Albaania lähiajalugu

See artikkel vajab ajakohastamist. (Oktoober 2017) Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Albaania lähiajalugu

See artikkel käsitleb kommunistliku liikumise algust Albaanias ning Albaania ajalugu alates 1939. aastast.

Sõdadevahelisel perioodil leidis kommunistlik liikumine Albaanias vähe pooldajaid, sest ühiskond oli kirjaoskamatu, talupoeglik ja islamiusuline ning salapolitsei poolt jälgitud. Kommunistlik partei tekkis alles Teise maailmasõja ajal.

Kui Fan Noli 1924 põgenes Itaaliasse ja hiljem USA-sse, siis mõned tema vasakpoolsed pooldajad suundusid Moskvasse, kus nad ühinesid Kommunistlike Parteide Balkani Konföderatsiooniga ning seega ühtlasi Kommunistliku Internatsionaaliga (Kominterniga). 1930 lähetas Komintern Ali Kelmendi Albaaniasse kommunistlikke rakukesi organiseerima. Et aga Albaanias puudus nimetamisväärne töölisklass, leidis marksism väga vähe pooldajaid. Nendeks olid mõned riiakad läänemeelsed peamiselt toski intellektuaalid ning maata talupojad, kaevurid ja mõned teised Albaania mahajäänud ühiskonna ja majandusega rahulolematud inimesed. Kelmendi oli sunnitud Albaaniast põgenema. Hispaania kodusõja ajal võitles ta Garibaldi-nimelises rahvusvahelises brigaadis. Hiljem andis ta Prantsusmaal välja propagandistlikku ajalehte. Albaania kommunistide keskuseks jäi Pariis, kuni pärast Prantsusmaa langemist 1940 nad välja saadeti.

Kui Saksamaa annekteeris Austria ja ähvardas Tšehhoslovakkiat, leidis Itaalia, et ta on muutumas teljeriikide seas teisejärguliseks. Et Albaania kuningale oli sündinud troonipärija, tekkis oht, et tekib dünastia. Kui Hitler 15. märtsil 1939 tungis Mussolinit eelnevalt informeerimata Tšehhoslovakkiasse, otsustas Itaalia diktaator annekteerida Albaania. 17. märtsil teatas Saksamaa suursaadik Roomas Mussolinile, et Saksamaa on valmis Albaania annekteerimist toetama. Itaalia kuningas Vittore Emmanuele III kritiseeris seda plaani, sest pidas seda tarbetult riskantseks.

Ent 25. märtsil 1939 esitas Rooma Tiranale ultimaatumi, nõudes, et see nõustuks Albaania minemisega Itaalia protektoraadi alla. Ettekäändeks oli see, et Albaania kuritarvitab Itaalia raha. Kuningas Zog keeldus vastutasuks Albaania täieliku ülevõtmise ja koloniseerimise eest itaallaste poolt raha vastu võtmast. Teise versiooni järgi pakuti talle ühe Itaalia kindrali poolt formaalse kuningliku staatuse säilimist. Varem oli Zog keeldunud legaliseerimast fašistlikku parteid.

Kuningas püüdis aega võita. Aprilli alguses algas Albaanias mobilisatsioon. Zog esitas 5. aprillil abipalve demokraatlikele riikidele ja 6. aprillil Balkani Antandile.

6. aprillil evakueerusid Tiranast itaallased eesotsas saatkonnaga.

7. aprillil 1939 tungisid Mussolini väed Albaaniasse. 50 000 Itaalia dessantväelast maabus Albaania sadamalinnades Durrëses, Vlorës, Shëngjinis ja Sarandës, samal ajal kui linnu sõjalaevadest pommitati. Hoolimata visast vastupanust mõnel pool, eriti Durrëses, said itaallased Albaaniast kiiresti jagu. Itaallaste rünnak oli siiski halvasti korraldatud ning õnnestus ainult tänu albaanlaste vastupanu kaootilisusele.

Kuigi kuningas Zog oli püüdnud vähendada Itaalia kontrolli relvajõudude üle, ei suutnud Albaania väed osutada Itaaliale olulist vastupanu. Reservväelasi, kes olid saanud väljaõppe ajateenistuses, oli küll vähemalt 50 000, kuid Albaania valitsus ei jõudnud neid mobiliseerida. Itaalial oli 40 000 meest Albaania 14 000 vastu, ning Albaania okupeeriti ja annekteeriti nädala ajaga.

Tahtmata muutuda Itaalia marionetiks, põgenes kuningas Zog koos oma abikaasa kuninganna Geraldine Apponyi ja 5. aprillil sündinud väikese poja Lekaga Kreekasse ja lõpuks Londonisse. Ta saatis kõigepealt autoga teele naise ja lapse, ja kui need olid kindlas kohas, läks ta peaministri residentsi ja edastas sealt üleskutse Albaania rahvale võidelda okupantide vastu viimse veretilgani. Seejärel põgenes ta Kreekasse, väidetavalt ratsa. Ta olevat kaasa võtnud ka suure osa riigikassast.

8. aprilli hommikul kell 9.30 hõivasid Itaalia väed Tirana. Pärastlõuna jooksul jõudsid motoriseeritud kolonnid Shkodërisse ja Elbasani. Itaalia komandör kindral Alfredo Guzzoni maandus Tiranas ning veidi hiljem saabus samuti lennukiga Itaalia välisminister krahv Ciano ning teatas teda vastu võtnud Albaania delegatsioonile, et Itaalia väed on tulnud tagama korda, õitsengut ja progressi, sekkumata Albaania kui natsiooni olemasolusse.

Albaanlastest moodustati Ajutine Administratiivkomitee, mis täitis 9. aprillist 12. aprillini valitsuse kohustusi. Selle eesotsas oli Xhafer Ypi, kes selles ametis oli ühtlasi riigipea kohusetäitja. Ajutine Administratiivkomitee kutsus 12. aprilliks Tiranas kokku Asutava Kogu, mis kiitis heaks personaaluniooni Itaaliaga: Albaania kuningaks pidi saama Itaalia kuningas Vittorio Emmanuele III. Samuti seadis Asutav Kogu itaallaste dirigeerimisel ametisse valitsuse, mida juhtis Shefqet Verlaci. Välisminister oli Xhemil Dino, rahandusminister Fejzi Alizoti, justiitsminister Xhafer Ypi, majandusminister Andon Beça ja haridusminister Ernest Koliqi.

Kuni Itaalia kuninga troonileastumiseni oli riigipea kohusetäitjaks Shefqet Verlaci. 16. aprillil saabus Rooma Albaania delegatsioon, mis tegi Quirinales Itaalia kuningale ametliku ettepaneku võtta vastu Albaania kroon. Kuningas nõustus. 22. aprillil määrati Albaania asekuningaks Francesco Jacomoni di San Savino.

Varsti sulatati Albaania sõjavägi ja diplomaatiline teenistus kokku Itaalia omaga.

Kui Saksa väed olid alistanud Poola, Taani ja Prantsusmaa, otsustas Mussolini teha Albaaniast hüppelaua Kreekase. Rünnak algas 28. oktoobril 1940. Kahe diktaatori kohtumisel Firenzes hämmastas Mussolini Hitlerit teatega sissetungist Kreekasse. Mussolini arvestas kiire võiduga, ent Kreeka vastupanuvõitlejad peatasid Itaalia armee ja jõudsid varsti Albaaniasse. Kreeklased vallutasid Korçë ja Gjirokastëri ning ähvardasid itaallased Vlorë sadamalinnast välja ajada.

1939. aasta jooksul olid itaallased allutanud osa Albaania relvajõududest oma üksustele. Ent Albaania sõduritest oli itaallastel vähe kasu, sest nad ei tahtnud okupeeriva riigi eest võidelda, isegi mitte traditsioonilise vaenlase Kreeka vastu. Nad deserteerusid massiliselt.

Et albaanlased kartsid, et kreeklastel on nende maaga jälle omad plaanid, ei tulnud neil tõhusast koostööst Kreeka vägedega midagi välja ning Mussolini väed stabiliseerisid varsti rinde Kesk-Albaanias. Saksamaa kartis, et Balkani poolsaar hakkab ohustama tema ülemvõimu Euroopas, ning sekkus 6. aprillil 1941 koos Bulgaaria ja Ungariga, et purustada nii Kreeka kui ka Jugoslaavia. Kuu aega hiljem liitsid teljeriigid Itaalia poolt valitsetava Albaaniaga ka Kosovo. Nõnda täitus iroonilisel kombel albaania rahvuslaste unistus enamiku albaanlastega asustatud maa-alade poliitilisest ühendamisest siis, kui teljeriigid olid Albaania okupeerinud.

Sõjajärgse Albaania mõjuvõimsamateks isikuteks said Enver Hoxha ja Hispaania kodusõja veteran Mehmet Shehu.

Albaania lähiajaloo tähtsaim tegelane Enver Hoxha tõusis tundmatusest Albaania kõige pikemaajaliseks valitsejaks. Ta sündis 1908. Tema isa oli moslemist toski maaomanik Gjirokastërist, kes pärast USA-s töötamist tuli Albaaniasse tagasi. Enver õppis Korçës Rahvuslütseumis, mis oli Albaania parim keskkool. 1930 õppis ta Prantsusmaal Montpellier' ülikoolis, kuid kaotas Albaania riigi stipendiumi, sest ta jättis õpingud hooletusse. Hiljem elas ta Pariisis ja Brüsselis. 1936 tuli ta ülikooli lõpetamata Albaaniasse tagasi. Ta õpetas oma endises lütseumis prantsuse keelt ja osales Korçës tegutsenud kommunistlikus rakukeses. Sõja ajal ühines Hoxha Albaania partisanidega.

Ka Mehmet Shehu oli moslemi tosk. Ta õppis Tirana Ameerika Kutsekoolis. Shehu jätkas õpinguid Napolis kõrgemas sõjakoolis, kuid vasakpoolse poliitilise tegevuse pärast heideti ta sealt välja. Hispaanias võitles ta Garibaldi-nimelise rahvusvahelise brigaadi koosseisus. 1942. aastani oli ta Prantsusmaal interneeritud, seejärel läks ta Albaaniasse tagasi. Ta võitles partisanide poolel ja sai tuntuks oma julmuse poolest.

Oktoobris 1941 saatis Jugoslaavia Kommunistliku Partei juht Josip Broz Tito Albaaniasse agente, et nad paneksid sealsetest hajutatud kommunistlikest kildkondadest kokku monoliitse partei. Kuu ajaga jõudsid nad rajada Jugoslaavia mõju all oleva Albaania Kommunistliku Partei, mida juhtis Enver Hoxha ning millel oli 130 liiget ja 11-liikmeline Keskkomitee. Parteil puudus esialgu ligitõmbavus masside jaoks ning isegi selle noorsoo-organisatsioon ei värvanud palju liikmeid. Ent 1942. aasta keskel tõstsid partei juhid oma populaarsust, järgides Tito korraldust panna marksistlik-leninliku propaganda asemel rõhk rahvusliku vabanemise loosingile.

Septembris 1942 organiseeris kommunistlik partei rahvarindeorganisatsiooni Rahvuslik Vabastusliikumine, kuhu kaasati mitmeid vastupanurühmitusi, sealhulgas rangelt antikommunistlikke. Sõja ajal ei hoolinud Rahvusliku Vabastusliikumise partisanid kommunistide juhtimisel Itaalia okupantide hoiatustest, et sissirünnakutele vastatakse survevahenditega. Partisanide juhid kasutasid nende survevahendite poolt esile kutsutud kättemaksuiha just ära nekrutite värbamiseks.

Natsionalistlik vastupanu Itaalia okupantidele tekkis oktoobris 1942. Ali Klissura ja Midhat Frashëri moodustasid läänemeelse ja antikommunistliku Rahvusliku Liidu (Balli Kombëtar). Seda liikumist pooldasid nii suurmaaomanikud kui ka talupojad. Balli Kombëtar oli vastu kuningas Zogi tagasitulekule ning nõudis vabariigi sisseseadmist ning mõningaid majanduslikke ja sotsiaalseid reforme. Balli Kombëtar<font<'i taktika oli siiski konservatiivne, sest nad kartsid, et okupandid kasutavad survevahendeid süütute talupoegade vastu või konfiskeerivad suurmaaomanike mõisad. Natsionalistlikud geegi hõimupealikud ja toski suurmaaomanikud püüdsid sageli itaallastega (ja hiljem sakslastega) kokkuleppele jõuda, et hoida ära oma rikkuse ja võimu kaotamist.

Kui 1943 Benito Mussolini fašistlik režiim kukutati ja Itaalia alistus, siis Itaalia sõjavägi ja politsei kukkus kokku. Albaania võitlejad alistasid viis Itaalia diviisi. Sissivägedesse voolas kokku entusiastlikke nekruteid. Kommunistid saavutasid kontrolli enamikku Lõuna-Albaania linnade üle, välja arvatud Vlorë, mis oli Balli Kombëtar 'i kants. Rahvusliku Vabastusliikumisega ühinenud natsionalistid said kontrolli suure osa Põhja-Albaania üle. Sõja ajal Albaanias töötanud Briti agendid informeerisid vabadusvõitlejaid, et liitlasväed kavandavad suurt sissetungi Balkani poolsaarele, ja kutsusid Albaania killustatud rühmitusi üles oma jõud ühendama. Augustis 1943 veensid liitlased kommuniste ja Balli Kombëtar'i juhte kohtuma Mukaj' külas Tirana lähedal ning moodustama Albaania Päästekomitee, mis nende sissitegevust koordineeriks. Ent need kaks rühmitust katkestasid lõpuks igasuguse koostöö, sest neil puudus üksmeel Kosovo sõjajärgse staatuse suhtes. Kommunistid, kes olid Jugoslaavia mõju all, toetasid Kosovo tagasiandmist Jugoslaaviale, kuna aga natsionalistlik Balli Kombëtar pooldas Kosovo jätmist Albaaniale. Mukaj' delegaadid leppisid kokku, et Kosovos tuleb selle küsimuse otsustamiseks korraldada rahvahääletus, kuid kommunistid taganesid peagi Jugoslaavia survel sellest kokkuleppest. Kuu aega hiljem kommunistid ründasid Balli Kombëtar'i vägesid, alustades kodusõda, mis kestis terve järgneva aasta, peamiselt Lõuna-Albaanias.

Saksamaa okupeeris Albaania septembris 1943, heites langevarjurid Tiranase, enne kui Albaania sissid jõudsid pealinna vallutada. Varsti tõrjus Saksa armee sissid mägedesse ja lõunasse. Berliin teatas, et ta tunnustaks neutraalse Albaania sõltumatust ning organiseeriks Albaania valitsuse, politsei ja sõjaväe. Sakslased ei püüdnud Albaania haldamist kohmakalt kontrollida, vaid taotlesid rahva poolehoidu, toetades Albaania rahva püüdlusi, eriti Kosovo annekteerimist. Mõned Balli Kombëtar'i üksused tegid koostööd sakslastega kommunistide vastu ja mõned Balli Kombëtar'i juhid võtsid vastu ametikohad sakslaste poolt sisse seatud administratsioonis. Albaania kollaborandid, eriti SS-diviis Skanderbeg, ajasid ka välja ja tapsid Kosovos elavaid serblasi. Detsembris 1943 formeerus Albaania põhjapoolsetes mägedes veel üks vastupanuorganisatsioon, antikommunistlik ja Saksa-vastane rojalistlik rühmitus nimega Seaduslikkus (Legalitate). See rühmitus, mida juhtis Abaz Kupi, koosnes suurelt jaolt geegi sissidest, kes ei toetanud enam rahvuslikku vabastusliikumist, kui kommunistid ütlesid lahti Albaania pretensioonidest Kosovole.

Kommunistlikud partisanid grupeerisid ümber ning saavutasid jaanuaris 1944 äsja saadud Briti relvi kasutades kontrolli Lõuna-Albaania üle. Mais kutsusid nad Përmetis kokku Rahvusliku Vabastusrinde (see oli Rahvusliku Vabastusliikumise uus nimi) liikmete kongressi, mis valis Rahvusliku Vabastuse Antifašistliku Nõukogu, mis pidi toimima Albaania valitsus- ja seadusandliku organina. Enver Hoxha sai selle Nõukogu täitevkomitee esimeheks ning Rahvusliku Vabastusarmee ülemjuhatajaks. Kommunistlikud partisanid said viimastest Balli Kombëtar'i vägedest Lõuna-Albaanias jagu südasuveks 1944 ning juuli lõpuks kohtasid Kesk- ja Põhja-Albaaniasse sisenedes Balli Kombëtar'i ja Seaduslikkuse poolt veel üksnes hajusat vastupanu. Briti sõjaväemissioon kutsus rahvuslasi üles kommunistide pealetungile mitte vastupanu osutama ning liitlased evakueerisid Abaz Kupi Itaaliasse. Enne novembri lõppu olid sakslased Tiranast taganenud ning kommunistidel, keda toetas liitlaste õhukate, polnud pealinna hõivamisega mingeid raskusi. Albaania vabastati lõplikult Saksa okupatsioonist 29. novembril 1944. Albaaniat haldas ajutine valitsus eesotsas peaminister Enver Hoxhaga, mille kommunistid olid Beratis oktoobris moodustanud. 1944. aasta lõpus saatis Hoxha Albaania partisanid Tito vägedele appi Albaania rahvuslasi Kosovost välja ajama.

Pärast Teist maailmasõda ei olnud Albaania seisund kadestamisväärne. Kreeka ja Jugoslaavia noolisid Albaania maid, mis nad olid kaotanud või millele nad pretendeerisid. Rahvusliku Vabastusrinde tugevad sidemed Jugoslaavia kommunistidega, kellel samuti oli Suurbritannia sõjaline ja diplomaatiline toetus, tõid kaasa Belgradi võtmerolli Albaania sõjajärgses korralduses. Liitlased ei olnud kunagi tunnustanud Albaania eksiilvalitsust ega kuningas Zogi ega tõstatanud Albaania piiride küsimust ühelgi suuremal sõjaaegsel nõupidamisel. Albaania sõjaaegsete kaotuste kohta ei ole usaldatavat statistikat, kuid ÜRO hinnangul hukkus sõjas umbes 30 000 inimest, hävitati 200 küla, lõhuti 18 000 maja ning umbes 100 000 inimest jäi kodutuks. Albaania ametliku statistika järgi on kaotused suuremad.

Teise maailmasõja ajal oli Albaania Saksa ja Itaalia okupatsiooni all (1941–1944). Kommunistlikud partisanid ja natsionalistlikud sissid võitlesid okupatsioonivägede vastu ja veel rohkem üksteisega. Jugoslaavia kommunistide toetusel ning Briti ja Ameerika Ühendriikide relvade abil saavutasid partisanid pärast Itaalia [[kapitulatsioon|kapituleerumist septembris 1943 natsionalistide üle võidu. Pärast sakslaste taganemist 1944. aasta lõpus sai valitsusjuhiks kommunistliku vabastusliikumise juht Enver Hoxha.

Albaania kommunistid tõusid esile tänu sõjalisele võidule, mitte tänu kommunismi ahvatlevusele. Albaania autorid on rõhutanud, et kommunistid "vabastasid" Albaania, ilma et ükski Nõukogude sõdur oleks oma jalga Albaania pinnale tõstnud, ent on sageli mainimata jätnud, et kommunistlikud väed Albaanias organiseeriti jugoslaavlaste poolt ning relvastati Lääne poolt ning et itaallased ja sakslased taandusid Albaaniast sõjaliste kaotuste tõttu väljaspool Albaaniat.

Käputäis võitlevaid kommuniste surus pärast Teist maailmasõda lühikese ajaga alla kõik potentsiaalsed poliitilised vaenlased Albaanias, murdis suurmaaomanikud ja väikesearvulise keskklassi ning isoleeris Albaania mittekommunistlikust maailmast. 1945. aasta alguseks olid kommunistid sõdadevahelise perioodi eliidi likvideerinud, diskrediteerinud või riigist välja saatnud. Siseminister Koçi Xoxe, Jugoslaavia-meelne endine plekksepp, juhtis tuhandete sõjakurjategijateks kuulutatud opositsioonipoliitikute, hõimujuhtide ning Albaania varasemate valitsuste liikmete üle peetud protsesse ning nende hukkamist. Tuhanded nende perekonnaliikmed pidid veetma aastaid töölaagrites ja vanglates ning hiljem pagendati nad aastakümneteks viletsas seisukorras riigimajanditesse, mis olid rajatud kuivendatud maadele. Kommunistide võimu kindlustumisega kaasnes ka poliitilise võimu üleminek Põhja-Albaania geegidelt Lõuna-Albaania toskidele. Enamik kommunistide juhte olid keskklassi toskid ning partei värbas uusi liikmeid peamiselt toskide aladelt, kuna aga geegid, kellel oli sajanditevanune võimudele vastuhakkamise traditsioon, ei usaldanud Albaania uusi valitsejaid ega marksistlikku teooriat.

Detsembris 1945 valisid albaanlased uue Rahvakogu, end valimissedelitel figureerisid üksnes Demokraatliku Rinde (varasem Rahvuslik Vabastusliikumine ja Rahvuslik Vabastusrinne) kandidaadid. Kommunistid kasutasid opositsiooni vaigistamiseks propagandat ja terrorit. Ametlikel andmetel osales hääletusel 92% valijatest ja 93% valijatest andis hääle Demokraatliku Rinde kandidaadi poolt.

Rahvakogu tuli kokku jaanuaris 1946, tühistas monarhia ning muutis Albaania "rahvavabariigiks". Pärast kuid kestnud ägedaid vaidlusi võeti vastu konstitutsioon, mis jäljendas Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia konstitutsiooni. Kevadel valisid Rahvakogu liikmed uue valitsuse. Albaania Kommunistliku Partei esimene sekretär Enver Hoxha sai peaministriks, välisministriks, kaitseministriks ja sõjaväe ülemjuhatajaks. Koçi Xoxe jäi nii siseministriks kui ka partei organisatsiooniliseks sekretäriks. 1945. aasta lõpus ja 1946. aasta alguses puhastasid Xoxe ja teised range liini pooldajad välja mõõdukaid, kes olid pooldanud lähedasi kontakte Läänega, väikeses annuses poliitilist pluralismi ning rangelt kommunistlike meetmete edasilükkamist, kuni majandus jõuab areneda. Hoxha sõna jäi peale, kuigi ta kunagi oli pooldanud Itaaliaga sidemete taastamist ning isegi albaanlastel Itaalias õppida võimaldamist.

Kommunistid võtsid oma võimu laiendamiseks ka majanduslikke meetmeid. Detsembris 1944 võttis ajutine valitsus vastu seadused, mis lubasid riigil reguleerida välis- ja sisekaubandust, äriettevõtteid ning riigis leiduvaid väheseid tööstusettevõtteid. Need seadused võimaldasid konfiskeerida poliitiliste pagulaste ja "rahvavaenlaste" varanduse. Riik eksproprieeris ka kogu sakslastele ja itaallastele kuulunud omandi, natsionaliseeris transpordiettevõtted ja tühistas kõik kontsessioonid, mis eelmised valitsused olid välismaa kompaniidele andnud.

Valitsus astus pikki samme stalinlikule plaanimajandusele üleminekuks 1946. aastal. Kõik tööstusettevõtted natsionaliseeriti, väliskaubandus muudeti riigi monopoliks, peaaegu kogu turumajandus toodi riigi kontrolli alla ning maa müük ja üleandmine keelati. Vastasutatud Plaanikomisjoni planeerijad panid rõhku tööstuse arengule ning 1947 võttis valitsus kasutusele Nõukogude Liidus kasutatud kulupõhise arvestuse süsteemi.

Augustis 1945 tegi ajutine valitsus esimesed suured maareformid Albaania ajaloos. Riigi 100 suuremat maaomanikku, kelle käes oli ligi kolmandik Albaania haritavast maast, olid enne sõda nurjanud kõik maareformikavad. Kommunistide reformide eesmärk oli ajada suured maaomanikud pankrotti, võita talupoegade poolehoid ja tõsta talude tootlikkust, et hoida ära näljahäda. Valitsus tühistas talude võlad, võimaldas talupoegadele juurdepääsu odavale niisutusveele ning natsionaliseeris metsa ja karjamaad. Maareformiseadusega, mis jaotas ümber umbes poole Albaania haritavast maast, konfiskeeris valitsus eemalviibivate peremeeste ning põllumajandusest mitte elatuvate isikute maaomandi. Nendel vähestel talupoegadel, kellel oli põllumajandusmasinaid, lubati omada kuni 40 hektarit maad. Usuorganisatsioonidel ja ilma masinateta talupoegadel lubati omada kuni 20 hektarit maad. Maata ja vähese maaga talupoegadele anti kuni 5 hektarit, kuigi nad pidid tasuma sümboolse kompensatsiooni. Nii asendusid kogu Albaanias suured eramõisad pisitaludega. 1946. aasta keskel harisid Albaania talupojad rohkem maad ja nende maisi- ja nisusaak oli suurem kui kunagi varem.

Kuni Jugoslaavia väljaheitmiseni Kominformist 1948 oli Albaania Jugoslaavia satelliitriik ja Tito kavatses kasutada oma kontrolli Albaania partei üle kogu riigi inkorporeerimiseks Jugoslaavia koosseisu. Kui Saksamaa oli 1944. aasta lõpus Kosovost taandunud, haarasid Jugoslaavia kommunistlikud partisanid selle provintsi oma valdusse ning korraldasid albaanlaste kallal kättemaksuveresaunu. Enne Teist maailmasõda oli Jugoslaavia Kommunistlik Partei toetanud Kosovo üleandmist Albaaniale, kuid Jugoslaavia sõjajärgne kommunistlik režiim nõudis riigi sõjaeelsete piiride säilitamist. Öeldes jugoslaavlaste survel lahti 1943. aasta Mukaj' kokkuleppest, olid Albaania kommunistid nõustunud pärast sõda Kosovo jugoslaavlastele tagasi andma. Jaanuaris 1945 kirjutasid mõlemad valitsused alla kokkuleppele, mis liidendas Kosovo autonoomse provintsina uuesti Jugoslaaviaga. Varsti pärast seda tunnustas Jugoslaavia esimese riigina Albaania ajutist valitsust.

Juulis 1946 kirjutasid Jugoslaavia ja Albaania alla sõpruse ja koostöö lepingule, millele varsti järgnes rida tehnilise ja majanduslikke leppeid, mis panid aluse Jugoslaavia ja Albaania majanduse integreerimisele. Paktid nägid ette kahe riigi majandusplaanide koordineerimist, rahasüsteemide standardiseerimist ning ühise hinnasüsteemi ja tolliliidu loomist. Jugoslaavia ja Albaania suhted olid nii lähedased, et serbia-horvaadi keel sai Albaania koolides kohustuslikuks õppeaineks. Jugoslaavia kirjutas alla sarnasele sõpruslepingule Bulgaariaga ning marssal Tito ja Bulgaaria juht Georgi Dimitrov rääkisid plaanist luua Balkani föderatsioon, kuhu kuuluksid Albaania, Jugoslaavia ja Bulgaaria. Albaania riigiasutused ja sõjaväestaabid kubisesid Jugoslaavia nõuandjatest. Tirana vajas hädasti välisabi ja umbes 20 000 tonni Jugoslaavia teravilja aitas näljahäda ära hoida. Albaania sai kohe pärast sõda ka 26,3 miljonit USA dollarit ÜRO hädaabi ja rehabilitatsiooni administratsioonilt, kuid investeerimis- ja arenguabi osas oli ta sõltuv Jugoslaaviast.

Jugoslaavia valitsus pidas ilmselt Albaaniasse investeerimist Jugoslaavia enda tulevikusse investeerimiseks. Asutati Albaania-Jugoslaavia ühisettevõtteid mäenduse, raudtee-ehituse, nafta- ja elektritootmise ning väliskaubanduse alal. Jugoslaavia investeeringute najal ehitati suhkrutöötlemisvabrik Korçës, toiduainete töötlemise tehas Elbasanis, kanepivabrik Rrogozhinës, kalakonservivabrik Vlorës ning trükikoda, telefonikeskjaam ja tekstiilivabrik Tiranas. Jugoslaavlased toetasid Albaania majandust ka sellega, et nad maksid Albaania vase ja teiste toorainete eest maailmaturuhinnast kolm korda kõrgemat hinda.

Albaania ja Jugoslaavia vahelised suhted hakkasid aga alla käima, kui albaanlased hakkasid kurtma, et jugoslaavlased maksavad Albaania toorainete eest liiga vähe ning ekspluateerivad Albaaniat ühisettevõtete kaudu. Peale selle ootasid albaanlased investeeringuid kergetööstuse ja naftatöötlemise arendamiseks, ent jugoslaavlased tahtsid, et albaanlased keskenduksid põllumajandusele ja mäendusele. Jugoslaavia katseid Albaania majandust allutada kritiseeris kõige rohkem Plaanikomisjoni esimees Nako Spiru, kes kuulus Hoxha liitlaste hulka. Tito umbusaldas Hoxhat ja teisi intellektuaale Albaania parteis ning püüdis Xoxe ja temale ustavate isikute kaudu neid võimult kõrvaldada.

1947 korraldasid Jugoslaavia juhid otsustava rünnaku Jugoslaavia-vastaste Albaania kommunistide, sealhulgas Hoxha ja Spiru vastu. Mais teatas Tirana 9 Jugoslaavia-vastastena tuntud Rahvakogu liikme arreteerimisest ja riigivastases tegevuses süüdi mõistmisest. Kuu aega hiljem süüdistas Jugoslaavia Kommunistliku Partei Keskkomitee Hoxhat "sõltumatu" poliitika järgimises ja Albaania rahva pööramises Jugoslaavia vastu. Püüdes nähtavasti osta toetust Albaania Kommunistliku Partei liikmete seas pakkus Belgrad Tiranale 40 miljoni USA dollari ulatuses krediiti, mis moodustas 58% Albaania 1947. aasta riigieelarvest. 1948 põhines ligi pool riigieelarvest Jugoslaavia krediitidel. Suhted halvenesid sügisel, kui Spiru komisjon koostas plaani, mis rõhutas majanduslikku sõltumatust, kergetööstust ja põllumajandust. Jugoslaavlased ilmutasid suurt rahulolematust. Kui Spiru sattus kriitika alla ja keegi Albaania parteijuhtkonnast teda ei toetanud, sooritas ta enesetapu.

Albaania väga madal positsioon kommunistlikus maailmas ilmnes selgelt, kui Albaania parteid ei kutsutud Kominformi asutamiskoosolekule septembris 1947, vaid Albaaniat esindas Jugoslaavia. Kuigi Nõukogude Liit lubas ehitada Albaaniasse tekstiili-, suhkru- ja muid vabrikuid ning varustada Albaaniat põllumajandus- ja tööstusmasinatega, ütles Stalin Milovan Djilasile, kes oli tollal Jugoslaavias kõrge parteiametnik, et Jugoslaavia peaks Albaania "alla neelama".

Jugoslaavia-meelsel kildkonnal oli otsustav poliitiline mõjuvõim Albaanias kuni 1948. aastani välja. Partei Keskkomitee pleenumil veebruaris ja märtsis otsustas kommunistlik juhtkond Albaania ja Jugoslaavia majanduse ja sõjaväe ühendada. Hoxha, kes oli üdini oportunist, isegi häbimärgistas Spirut katse eest Albaania ja Jugoslaavia suhteid laostada. Ühel Poliitbüroo istungil kuu aega hiljem tegi Xoxe ettepaneku pöörduda Belgradi poole taotlusega võtta Albaania vastu Jugoslaavia seitsmendaks liiduvabariigiks. Kui aga Kominform 28. juunil Jugoslaavia välja heitis, tegi Albaania oma Jugoslaavia-poliitikas kiire kannapöörde. See käik päästis Hoxha hukkamisest ning määras Xoxe surmale. Kolm päeva hiljem andis Tirana Jugoslaavia nõuandjatele 48 tundi aega riigist lahkumiseks, tühistas kõik kahepoolsed majanduslepped oma naabriga ning vallandas mürgise Jugoslaavia-vastase propagandarünnaku, mis tegi Stalinist Jugoslaavia rahvuskangelase, Hoxhast välisagressiooni vastu võitleja ja Titost imperialistliku monstrumi.

Albaania sattus Nõukogude Liidu lähedasele orbiidile ning septembris 1948 kompenseeris Moskva Jugoslaavialt saamata jääva välisabi. Moskval oli palju rohkem pakkuda kui Belgradil. Albaania režiimile oli meeltmööda ka see, et Nõukogude Liidul ei olnud ühist piiri Albaaniaga, sest see tegi Moskvale palju raskemaks Tiranale survet avaldada. Albaania Tööpartei (Stalini soovitusel sai see Albaania Kommunistliku Partei uueks nimeks) süüdistas Hoxha riigi hädades Jugoslaaviat ja Xoxet. Hoxha oli lasknud Xoxe siseministri kohalt maha võtta, asendades ta Shehuga. Pärast salajast kohtuprotsessi mais 1949 Xexu hukati. Järgneva titoismivastase puhastuse käigus likvideeriti 31-liikmelisest Keskkomiteest 14 isikut ja 109 Rahvakogu liikmest 32. Partei heitis välja 25% oma liikmetest. Jugoslaavia vastas propaganda-vasturünnakuga, tühistas sõpruslepingu Albaaniaga ja 1950 tõi Tiranast ära oma diplomaatilise esinduse.

Albaania suhted Läänega halvenesid, kui Albaania detsembris 1945 ei võimaldanud vabu valimisi. Albaania piiras USA ja Briti personali liikumist riigis süüdistades neid selles, et nad olid ässitanud kommunismivastaseid mässe Põhja-Albaania mägedes. Suurbritannia teatas aprillis, et ei saada Tiranasse diplomaatilist esindust. Ameerika Ühendriigid tõid novembris oma esinduse ära. Nii USA kui ka Suurbritannia olid vastu Albaania vastuvõtmisele ÜRO-sse. Albaania režiim kartis, et USA ja Suurbritannia, mis toetasid Kreeka kodusõjas kommunismivastaseid jõude, toetavad Kreeka pretensioone Lõuna-Albaaniale. Kartused suurenesid juulis, kui USA Senati resolutsioon toetas Kreeka pretensioone.

Suurem intsident Albaania ja Suurbritannia vahel tekkis 1946, kui Tirana oli kuulutanud oma jurisdiktsiooni alla kuuluvaks kanali Albaania mandri ning Kreekale kuuluva Kérkyra saare vahel. Suurbritannia esitas Albaaniale väljakutse, saates kanalile neli destroierit. Nendest kaks sattusid 22. oktoobril miini otsa ja 44 meeskonnaliiget hukkus. Suurbritannia esitas kaebuse ÜRO-le ja Rahvusvahelisele Kohtule. Viimasele oli see üldse esimene kohtuasi. Ta otsustas Tirana kahjuks.

Pärast 1946. aastat hakkasid Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia välja töötama detailset salaplaani Albaania kommunistliku režiimi kukutamiseks toetades riigis leiduvaid kommunismivastaseid ja rojalistlikke jõude. 1949. aastaks olid USA ja Briti luure töötamas kuningas Zogi ja fanaatiliste mägilastega tema ihukaitsest. Nad värbasid Albaania põgenikke ja emigrante Egiptusest, Itaaliast ja Kreekast ning õpetasid neid välja Küprosel, Maltal ja Lääne-Saksamaal. Neid infiltreeriti Albaaniasse. Sissiüksused sisenesid Albaaniasse 1950 ja 1952, kuid Albaania julgeolekujõud tapsid või vangistasid nad kõik. Nõukogude topeltagent Kim Philby, kes töötas sideohvitserina Briti luure ja CIA vahel, oli lekitanud infiltratsiooniplaani üksikasjad Moskvale. Julgeolekulünk nõudis umbes 300 infiltreeruja elu.

Õõnestustegevuse laine, sealhulgas ebaõnnestunud infiltreerumine ja Tirana Nõukogude saatkonna pommitamine märtsis 1951 julgustas Albaania režiimi võtma karme sisejulgeolekualaseid meetmeid. Septembris 1952 kehtestas Rahvakogu kriminaalkoodeksi, mis nägi ette surmanuhtluse igale üle 11 aastasele isikule, kes mõistetakse süüdi riigivastases vandenõus, riigi omandi kahjustamises või majandussabotaažis.

Pärast viieaastast parteisisest võitlust ja hävituskampaaniaid kommunismivastase opositsiooni vastu said Enver Hoxhast ja Mehmet Shehust riigi juhtivad tegelased. See duumviraat keskendus esmajoones oma võimubaasi tagamisele ja kindlustamisele ning teises järjekorras Albaania sõltumatuse säilitamisele ja riigi ümberkujundamisele ortodokkse stalinismi vaimus. Nende eesmärkide nimel pani kommunistlik eliit kogu elanikkonna pimedalt kuuletuma, koondades neid sunduslikesse "rindeorganisatsioonidesse", pommitades neid propagandaga ning distsiplineerides neid politseiga, mis ei tunnistanud midagi juriidiliste, eetiliste, religioossete ja poliitiliste normide taolist. Hoxha ja Shehu valitsesid Albaania üle ega võimaldanud Albaania rahvale kõige põhilisemaid inim- ja kodanikuõigusi, esitades ennast ning kommunistlikku parteid ja riikliku julgeoleku aparaati, mis oli nende kontrolli all, riigi sõltumatuse valvsate kaitsjatena. Kui Albaania oli 1948. aasta lõpus Jugoslaaviaga suhted katkestanud, sai temast Nõukogude Liidu sõltlane. Kui Nõukogude Liit pärast Stalini surma Titole lähenes, pööras Albaania Moskvale selja ning leidis uue heategija Hiina Rahvavabariigi näol. Kui Hiina isolatsioon 1970. aastate lõpus lõppes, pööras Albaania selja ka Hiinale ning hakkas ajama range autarkia poliitikat, mis viis riigi majandusliku laoseni. Hoolimata kõigest sellest hoidis Hoxha ülal viimistletud isikukultust, mis tõstis tema isiku jumalinimese staatusse. Kui Hoxha 1985 suri, oli vähe albaanlasi, kes poleks nutnud.

Pärast suhete katkestamist Jugoslaaviaga muutus Albaania sõltuvaks Nõukogude abist ja oskusteabest. Veebruaris 1949 sai Albaania Vastastikuse Majandusliku Abistamise Nõukogu liikmeks. Varsti sõlmis Tirana kaubanduslepped Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia ja Nõukogude Liiduga. Albaaniasse asusid Nõukogude ja Ida-Euroopa tehnilised nõuandjad ning Nõukogude Liit saatis Albaaniasse sõjalisi nõuandjaid ja ehitas Sazani saarele allveelaevade baasi. Pärast Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia vahelist lõhet olid Albaania ja Bulgaaria ainsad maad, mida Nõukogude Liit sai kasutada Kreekas võitlevatele kommunistidele sõjavarustuse muretsemiseks. See väike strateegiline tähtsus, mis Albaanial Nõukogude Liidule oli, vähenes koos tuumarelvastuse arenguga.

Stalini auks võtsid Albaania valitsejad kasutusele stalinistliku majandussüsteemi uued elemendid. 1949 võttis Albaania kasutusele Nõukogude rahandussüsteemi põhielemendid: riigiettevõtted maksid oma kasumi otse riigikassasse, jättes endale ainult osa, mis oli ette nähtud investeeringuteks omavahendite arvel ja muuks otstarbeks. 1951 kuulutas Albaania valitsus välja esimese viisaastakuplaani, mis nägi ette Albaania nafta, kromiidi, vase, nikli, asfaldi ja söe kasutamist, elektritootmise ja põhivõrgu laiendamist, põllumajandustoodangu kasvu ja transpordi parandamist. Valitsus tegi algust kiire industrialiseerimise programmiga pärast Albaania Tööpartei 2. kongressi ja talumaade kollektiviseerimise kampaaniat 1955. Sel ajal tootsid talud veel umbes 87% Albaania põllumajandustoodangust, 1960. aastaks aga tuli sama protsent kollektiiv- ja riigimajanditelt.

Stalini eluajal jäid Nõukogude-Albaania suhted soojaks, kuigi Nõukogude Liidule tõi Albaania ainult väljaminekuid. 1949, 1950 ja 1951 moodustas Albaania kogu väliskaubanduse kauplemine Nõukogude bloki maadega, üle poole sellest Nõukogude Liidu endaga. Koos oma satelliitriikidega kattis Nõukogude Liit Albaania maksebilansi puudujääki pikaajaliste dotatsioonidega.

Kuigi tervishoid ja haridus jäid Läänest tunduvalt maha, paranesid need Albaania 1,2 miljoni elaniku jaoks 1950. aastate alguses tunduvalt. Arstide arv kasvas kolmandiku võrra 150-le kümnendi alguses (kuigi patsientide arv ühe arsti kohta jäi enamiku standardite järgi vastuvõetamatuks). Riik avas uusi arstiteaduslikke õppeasutusi. Voodikohtade arv tõusis 1765-lt 1945. aastal umbes 5500-ni 1953. aastal. Parem arstiabi ja elutingimused alandasid Albaania masendavat väikelaste suremust 112,2-lt surmalt 1000 elussünni kohta (1945) 99,5 surmani 1953. Ka haridussüsteem, milles nähti vahendit kommunismi propageerimiseks ning sotsialistliku riigi ja ühiskonna ehitamiseks vajaliku akadeemilise ja tehnilise kaadri koolitamiseks, paranes tunduvalt. Koolide, õpetajate ja õpilaste arv kahekordistus aastate 1945 ja 1950 vahel. Kirjaoskamatus vähenes hinnanguliselt 85%-lt (1946) 31%-ni 1950. Nõukogude Liit jagas Albaania üliõpilastele stipendiume ning pakkus hariduse parandamiseks Albaanias spetsialiste ja õppematerjale. Tirana ülikool asutati 1957 ning 1973 rajati Albaania Teaduste Akadeemia. Hoolimata neist edusammudest kannatas haridus mõttevabaduse piirangute all. Näiteks said haridusasutustel vähe kaasa rääkida oma õppekava, õpetamismeetodite ja juhtimisviiside asjus.

Stalin suri märtsis 1953, ning ei Hoxha ega Shehu ei läinud Moskvasse tema matusele, nähtavasti kartes, et Nõukogude juhi surm võib julgustada nende parteikaaslastest rivaale. Nõukogude Liidu järgnev lähenemine Jugoslaaviale valmistas Albaania juhtidele kibedust. Varsti oli Tirana Moskva surve all sunnitud vähemalt formaalselt jäljendama Nõukogude Liidu uut, kollektiivse juhtimise mudelit. Juulis 1953 andis Hoxha välis- ja kaitseministeeriumi portfelli üle lojaalsetele jüngritele, kuid jättis nii parteijuhi- kui ka peaministri koha endale, kuni 1954 sai peaministriks Shehu. Nõukogude Liit tõstis vastuseks oma diplomaatilise esinduse suursaatkonna tasemele.

Hoolimata mõningatest esialgsetest vaimustusavaldustest umbusaldasid Hoxha ja Shehu Nikita Hruštšovi "rahuliku kooseksisteerimise" ja "sotsialismini viivate eri teede" programmi, sest need paistsid ähvardavat sellega, et Jugoslaavia võib uuesti püüda Albaaniat oma võimu alla saada. Hoxhat ja Shehut tegi ärevaks ka väljavaade, et Moskva võib Albaanias eelistada vähem dogmaatilisi valitsejaid. Tirana ja Belgrad taastasid detsembris 1953 diplomaatilised suhted, kuid Hoxha lükkas tagasi Hruštšovi korduvad üleskutsed žestina Tito suunas rehabiliteerida Jugoslaavia-meelne Xoxe. Selle asemel tugevdasid Hoxha ja Shehu haaret riigi siseelu ümber ning jätkasid propagandasõda Jugoslaaviaga. 1955 sai Albaania Varssavi Lepingu Organisatsiooni asutajaliikmeks. See oli ainus sõjaline liit, millesse Albaania kunagi on astunud. Kuigi Varssavi leping esitas esimese lubaduse Albaania piire kaitsta, mille Albaania kommunistlikelt riikidelt sai, ei teinud see leping midagi selleks, et leevendada Albaania juhtide sügavat umbusku Jugoslaavia suhtes.

11. jaanuaril 1946 kuulutas Enver Hoxha välja rahvavabariigi ja sai ise selle juhiks. Eramaad konfiskeeriti ja tööstus natsionaliseeriti. Et Jugoslaavia kommunistid olid kaasa aidanud Albaania Kommunistliku Partei (1948. aastast Albaania Tööpartei) loomisele novembris 1941, jäi Albaania kuni Tito ja Stalini lõheni 1948 tegelikult Jugoslaavia kontrolli alla. Kui Jugoslaavia 1948 Nõukogude blokist lahkus, katkestas Albaania selle riigiga sidemed ning sai Nõukogude Liidu liitlaseks, astudes 1955 Varssavi pakti liikmeks.

Albaania stalinistlik ideoloogia tekitas järjest suuremaid probleeme Albaania suhetes Nõukogude Liiduga. 1961 mõistsid Nõukogude juhid parteikongressil Albaania avalikult hukka. Albaania katkestas samal aastal diplomaatilised suhted Nõukogude Liiduga ning jäi Varssavi paktist faktiliselt eemale, säilitades siiski formaalse liikmesuse selles aastani 1968, kui toimus sissetung Tšehhoslovakkiasse.

1960. aastatel sai Hiinast Albaania liitlane ning majandusliku ja sõjalise abi peamine allikas. Sidemed Hiinaga takerdusid 1970. aastatel, kui Hiina otsustas kasutusele võtta turumajanduse elemente ning läheneda Ameerika Ühendriikidele. Lõhe sai avalikuks 1978, kui Hiina valitsus lõpetas abiprogrammi Albaaniale ja katkestas kaubavahetuse.

Hoxha, kes oli endiselt võimul, võttis isolatsionistliku kursi, mille tagajärjel Albaaniast sai kõige vaesem riik Euroopas (nüüd on Moldova Albaaniast ette jõudnud).

Enver Hoxha suri 1985. aastal kõige pikema staažiga kommunistliku riigijuhina. Võimule tuli Ramiz Alia, kes hakkas tasapisi vähendama Albaania isolatsiooni muust maailmast. Seati sisse diplomaatilised suhted paljude riikidega ning hakati Balkani asjades aktiivselt osalema.

Muutused teistes kommunistlikes riikides hakkasid mõjutama ka Albaaniat. Valitsus püüdis riigi majanduslikku olukorda parandada tihedamate sidemete kaudu Läänega.

 Pikemalt artiklis Kommunismi langemine Albaanias

Sügisel 1989 toimus poliitiline murrang ja algas demokratiseerumine. Septembris 1990 asutati Demokraatlik Partei. Märtsis 1991 peeti esimesed mitmeparteilised valimised pärast paljusid aastaid. Aprillis kiitis Rahvakogu heaks ajutise põhiseaduse. Juunis 1991 tuli streigi tulemusena võimule mittekommunistlik mitmeparteiline režiim, mis aga toidunappuse tõttu detsembris 1991 langes. Augustis 1991 põgenesid tuhanded albaanlased Itaaliasse, kuid ainult vähestel lubati sinna jääda. 1991. aasta jooksul alustati demokraatlike reformidega. Aprillis 1992 valiti Albaania esimeseks sõjajärgseks mittekommunistist presidendiks südamekirurg Sali Berisha. Tema ajal algas läbimõeldum programm turumajanduse sisseviimiseks ja demokraatia kehtestamiseks. Kuid 1995 progress takerdus. Majandus oli kriisis ja rahva usaldus valitsuse vastu vähenes.

Jaanuaris 1997 algas tormiline poliitiliste intriigide ja rahvarahutuste periood, kui mitme püramiid-investeerimisskeemi kokkukukkumisest raevunud protestijad põrkasid Tiranas kokku politseiga. Umbes pool Albaania elanikest olid investeerinud osa või kõik oma säästudest nendesse nurjunud püramiidskeemidesse, ning märatsemine ja anarhia levisid järgnevatel kuudel kogu Albaanias. Et paljud albaanlased süüdistasid oma rahalistes kaotustes otseselt Berisha valitsust, kes oli julgustanud albaanlasi investeerima nendesse riskantsetesse skeemidesse, siis avaldati presidendile peaaegu pidevalt survet, et ta tagasi astuks. Kodusõja ärahoidmiseks relvastas Berisha kodanikke, keda peeti valitsusele lojaalseks. Mitme linna tänavad vallutasid isehakanud maakaitseväelastest röövlid ning tuli ette lahinguid valitsusvägede, mässajate ja maakaitseväelaste vahel. Vägivald ja kaos jõudsid haripunkti märtsis. Mitmed Euroopa riigid saatsid Albaaniasse rahuvalvajaid, et taastada kord kuni valimisteni.

Kuigi Berisha Demokraatlik Partei kaotas 1997. aasta juuni parlamendivalimistel veenvalt sotsialistidele, ei tahtnud president algul tagasi astuda, et uus parlament, kus olid enamuses kommunistid, saaks valida uue presidendi, nagu Albaania põhiseadus ette näeb. Enne valimistulemuste kinnitamist käskis Berisha armeel pealinna ümber piirata ning ajada laiali opositsiooni toetajate meeleavaldused. Sotsialistide juhid süüdistasid Berishat katses demokraatiat lämmatada. Berisha vastas, et ta ei astu tagasi enne valimistulemuste kinnitamist. Ta astus tagasi 23. juulil, peaaegu kuu aega pärast valimisi. Järgmisel päeval valis parlament presidendiks Rexhep Mejdani, Sotsialistliku Partei peasekretäri. Meidani nimetas peaministriks Sotsialistliku Partei juhi Fatos Nano ning kuulutas pärast kodusõja mahasurumist välja kuulutatud sõjaseisukorra lõppenuks.

Sotsialistist peaministri Ilir Meta (1999–2002) Albaania poliitiline olukord rahunes. Majandus kasvas 7% aastas. Makedoonlaste ja albaanlaste vaheline tüli Makedoonias lahendati. 2001. aasta suvel toimunud valimistel saavutas Sotsialistlik Partei selge enamuse. Demokraatlik Partei vaidlustas valimistulemused ja boikoteeris parlamenti. 2001 alustati amortiseerunud maanteede ja raudteede moderniseerimist. 2005. aastaks on kavas taastada kõik raudteeühendused välismaaga. Politsei hakkas inimkaubandusega võitlema. Albaania ametlikel andmetel müüdi 1993–2001 välismaale umbes 4000 last; umbes 8000 Albaania naist on Läänes prostituudiks. Võitlema hakati ka heroiinikaubandusega, sigarettide salakaubaveoga ja varastatud autode äriga. Majanduses on endiselt probleemiks suur väliskaubandusbilansi puudujääk ja raskused elektrienergiaga varustamisel. Külma talve tõttu oli 2002. aasta alguses Tiranas vahepeal kuni 20 tundi ööpäevas voolukatkestus.

Seoses 2002. juuli presidendivalimistega ilmnesid Sotsialistliku Partei sees vastuolud. Meta soovis senise presidendi Mejdani jätkamist, kuid partei esimees Nano soovis ise presidendiks saada. Korruptsioonisüüdistuste abil mitme ministri vastu saavutas Nano valitsuse kukkumise. Läänes reageeriti Meta kukkumisele murelikult, sest teda peeti usaldatavaks. Uueks peaministriks sai Pandeli Majko, kes nagu Meta'gi kuulus partei pragmaatilis-reformistlikku tiiba. Riigi poliitilise ebastabiilsuse tõttu külmutasid IMF ja Maailmapank oma projektid 100 miljoni USA dollari mahus. Ka Euroopa Liit ähvardas samal põhjusel assotsiatsioonilepingu Albaaniaga edasi lükata.

Albaanlased olid sunnitud kompromissile minema. Demokraatliku Partei arvatavaid rikkumisi 2001. aasta parlamendivalimiste ajal hakati uurima. Sotsialistliku Partei kaks tiiba leppisid omavahel ära. Päev enne presidendivalimisi leppisid kõik parteid kokku ühises kandidaadis. Selge enamusega määrati uueks riigipeaks ja vannutati 24. juulil ametisse 72-aastane erukindral Alfred Moisiu. Vahepeal oli Nano läbi surunud, et partei esimees tohib olla ühtlasi peaminister. Majko astus peaministrikohalt tagasi ning Nano moodustas uue valitsuse.

28. juunil 2002 tuli Albaania kuningaperekond pärast 63-aastast eksiili Tiranasse tagasi.

• Albaania Sotsialistlik Rahvavabariik