Lucca vabariik

See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2015) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Aprill 2015) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Serenissima Repubblica Lucense Respublica Lucensis Lucca Pilvituim Vabariik 1160–1805
Lipp Vapp
Põhja-Itaalia aastal 1796.
Valitsusvorm	linnriik, oligarhiline vabariik
Pealinn	Lucca

Lucca vabariik oli ajalooline riik Itaalias, mis eksisteeris aastatel 1160–1805 Apenniini poolsaare keskosas.

 Pikemalt artiklis Keskaegne Itaalia

Keiserlikus Itaalia kuningriigis oli Lucca linn olnud Toscana markkrahvide residents. Teatav autonoomia anti Saksa-Rooma keiser Heinrich IV poolt aastal 1084 väljastatud diplomiga, kui ta oli korraldamas Itaalia kampaaniat Investituuritüli ajal paavst Gregorius VII-ga. Pärast markkrahvinna Matilde di Canossa surma aastal 1115 hakkas linn endast kujutama iseseisvat kommuuni, mille hartat tunnistas Toscana markkrahv Welf VI avalikult aastal 1160. Peaaegu 500 aastaks jäi Lucca sõltumatuks vabariigiks.

Piirkonnas Lõuna-Liguuria ja Põhja-Toscana vahel oli palju väikeprovintse, kus domineeris Malaspina perekond. Toscana oli sel ajal feodaalse Euroopa osa. Dante "Jumalik komöödia" sisaldab palju viiteid suurtele feodaalperekondadele, kellel olid suured alluvusalad haldus- ja kohtuõigustega. Dante oli mõnda aega Luccas maapaos.

Aastal 1273 ja taas aastal 1277 valitses Luccat gvelfist capitano del popolo (rahva kapten) Luchetto Gattilusio. Aastal 1314 võimaldasid sisemised lahkhelid Pisa Uguccione della Faggiuolal end Lucca isandaks teha.

Castruccio Castracani

Luccalased ajasid ta kahe aasta pärast minema ja andsid linna condottiere Castruccio Castracanile, kelle valitsemise all muutus linn juhtivaks riigiks Kesk-Itaalias. Lucca konkureeris Firenzega kuni Castracani surmani aastal 1328.

22. ja 23. septembril 1325 alistas Castracani Altopascio lahingus Firenze gvelfid. Selle eest nimetas Saksa-Rooma keiser Ludwig Baierist ta Lucca hertsogiks. Castracani haud on San Francesco kirikus Luccas. Tema Machiavelli poolt kirjutatud biograafia on kolmas kuulus raamat poliitilisest võimust.

Okupeerituna Ludwigi Baierist vägede poolt, müüdi linn rikkale genovalasele Gherardino Spinolale, ja siis hõivati Böömimaa kuninga Jani (1296–1346) poolt. Siis panditi Parma Rossile ja tema poolt loovutati Verona Martino della Scalale. Siis müüdi firenzelastele, kes loovutasid selle pisalastele (1342–1368), ja siis vabastati nimeliselt keiser Karl IV (Böömimaa kuninga Jani poeg) poolt ja valitseti tema vikaari poolt.

Aastal 1408 võõrustas Lucca konvokatsiooni, mis mõeldud paavsti skisma lõpetamiseks. Luccal õnnestus, esiteks demokraatiaga ja pärast aastat 1628 oligarhiaga, säilitada oma iseseisvus – Veneetsia ja Genova kõrval. See värvis sõna Libertas oma lippudele, kuni Prantsuse revolutsioonini aastal 1789. Lucca oli suuruselt kolmas Itaalia linnriik vabariikliku põhiseadusega ("kommuun"), mis jäi sajanditeks sõltumatuks, nagu ka suuremad Veneetsia ja Genova.

Prantsuse demokraatia

Vabariigi sõltumatu kurss muutus veebruaris 1799 pärast Teise koalitsiooni sissetungi (1799–1800), ühes Prantsuse revolutsioonisõdade Itaalia kampaanias.

Prantsuse jakobiinid asutasid demokraatliku põhiseadusega tsentraliseeritud vabariigi, Lucca riigi. Põhiseadus andis valitsemise täidesaatvale direktooriumile, kahekojaline seadusandlik kogu koosnes Nooremate nõukogust ja Vanemate nõukogust. Demokraatia ei kestnud kaua.

Habsburgide regentlus

Viis kuud hiljem, juulis 1799, pärast Prantsuse armee taandumist vallutasid Austria väed linna ja rajasid ajutise valitsuse.

Vabariigi taastamine prantslaste poolt

1800. aasta lõpus tuli Prantsuse armee tagasi, vallutades Lucca. Lucca riigi uus põhiseadus avaldati aastal 1801, millega taastati justiitskonsuli amet täitevvõimu presidendina, parlamenti kutsuti Suureks nõukoguks.

Aastal 1805 võttis Lucca valitsemise üle Napoleon, kes ühendas Lucca riigi Piombino vürstkonnaga, millest tekkis Lucca ja Piombino vürstkond (1805–1809). Ta pani valitsema oma soositud õe Élisa Bonaparte'i, oma ainsa õe, kes saavutas poliitilise võimu. Élisa alustas valitsemist kui Lucca hertsoginna ja Piombino vürstinna, asudes Villa Reale di Marlias.

• Lucca hertsogkond – pärast Napoleoni (1815–1847)
• Toscana suurhertsogkond – (1569–1801) ja (1815–1859)