohvrit avalikult mööda tänavaid, osadel võeti pead maha, visati metsikute loomade kätte või riputati pea alaspidi üles. Tavaliselt visati enese tapnu keha kanalisatsiooni või löödi oda läbi südame ja heideti teepervele ning kaeti seejärel kividega. Lisaks sellele sunniti leinajaid oma kodust lahkuma ilma ühegi asja ja varata.

Kriminaalse karistamise lõpetas esimesena Prantsuse revolutsioon, viimasena Inglismaa 1861 ja Portugal 1864. 19. sajandil tekkis uskumus, et enesetapp on põhjustatud geneetilistest mõjudest. Leinajate nimed olid kirjas ja nende vara väärtus langes. Kuigi 20. sajandil heideti geneetilise soodumuse teooria kõrvale, säilis stigma sellegipoolest. Tänapäeval on enesetapu olemust selgitada püüdvad geneetilised uuringud taas päevakorral, kuid tulemuste rakendamine kannab teist eesmärki.

Osana psühholoogilisest sõjast on läbi viidud ka enesetapurünnakuid. Selle tuntumate näidete seas on kamikaze'd ehk surmalendurid, kes teenisid teise maailmasõja ajal Jaapani lennuväes ja rammisid lõhkeainelastis lennukiga vastase sihtmärke, hukkudes ise koos lennukiga. 20. sajandi lõpul on esile kerkinud ka terroristlikud enesetapurünnakud, mille seast tuntuimad on 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakud.

Kangelaslikke enesetappe või enesetapukatseid, mida tehakse teiste heaolu nimel, on ka hinnatud. Näiteks pidas Mahatma Gandhi näljastreiki, et vältida võitlemist hindude ja moslemite vahel, ja kuigi ta peatati enne kui ta suri, oli teada, et ta oleks lõpuni streikinud. See äratas tähelepanu Gandhi eesmärgi suhtes ja tõi kaasa talle suure austuse vaimse juhina. 1960. aastatel tõmbasid buda mungad Lõuna-Vietnamis, eriti Thích Quảng Đức, Lääne tähelepanu oma protestidega president Ngô Đình Diệmi ja USA osaluse vastu Vietnami sõjas, pannes end põlema. Sarnased sündmused oli ka külma sõja ajal Ida-Euroopas, nagu näiteks Ryszard Siwiec ja hiljem Jan Palach ja Jan Zajíc pärast Nõukogude Liidu sissetungi Tšehhoslovakkiasse ning Romas Kalanta, kes pani end põlema Kaunase peatänaval. 2006. aastal suri end põlema pannes ameerika sõjavastane aktivist Malachi Ritscher, kui ta protesteeris Iraagi sõja vastu. Iirimaal on olnud pikk traditsioon näljastreikide tegemises Briti ülemvõimu vastu. 2019. aastal pani Albert Razin end põlema Udmurdi parlamendi hoone ees protesteerides sellega udmurgi keele kadumise vastu.^[2]

Eesti koos teiste Baltimaade, Venemaa, Soome, Ungari ja Sri Lankaga kuulub suurima enesetapuriskiga maade hulka. 2009. aastal sooritas Eestis enesetapu 269 inimest, 2002. aastal 371, 1994. aastal oli see arv sajandi suurim – 614. Umbes 80% enesetapu läbi surnutest on mehed. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel, kus on kasutatud 105 riigi kokkuvõtet, on enesetappude kordaja maailmas keskmiselt 16 enesetappu 100 000 elaniku kohta. Enesetapukordajat alates 20st peetakse suure enesetapuriski näitajaks.

Endises Nõukogude Liidus kuulus enesetapp keelatud teemade hulka. Esimest korda avalikustati teadlaste jaoks andmed enesetappude kohta Gorbatšovi perestroika ajal. Enne seda käsitleti enesetappu raske vaimuhaigusena. Definitsiooni kohaselt oli enesetapp enesekaitse instinkti väärastuse kõige raskem vorm, kus elu säilitamise tung asendub elu hävitamise tungiga. Peamised diagnoosid, mis suitsiidse käitumisega inimesele pandi, olid skisofreenia ja maniakaal-depressiivne psühhoos.

Eestis tehtud uurimus aastate 1979–1999 kohta näitas, et rohkem kui kolm neljandikku enesetapjatest kasutas poomist. Poomine on kõige sagedamalt kasutatud nii meestel kui naistel, kuid sagedamini meeste hulgas. Vähem kui 10 protsenti enesetapjatest kasutab vahendina tulirelvi, kuigi tulirelvade kasutamine on võrreldes varasema ajaga suurenenud. Tulirelva kasutavad sagedamini noored ja mehed, eelkõige eesti rahvusest mehed. Enesemürgitamine on sageduselt kolmas meetod. Seda eelistavad rohkem naised kui mehed. Naiste hulgas ongi enesemürgitamine sageduselt teine.

Filosoofias küsitakse muu hulgas, mis on enesetapu kriteeriumid, mis enesetappu motiveerib, kas enesetapp on moraalselt lubatav, kas enesetapp on mõnes olukorras moraalselt nõutav ja kas enesetapp on ratsionaalne.^[3]

Enesetapu tarvilikke ja piisavaid tingimusi on raske välja tuua, muu hulgas sellepärast, et sõna tavatarvitust mõjutavad moraalsed hinnangud. Õilsatel eesmärkidel sooritatud enesetapmist hea meelega enesetapuks ei nimetata. Kui aga õigustatavaks peetavat enesetapmist ei taheta enesetapuks nimetada, siis ei ole küsimust enesetapu moraalsest õigustatusest võimalik sõnastada.^[3]

Kui hakata enesetappu puhtkirjeldavalt defineerima, siis ei piisa sellest, kui öelda, et enesetapp on iseenda põhjustatud surm: näiteks kui inimene sureb suitsetamise tagajärjel tekkinud haigusse või võtab kogemata surmavat mürki, siis see pole enesetapp. Samas näiteks vabatahtliku eutanaasia puhul inimene ei põhjusta vahetult oma surma, kuid me peame seda enesetapuks, sest me peame teda oma surma eest moraalselt vastutavaks, kuna ta algatas sündmuste ahela, mis tema kavatsuse järgi pidi viima tema surmani. Sama lugu on enesetapuvormiga, mille puhul provotseeritakse politseinikku tulistama. Võib-olla võib enesetapuks nimetada ka enesetapukatset, sest käitumise poolest see enesetapust ei erine. Sellepärast oleks parem defineerida suitsiidset käitumist. Nii et enesetapjaliku käitumise ja surma seos peab olema mittejuhuslik ning inimene peab valima surma. Enesetapp peab põhinema inimese kavatsustel (inimesel peavad olema ka uskumused ja soovid oma teo kohta).^[3]

Kavatsuspõhise definitsiooni järgi on inimese käitumine enesetapjalik, kui

a) ta usub, et see või mõni selle tagajärg teeb tema surma vähemalt väga tõenäoliseks ja

b) ta kavatseb selle läbi surra.^[3]

• Abistatud enesetapp
• Enesetapumõtted
• Enesetapusild
• Eskapistlik enesetapp
• Eutanaasia
• Jauhar
• Puputan
• Seppuku ja harakiri
• Vene rulett
• Wertheri efekt
• Õigus surra

• David Hume. Of suicide, 1783. Veebiversioon. Vaata David Hume#Enesetapust.
• Émile Durkheim. Le Suicide, Paris: G. Baillière 1897.
• K. Raid. Enesetapmised Eestis. Politseileht, 16. september 1939, nr 17, lk 392–396.
• S. Perlin (toim). A Handbook for the Study of Suicide, Oxford: Oxford University Press. 1975.
  • Richard Brandt. The Morality and Rationality of Suicide.
• John Donnelly. Suicide and Rationality. – John Donnelly (toim). Language, Metaphysics and Death, Fordham University Press 1978.
• R. G. Frey. Did Socrates Commit Suicide?. – Philosophy, 1978, 53, lk 106–108.
• R. G. Frey. Suicide and Self-Inflicted Death. – Philosophy, 1981, 56, lk 193–202.
• Tom Beauchamp, James Childress. Principles of Biomedical Ethics, 2. trükk, New York: Oxford University Press 1983.
• W. E. Tolhurst. Suicide, Self-sacrifice, and Coercion. – Southern Journal of Philosophy, 1983, 21, lk 109–121.
• Suzanne Stern-Gillett. The Rhetoric of Suicide. – Philosophy and Rhetoric, 1987, 20(3), lk 160–170.
• T. L. Beauchamp. Suicide. – T. Regan. Matters of Life and Death, New York: McGraw-Hill 1992.
• Gavin Fairbairn. Contemplating Suicide: The Language and Ethics of Self-Harm, London: Routledge 1995.
• D. M. Stoff, J. J. Mann. The Neurobiology of Suicide: From the Bench to the Clinic. – Annals of the New York Academy of Sciences, 1997, 836.
• Joseph Kupfer. Suicide: Its Nature and Moral Evaluation. – Journal of Value Inquiry, 1990, 24, lk 67–81.
• Airi Värnik (1997). Enesetapud Eestis 1965–1995, ERSI
• Frances Kamm. Physician-Assisted Suicide, the Doctrine of Double Effect, and the Ground of Value. – Ethics, 109 (1999), lk 586–605.
• J. David Velleman. A Right of Self-Termination? – Ethics 109 (1999), lk 606–628.
• K. R. Jamison. Night Falls Fast: Understanding Suicide, Vintage 2000.
• Värnik A., Kõlves K. (2001). Eestlaste ja mitte-eestlaste enesetapud.
• Thomas Szasz. Fatal Freedom: The Ethics and Politics of Suicide, Syracuse: Syracuse University Press 2002.
• Craig Paterson. On Clarifying Terms in Applied Ethics Discourse: Suicide, Assisted Suicide and Euthanasia. – International Philosophical Quarterly, 2003, 43(3), lk 351–358.
• Värnik A. (2003). Suitsiidi-uuringud/ Eesti-Rootsi Suitsidoloogia Instituudi 10. aastapäeva artiklite kogumik, ERSI
• J. David Velleman. Beyond Price. – Ethics, 2008, kd 118, nr 2, lk 191–212.
• Thomas Joiner. Myths about Suicide, Cambridge University Press 2010.
• Michael Cholbi. Suicide: The Philosophical Dimensions, Peterborough, Ontario: Broadview 2011.
• Margaret Pabst Battin (toim). Ethics of Suicide: Historical Sources, Oxford University Press 2015. Google'i raamat

• "Inimesi sureb enesetapu tagajärjel rohkem kui hukkub sõdades ja mõrvatakse" Postimees, 9. september 2006
• Surmapõhjuste statistika. Andmed seisuga aprill 2015. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas. Artikli kavandatud uuendamine: september 2016. Ingliskeelne versioon on uuem.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Enesetapp