Sparta

See artikkel räägib vanaaja linnriigist; tänapäeva linna kohta vaata Spártī; Rotterdami jalgpalliklubi kohta vaata artiklit Rotterdami Sparta; teiste tähenduste kohta vaata Sparta (täpsustus).

Sparta / Lakedaimon Σπάρτα / Λακεδαίμων ca 900 – 192 eKr
Lambdat, kui Lakedaimoni sümbolit, kasutasid oma kilpidel Sparta sõjaväelased
Sparta territoorium
Valitsusvorm	Oligarhia
Kuningas	Vaata loendit
Seadusandlik võim	Geruusia
Pealinn	Sparta
Religioon	Vana-Kreeka polüteism
Peamised keeled	Dooria murre
Eelnev Järgnev Homerose ajastu Ahhaia liit Rooma vabariik

Sparta (Dooria murdes Σπάρτα, Spártā; Atika murdes Σπάρτη, Spártē), oli prominentne Vana-Kreeka linnriik. Ajalooliselt nimetati linnriiki ennast Lakedaimoniks (Λακεδαίμων, Lakedaímōn)^[a] ja Sparta all peeti silmas Peloponnesose poolsaare kaguosas, Taygetose ja Parnoni mäeaheliku vahel, Eurotase jõe kaldal asunud linnriigi keskust.^[1]

Spartas valitsesid kaks kuningat, kes juhtisid sõjaväge ja täitsid preestrikohustusi. Üle 60-aastased spartalased moodustasid geruusia ehk 30-liikmelise vanemate nõukogu. Kogu valitsemist ja ühiskonnakorda kontrollisid igal aastal valitud viis efoori, kes kontrollisid ka kuningate tegevust.

Spartalased olid Sparta kodanikkonda kuuluvad inimesed, kes rõhutasid võrdsust ja ühtekuuluvust, kuid ka nende seas oli varanduslik ebavõrdsus. Neil oli suur võim ümbruskonna elanike üle, kuid Sparta kodanikke (Spartiaate) endid oli kõige vähem.

Elanikkonna enamuse moodustasid heloodid ehk spartalastele kuuluvad orjad, õigusteta maaharijad. Spartalased lõid helootidele eraldi kasvatussüsteemi, et nad alluksid korrale. Heloodid olid riigi range kontrolli all.

Sparta võimu all olid lisaks helootidele veel perioigid ehk isiklikult vabad ümberkaudsed elanikud. Perioikidel oli spartalaste ees andami- ja sõjaväekohustus, samas ei olnud nad Sparta kodanikud.

8. sajandi teisel poolel eKr vallutasid spartalased Esimeses Messeenia sõjas Messeenia, orjastasid sealsed elanikud ja muutsid nad helootideks (ainult osal õnnestus välja rännata või perioigi staatust saada). Umbes 660 aastal eKr allutasid spartalased ka Arkaadia ning sundisid nad liidusuhtesse Spartaga.

Umbes 7. sajandi keskel eKr puhkes helootide ülestõus, mis andis spartalastele ajendi Teise Messeenia sõja alustamiseks. Liidus Argose ja Arkaadiaga õnnestus messeenlastel Aristomenese juhtimisel mitu korda lüüa sõjaliselt tugevamaid spartalasi. Pärast messeenlaste kindluse Hira langemist nende vabadusvõitlus vaibus. Osa elanikest rändas Messenesse. Kohalejäänud üritasid veel mitu korda tulemusteta spartalaste ülemvõimust vabaneda (helootide ülestõus 464 eKr, Kolmas Messeenia sõda). Alles alates 369 eKr õnnestus Messeenial Teeba (Epameinondase) abiga saavutada sõltumatus.

Kreeka-Pärsia sõdades (499 eKr–449 eKr) mängisid juhtivat rolli Sparta ja Ateena. Kuna Kreeka oli killustatud mitmete väikeste riikide vahel (Ateena, Sparta, Aígina, Chalkída), polnud haruldased ka nende riikide omavahelised konfliktid.

 Pikemalt artiklis Kreeka-Pärsia sõjad

 Pikemalt artiklites Termopüülide lahing, Leonidas I, Plataia lahing ja Vana-Kreeka#Kreeka klassikaline ajajärk

Kõige suuremat hävingut toonud Kreeka-sisene sõda tol ajaperioodil oli Peloponnesose sõda, mille võitis Sparta, tuues ühtlasi kaasa Ateena langemise Vana-Kreeka juhtiva jõu kohalt. Nii Ateena kui Sparta loovutasid aga hiljem oma positsiooni Teebale ja lõpuks Makedooniale.

Peloponnesose sõda algas ateenlastele edukalt, nende poole asus Kórinthose naaberlinn Megara, mis tagas kontrolli Kesk-Kreekat Peloponnesosega ühendav maakitsuse üle. Õnnestus vallutada ka naaber ja ammune vaenlane – saareriik Aigina, mis sunniti andamikohustusliku sõltlasena mereliitu. Spartalased viisid küll väed Kesk-Kreekasse, kindlustamaks oma mõju Delfi oraakli üle ja võitsid neid tagasiteed takistada püüdnud ateenlasi Boiootias Tanagra lahingus (u 457 eKr), kuid veel samal aastal alistasid ateenlased Boiootia ja aitasid sealsetes linnades võimule Ateena-meelsed demokraadid. Suur osa Kesk-Kreekast oli langenud Ateena võimu alla.

Peloponnesose sõja jätkus sõda ka Pärsia vastu, kelle valdustest Egiptus lõi Pärsiast lahku ja ateenlased saatsid sinna ülestõusnute toetuseks suure laevastiku, mis egiptlastega liidus vallutas enamuse Niiluse deltast, kaasa arvatud suure osa Memphisest. Aasiast Egiptusse tunginud Pärsia vägi tõrjus ateenlased Memphisest välja, piiras nad ühel delta harude vahelisel saarel ja purustas rünnakuga (u 454 eKr). Hukkus tuhandeid ateenlasi. Samas tegid eduka sõjaretkele Küprosele, millega kindlustasid ülemvõimu merel ja sõda Ateena mereliidu ja Pärsia vahel oli selleks korraks läbi. Anatoolia lääne- ja lõunaranniku kreeka linnad olid Pärsia ülemvõimust vabad, kuuludes selle asemel enamuses Ateena mereliitu.

Esimeses Peloponnesose sõjas tabas ateenlasi aga ebaedu, 446 eKr lõid boiootlased Ateenast lahku ja purustasid ateenlaste väe. Ülestõus puhkes ka Ateena mereliitu kuuluval Euboia saarel, lahku lõi Megara ja suur Peloponnesose vägi ähvardas Ateenat sissetungiga. Periklesel õnnestus siiski Euboia taas alistada ning vältida Sparta kuningat ära ostes Atika rüüstamist Peloponnesose vägede poolt. Kuid Boiootia ja Megara olid ateenlastele kaotsi läinud. 445 eKr sõlmitud rahu 30 aastaks taastas enam-vähem sõjaeelse olukorra, fikseerides ühtlasi jõudude tasakaalu Ateena ja Sparta vahel. Sparta ja Ateena vahel sõlmitud rahuleping fikseeris jõudude tasakaalu. Suur osa Kreekast jagunes kahte leeri – Peloponnesose liitu ja Ateena mereliitu – millest esimene soosis üldjuhul aristokraatlikke ja teine demokraatlikke riigikordi.

 Pikemalt artiklis Esimene Peloponnesose sõda (u. 460–445 eKr)

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Peloponnesose sõda

Sparta ja Ateena vahel 445 eKr sõlmitud rahuleping fikseeris jõudude tasakaalu nende vahel. Suur osa Kreekast jagunes kahte leeri – Peloponnesose liitu ja Ateena mereliitu – millest esimene soosis üldjuhul aristokraatlikke ja teine demokraatlikke riigikordi. Sellest tulenevalt kippus rikaste ja suursuguste kreeklaste sümpaatia kalduma Sparta ja lihtrahva oma Ateena poole. 431 eKr lahvatasid pinged kahe vastasleeri vahel üle-Kreekalise sõjana, tuntud kui Peloponnesose sõda (ka Teine Peloponnesose sõda), Peloponnesose liitu kuuluva Kórinthose ja neutraalse Korkyra (tänapäeva Korfu) vahel.

Tülis Peloponnesose liitu kuuluva Korintose ja neutraalse Korkyra vahel, keda ateenlased toetusid. Korintlased nägid selles rahuleppe rikkumist ja kui teisedki Kreeka linnriigid ateenlaste vastu kaebusi esitasid, kuulutasid spartalased ning Peloponnesose liit pikkade läbirääkimiste järel Ateenale sõja. Peloponnesose liidu maavägi oli Ateenast üle nii arvukuselt kui ka võitlusvõimelt, ateenlastel oli samavõrd kindel ülekaal merel. Seetõttu otsustasid ateenlased Periklese ettepanekul loobuda Atika maapiirkonna kaitsest, tõmbuda sissetungi korral Ateenat Pireusega ühendavate pikkade müüride varju ja rünnata Peloponnesose rannikualasid merelt. Perikles uskus, et sel moel kurnatakse vastased välja ja sunnitakse rahu paluma.

Peloponnesose liiduvägi Sparta kuninga Archidamose juhtimisel tungis sõja esimestel aastatel igal suvel Atikasse ja kuna polised olid linnamüüridega kaitstud, siis rüüstati külasid ning põlde. 430 eKr puhkes ülerahvastatud Ateenas, kuhu laevastik lakkamatult moona vedas, epideemia, mis tappis lühikese ajaga umbes kolmandiku ateenlastes ja nende juhi Periklese (429 eKr). Inimkaotustest hoolimata jätkasid ateenlased laevastiku toel edukat vastupanu.

425 eKr hõivasid ateenlased Pylose neeme Messeenia rannikul ja vangistada lähedasel Sphakteria saarel mõnisada vastast, teiste seas 120 spartiaati. Pylosest sai varjupaik Messeeniast põgenevatele helootidele ja spartalased pidid loobuma Atika iga-aastasest rüüstamisest, sest ateenlased ähvardasid vastasel korral vangid hukata. 424 eKr Ateena tehtud rünnak Sparta liitlase Teeba vastu lõppes lüüasaamisega Delioni lahingus (424 eKr). Kreeka Egeuse põhjarannikule suundunud Sparta väepealik Brasidas kallutas sealseid Ateena liitlasi lahku lööma ja seda takistada püüdnud Kleon langes Amphipolise linna juures peetud lahingus. 422 eKr langes ka Brasidas ning mitmed linnad, sealhulgas Amphipolis, läksid Sparta poole üle. Kleoni ja Brasidase surma järel 421 eKr sõlmiti ateenlase Nikiase pingutuste tulemusel 50 aastaks rahu – nn Nikiase rahu.

Vaatamata Sparta ja Ateena vahel sõlmitud rahulepingule, ei olnud Sparta liitlased kokku lepitud tingimustega nõus ja ka Ateenas tõusis tol ajal esile riigimees Alkibiades, kes võttis kindla suuna vaenu taasõhutamisele. Alkibiadese katse organiseerida Sparta-vastane liit Peloponnesoses lõppes algselt lüüasaamisega 418 eKr Arkaadias Mantineia lahingus.

Järgmises etapis palusid paar väiksemat Sitsiilia linna (Egesta ja Leontini elanikud) ateenlastelt abi Sürakuusa vastu ning 415 eKr algas Ateena laevastiku Sitsiilia retk. Ateenlased asusid Sürakuusat piirama ja suutsid poolsaarel paikneva linna muust maailmast valliga peaaegu ära lõigata. Sürakuusalased olid alistumise äärel. Spartast appi saadetud väepealik koos Sitsiilia liitlastega pääses linna, innustas kaitsjaid ja sõjaõnn kaldus järk-järgult sürakuusalaste poole. Ateenlased saatsid Sürakuusa alla veel teisegi eskaadri, kuid osutusid pärast lüüasaamist öises lahingus ise ümberpiiratuks. Sobiv hetk Sürakuusa lahest välja murdmiseks lasti mööda, otsustav merelahing kaotati ja ateenlased pidid laevu ning haavatuid maha jättes suunduda sisemaale, kus loodeti abi oma Sitsiilia liitlastelt. Sisemaale taandumine lõppes katastroofiga: kahte rühma jagunenud ateenlased piirati ümber ja sunniti alistuma (413 eKr) ja Nikias hukati.

 Pikemalt artiklis Archidamose sõda (431–421 eKr), Archidamos, Perikles, Kleon, Brasidas

413 eKr hõivasid spartalased Dekeleia tugipunkti Atika põhjaosas. Spartalased sõlmisid ka liidu Pärsiaga, lubades anda Väike-Aasia kreeka linnad pärslastele, ja ehitasid Pärsia raha eest endale võitlusvõimelise laevastiku. Moodustatud Sparta laevastik õhutas mitmeid Ateena liitlasi Väike-Aasia rannikul ja selle naabersaartel vastuhakule (lahku lõid näiteks Hiios, Mileetos ja Rhodos). See omakorda kahandas ateenlaste tulusid mereliidu liitlastelt laekuva forose näol. Meeleheitlikku olukorda sattunud ateenlased viimaseid tagavarasid kasutusele võttes ehitasid uue laevastiku ja algas meresõda Väike-Aasia rannikuvetes.

Tõusnud sõjaliste kulutuste tulemusel, 411 eKr kukutati Ateenas demokraatlik riigikord, võim läks 400 oligarhile, kes otsustasid piirata kodanike ringi 5000 jõukama mehega. Ateena laevastik Samosel jäi aga demokraatlikuks. Ateena oli lõhenenud sisuliselt kaheks vaenulikuks riigiks: Ateena linnas kehtis oligarhia ja laevastikus demokraatia. Peagi aga 410 eKr demokraatia taastati. Ateena laevastik võitis spartalasi Marmara mere rannikul Kyzikose linna juures ja kindlustas positsioone Musta mere väinades. 406 eKr võitsid ateenlased raske merelahingu Arginusai saarte juures Lesbose saare lähedal.

405 eKr kandus sõjategevus jälle Musta mere väinadesse, kus Sparta ülemjuhataja Lysandros ateenlaste hooletust ära kasutades ajutiselt kaitseta jäetud laevu ründas ja enamiku neist nn Aigospotamoi lahingus vallutas. Mõne aja pärast piiras Lysandros laevastikust ilma jäänud Ateena linna mere poolt ümber ja sundis kaitsjad aastase vastupanu järel 404 eKr alistuma. Ateena mereliit saadeti laiali, Ateena müürid lõhuti, sõjalaevastiku riismed tuli loovutada ja linn sõlmis Spartaga liidulepingu.

 Pikemalt artiklis Dekeleia sõda (413–404 eKr)

404 eKr ametisse määratud 30-liikmeline komisjon Kritiase juhtimisel, kes hakkas kõrvaldama demokraatlikke riigimehi ja muutis peagi oma võimu tõeliseks hirmuvalitsuseks. Hakati tapma ka rikkaid metoike ja konfiskeerima nende varandust. Oma positsiooni kindlustamiseks kutsusid 30 türanni, nagu neid hiljem nimetama hakati, akropolile Sparta garnisoni.

Tagakiusatud ateenlasi pages massiliselt naabermaakondadesse, kus koondasid sõjasalku 30 oligarhi kukutamiseks. Pagulased tungisid Atikasse ja vallutasid Pireuse sadama. Pireuse ja Ateena vahel toimunud kokkupõrkes sai Kritias surma. Oligarhid jäid ilma ka Sparta toest, sest neid soosinud Lysandros Spartast tõrjuti Sparta sisepoliitikas ajutiselt tagaplaanile. 403 eKr sõlmiti Sparta kuninga vahendusel kokkulepe, millega Ateenas taastati demokraatlik riigikord ja kuulutati välja üldine amnestia kõigile, peale 30 oligarhi ja nende lähemate käsilaste.

Aastatel 395–387 eKr toimunud Kórinthose sõjas Ateena, Argos, Kórinthos ja Teeba üritasid liidus Ahhemeniidide Pärsiaga takistada Peloponnesose sõja tulemusel Kreeka suurvõimuks muutunud Sparta võimu.

 Pikemalt artiklis Vana-Makedoonia

Vana-Makedoonia kuningas (359–336 eKr) Philippos II 338 eKr aastal võitis ta Demosthenese ärgitusel kokku kutsutud Kreeka liitlasväge, teebalasi ja ateenalasi Chaironeia lahingus ning järgneval kahel aastal sõlmis kõigi polistega (peale Sparta) lepped, mis andsid need Makedoonia ülemvõimu alla. Põhja-Kreeka läks Makedoonia võimu alla. Philippos II nõudmisel tuli 338–337 eKr kokku Korintose kongress, kus asutati ülekreekaline Korintose Liit, millega ei liitunud ainult Sparta ja mille hegemooniks kuulutati Makedoonia kuningas.

334 aastal eKr laiendas Philippos II oma mõjuala ka Peloponnesose poolsaarele ja vabastas Messeenia, Argose ja Arkaadia Sparta kontrolli alt. Makedoonia kuninga Aleksander Suure äraoleku ajal sõjaretkel proovis Sparta kuningas Agis III Pärsia Dareios III rahalise kaasabiga vabaneda Makedoonia hegemooniast, kuid Agis III tapeti Megalopolise lahingus Antipateri vägede poolt.

Aleksander Suure surma järel valitses Kreeka aladel segaduste aeg tema riigi jagamise pärast ning Diadohhide sõdades Aleksandri loodud maailmariik lagunes. Makedoonia riik jagunes pärast Aleksander Suure surma Kreeka ja Makedoonia, Egiptuse, Väike-Aasia ja Aasia osaks ning kujunesid Ptolemaioste (Egiptus), Seleukiidide (Süüria ja Mesopotaamia), Antigoniidide (Make­doonia) ja Attaliidide (Pergamon) hellenistlikud riigid.

Demetrios Poliorketese poeg Antigonos II haaras 276. aastaks eKr võimu Makedoonia kuningana (277–274 eKr; 272–239 eKr) ning Antigoniidide dünastia valitses riiki kuni roomlaste sissetungini. Enamik Kreeka linnriike, sealhulgas Ateena, tunnistas Makedoonia ülemvõimu. Makedoonlastel oli garnisonid Kreeka strateegilistes punktides: Demetrias Tessaalias, Chalkis Euboia saarel ja Akrokorintos Kórinthose maakitsuse juures. Antigoniidide Makedooniast sõltumatut ja Makedoonia-vastast poliitikat ajasid Sparta, Ahhaia liit ja Aitoolia liit.

3. sajandi teisel poolel eKr püüdis kuningas Agis IV (245–241 eKr) lõpetada Spartas spartiaatide jätkuvat laostumist ja taastada “Lykurgose korraldus” oma arvataval muistsel kujul, tühistades võlad ja algatades maade ümberjaotamise rikastelt vaestele. Kui geruusia tema reformikava tagasi lükkas, viis ta selle läbi rahvakoosolekul. Kuid maa ümberjagamise venimine põhjustas rahulolematust ja Agis hukati ja reformid tühistati.

Reforme jätkas kuningas Kleomenes III (235–221 eKr), kes haaras palgasõdurite abil ainuvõimu, pagendas oma vastased ja viis reformid rahvakoosoleku toel ellu. Kleomenes III sattus ta konflikti Ahhaia liiduga ja püüdis kehtestada Sparta hegemooniat kogu Peloponnesoses. Teda toetasid vaesed kodanikud paljudes Peloponnesose poolsaare linnades. Ahhaia liit Aratose juhtimisel palus abi Makedoonialt, nõustudes vastutasuks andma Makedooniale tagasi Akrokorintose. 222 eKr sai Kleomenes III Sellasia lahingus Lakoonikas Ahhaia-Makedoonia ühisväelt rängalt lüüa ning ta põgenes Egiptusse, kus tappis enda. Reformid Spartas tühistati ja Spartast sai Ahhaia liidu liige.

• Sparta kasvatus

^ Kasutatakse ka nimekujusid Lakoonia^[2] ja Lakoonika.^[3]

• Cartledge, Paul (2002), Sparta and Lakonia: A Regional History 1300 to 362 BC (2 ed.), Oxford: Routledge, ISBN 0-415-26276-3

•  Sparta – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis