Abwehr

See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2012) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Abwehr

Lipud
Asutatud	1920
Tegevuse lõpetanud	1944
Eesmärk	sõjaväeluure- ja vastuluure
Asukoht	Tirpitzuffer 74/76, Berliin
Tegevuspiirkond	Weimari vabariik, Kolmas Riik ja Suursaksa riik

Abwehr [apve:r] (saksa keeles Abwehr – 'kaitse, tõrje, vastupanu') oli Saksamaa Weimari vabariigi Reichswehri ja Saksa Kolmanda Riigi sõjaministeerium (veebruarist 1938) – Wehrmachti ülemjuhatuse sõjaväeluure- ja vastuluureteenistus aastatel 1920–1944.

Abwehri peakorter asus Berliinis aadressil Tirpitzuffer 74/76, allosakonnad teistes asukohtades Zosseni piirkonnas.

Abwehr moodustati 1920 ja tegutses kuni 18. veebruarini 1944, kui Abwehr liideti pärast 1944. aastal Saksa kõrgemate sõjaväelaste toime pandud atentaati Adolf Hitlerile Riigi Julgeoleku Peaametiga (RSHA). Enne 1938. aastat tegutses Saksamaa sõjaväeluure varjatult, kasutades luuretegevuseks variorganisatsioone ning vastuluuretegevuseks olemasolevaid erastruktuure ja Saksamaa sõjaväeringkondade staapide luureohvitseride kaudu.

Maavägede Kindralstaabi – Abwehri sõjaväeluure oli strateegilisel tasandil, taktikalise ja operatiivluurega tegelesid idarinde ja läänerinde, korpuste, armeede ja diviisistaabi tasandil olnud luureosakonnad ja staabiohvitseri väljaõppe saanud kindralstaabiohvitser Ic ametikohal luureülem.

Pärast Saksamaa kaotust Esimeses maailmasõjas saadeti koos Reichsheeriga laiali ka Saksamaa Keisririigi Kindralstaabi sõjaväeluureosakond Abteilung III b.

Aastatel 1919–1920 puudus Saksamaal sõjaväeluure ja vastuluureasutus.

1920. aastal hakkasid major Friedrich Gemppi, kes oli kunagise sõjaväeluure ülema Walter Nicolai asetäitja, alluvad sõjaväeluuret rajama, mille tulemusena asutati Abteilung Abwehr. Abwehri ametlikuks asutamiskuupäevaks on aga 1. jaanuar 1921, kui moodustati Reichswehrministerium, mille alla Abwehr ametlikult kuulus.

• 1920–1927, major Friedrich Gempp
• 1927–1929, major Günter Schwantes
• 1930–1932, major Ferdinand von Bredow
• 6. juuni 1932 – 2. jaanuar 1935, fregatikapten Conrad Patzig
• 2. jaanuar – 25. aprill 1935, kapten Wilhelm Canaris
• 26. aprill – 11. veebruar 1944, admiral Wilhelm Canaris
• veebruar 1944 – 22. juuli 1944 ooberst Georg Hansen
• juuli 1944 – aprill 1945 SS-Brigadeführer Walter Schellenberg (Riigi Julgeoleku Peaameti Amt Mil ülem)
• 5. maist 1945–..., SS-Obersturmbannführer Otto Skorzeny

Abwehri staabiülem 1939. aasta septembrist – 1944. aasta jaanuarini, kindralmajor Hans Oster, 1944. aasta jaanuarist Oberst Jacobsen Abwehr I juhid 1939. aasta 1. septembrist – 1943. aasta märtsini, ooberst Hans Piekenbrock, 1943. aasta märtsist – 1944. aasta veebruarini, ooberst Georg Hansen Abwehr II juhid 1939. aasta 1. septembrist – 1943. aasta juulini, ooberst Erwin von Lahousen, 1943. aasta juulist – 1944. aasta juunini, ooberst vabahärra Wessel von Freytag-Loringhoven Abwehr III juhid 1939. aasta 1. septembrist – 1943. aasta augustini, ooberst Franz Eccard von Bentivegni, 1943. aasta augustist – 20. septembrini 1943, ooberst Heinrich, 1943. aasta 20. septembrist – 1944. aasta märtsini, ooberst Franz Eccard von Bentivegni Amt Ausland/Abwehri Abteilung Auslandi juhtis aastatel 1939–1945 viitseadmiral Leopold Bürckner.

16. märtsil 1935 kuulutati välja Saksamaa sõjalise võimsuse taastamine ja Wehrmachti loomine ning 1. juunil 1938 sai luure ja Vastuluureorganisatsioon nimeks OKW Auslandsnachrichten- und Abwehramt (Välisluure ja Vastuluure Amet). Välisluure ja Vastuluure Ameti töö jaotatud 5 osakonna vahel:

• Abwehr I – (A I) sõjalise ja majandusliku luureinformatsiooni kogumine potentsiaalsete vaenlaste suhtes (12 allosakonda),
  • 1 Z(entral) – keskasutus juhtis üldist luuretööd

1 N (Ost)- 1 N (West)- 1 N (Nord)- 1 L (Luft)- luure Lennuväele 1 M (Marine)- Luure Sõjamerejõududele 1 I

1 I/Lw -luure tehniliste vahenditega sh. fotografeerimine luurelennukitelt 1 Wi- tööstusspionaaž 1 Ko- Mobilisatsiooniküsimused 1 G-agentuuri tehniline kindlustamine, valedokumendid jne. 1-i raadioside agentuuriga

Juunis 1941 pärast sõja algust NSV Liiduga, Teise maailmasõja osana, moodustati osakond 1 N (Ost) baasil NSV Liidu Punaarmee vastu suunatud luurekeskus Abwehr-Ausland, mille mitteametlik nimi oli Staap Wally, mille üksused olid NSV Liitu tunginud väegruppide (Väegrupp Nord, Väegrupp Mitte, Väegrupp Süd) koosseisus.

• Abwehr II – (A II) diversioonioperatsioonid vaenlase tagalas, sellele osakonnale allus ka eriväljaõppega üksus Brandenbrug 800 (Bauleri pataljon), viienda kolonni organiseerimine ja psühholoogiline sõda.
• 2 A – üldjuhtimine

West Ost Süd-Ost

2 Te-Diversioonikool mereväeallüksus lennuväeeskadrill Gartenfeld – langevarjurite ja diversioonigruppide kohaletoimetamiseks

• abiteenistused
• Abwehr III (A III) – sõjaline vastuluure, sõjaväes ja välisriikide teostatava teadus-tehniline luure tõkestamises ning vastuluureagentide suunamises vastaste luurevõrku (15 allosakonda).

3 A – haldusküsimused 3 B – üldised turva- ja julgeolekuküsimused 3 H(eer) – sõjaline vastuluure maavägedes 3 L(uftwaffe) – sõjaline vastuluure lennuväes 3 M(arine) – sõjaline vastuluure sõjamereväes 3 Wi( ) – vastuluure sõjatööstusettevõtetes 3 G – analüüs

3 D( ) desinformatsioonioperatsioonid vastase suhtes 3 N – vastuluure massiteabevahendites 3 K – vastuluure raadio teel levitatava massiteabe suhtes 3 U – sõjavangide laagrite kontroll ja agentuuri värbamine 3 F – vastuluure välismaal st. vastaste luureasutustesse ja -agentuuri imbumine 3 F/ Fu(nkabwehr) – sideluure ja raadiojaamade peilimine Saksamaal ning kogu okupeeritud Euroopas

1936. aastal loodi Abwehr III juurde Salajane Välipolitsei – Geheime Feldpolizei, GFP ülesandeks oli alguses abistada Abwehri uurimistoimingutes ja kahtlustatavate kinnipidamisel. GFP liideti 1942. aastal Riigi Julgeoleku Peaameti III osakonna Sicherheitsdienst)ga.

• Välisosakond Ausland – info hankimine avalikest allikatest sõjaväeatašeed, ajakirjanduse, raadiosaadete kaudu(17 allosakonda).

Grupp I: välis ja relvastuspoliitika, Außen- und Wehrpolitik Gruppe II: Beziehung zu fremden Wehrmächten Gruppe III: Fremde Wehrmachten, Meldesammelstelle des OKW Gruppe IV: Etappenorganisation der Kriegsmarine

Grupp V: välismaine ajakirjandus, Auslandspresse Gruppe VI: Militärische Untersuchungsstelle für Kriegsvölkerrecht Gruppe VII: Kolonialfragen Gruppe VIII: Wehrauswertung

• Keskosakond (Central) – haldus, keskkartoteegi- ja arhiiviosakond (7 allosakonda).

Ameerika Ühendriikides Washingtonis, kes täitis ka ülesandeid Mehhikos – kindralleitnant Friedrich von Boetticher 1.4.33–1.6.42; Moskvas – kindralleitnant Ernst-August Kostring 1.2.31–31.8.41; Õhuvägede sõjaväeatašee ooberst Heinrich Aschenbrenner Belgradis – kindralmajor – Moritz von Faber du Faur 4.3–9.39; jalaväekindral Rudolf Toussaint 1.4.39–00.00.41; Budapestis – kindralleitnant Theodor Frhr von Wrede 1.10.37–26.10.39; kindralleitnant Günther Krappe 26.10.39–1.5.41; kindralleitnant Friedrich Rabe von Pappenheim 1.11.41–1.11.43; jalaväekindral Hans von Grieffenberg 10.10.43–4.44; Madridis – kindralleitnant Günther Krappe 1.10.41–30.11.42; kindralmajor Walter Bruns 15.10.39–1.10.41; – kindralmajor Wilhelm Otzen 1.10.42–18.7.43; Põhja-Ameerikas – kindralmajor Friedrich Wolf 1.4.37–8.5.45; Roomas, kes täitis ka ülesandeid Tiranas – jalaväekindral Enno von Rintelen 1.10.36–31.8.43; Tiranas – jalaväekindral Enno von Rintelen 11.37–4.39 Stockholmis – kindralleitnant Bruno von Uthmann 00.00.37–8.5.45 Varssavis – kindralleitnant Kurt Himer 10.11.38–1.9.39 Ankaras, kes täitis ka ülesandeid Teheranis – kindralleitnant Hans Rohde 1.4.36–8.5.45 Tokios – jalaväekindral Gerhard Matzky 15.9.38–1.12.40; kindralleitnant Alfred Kretschmer 1.12.40–8.5.45

Helsingis, Riias ja Tallinnas, asukohaga Helsingi – kindralmajor Horst Rossing 1.4.35–1.2.42 (suri 1.2.42 Helsingis) Prahas – jalaväekindral Rudolf Toussaint 26.7.44–00.00.45; Bukarest – kindralmajor Carl Wahle 1.8.38–15.10.40; kindralmajor Emil Just 15.10.40–13.10.41; kindralmajor Dr. Karl Spalcke 1.11.40–3.9.44; Kaunases ja Riias – kindralmajor Emil Just 15.9.38–31.8.40 Hispaanias – vabahärra tankiväekindral Hans von Funck 1.1.39–15.10.39 Londonis – vabahärra suurtükiväekindral Anton Reichardvon Mauchenheim gen. Bechtolsheim 12.10.37–3.10.39 Lissabonis asukohaga Pariisis – kindralleitnant Hans-Joachim von Horn 1.12.38–10.9.39 Sofias – kindralmajor Hans Bruckmann 1.11.37–19.12.42 Brüsselis ja Haagis, asukohaga Brüssel – Rabe von Pappenheim Bernis – kindralmajor Iwan von Ilsemann 1.10.37–30.6.44; kindralleitnant Hans Joachim von Horn 15. 7.44–8.5.45

Saksamaa relvajõudude ülesehituse eripära tõttu oli lisaks Relvajõudude Peastaabile (OKW) olemas ka eri väeliikide osaliselt sõltumatud staabid oma ülemjuhatajate, staabiülemate ja staabi luureosakondadega, s.t maaväe (OKH) Õhu- (OKL) ja mereväe ülemjuhatused (OKM).

 Pikemalt artiklis Oberkommando des Heeres

OKH 3. allosakond "Idaarmeed" (ülemad: jalaväekindral Eberhard Kinzel ja kindralmajor Reinhard Gehlen) ja 12. allosakond, "Läänearmeed" tegelesid strateegilise luureinformatsiooni kogumisega riikide sõjavägede kohta avalikest allikatest, ajakirjandusest ja perioodilistest väljaannetest.

Teise maailmasõja ajal NSV Liiduga moodustati Fremde Heeres Ost alluvuses luurediversioonikeskus koodnimega Staap Walli, mis asus Kindralkubermangus Varssavi eeslinnas Sulejówekis, millele alluvad luure ja diversioonigrupid Abwehrkommandod tegutsesid idarindel ja NSV Liidu territooriumil. Selle idarindesuunitlusega luurekeskuse töökorraldus oli analoogne Abwehri keskkontori tööjaotusega ning keskuse poolt valmistati ette luurekoolides luure ja diversioonigruppe tegevuseks NSV Liidus ja idarindel. Iga väegrupi juurde moodustati Abwehrkommando (AK) ja iga armee juurde Abwehtrupp (AT), mis jagunesid Frontaufklärungstrupp, FAK ja Frontaufklärungstruppideks (FAT). Vastavalt luuregruppide tegevuse suunitlusele (luure, diversiooni, vastuluureüritused) nimetati neid Frontaufklärungskommando 103 – luuregrupp Abwehri I ja Walli I osakonna töösuund), ... Frontaufklärungstrupp 302 vastuluuregrupp, vastavalt Abwehri I ja Walli I osakonna töösuunale).

• Väegrupp A ja Väegrupp Süd juures Teise maailmasõja jooksul: Abwehr-Grupp B ja Abwehr/Frontaufklärungs-Kommando 102, 107, 202, 207 ja 302, 303, 305;
• Väegrupp B ja Väegrupp Mitte juures Teise maailmasõja jooksul: Abwehr-Gruppe Mitte, ja Abwehr-Kommandod 103(asukoht: Minskis, Borissovo linna lähedal Berezino jõgi ääres, Krasnõi Bor Smolenski lähedal, Smolenskis, Orša lähedal Dubrovka külas (kommando juures asus ka Borissovo luurekool)), 203, 303,
• Väegrupp C ja Väegrupp Nord juures Teise maailmasõja jooksul: Abwehrkommando Heeresgruppe Nord ja Abwehr-Kommando 104 (Pihkvas), 204, 304^[1],

 Pikemalt artiklis Oberkommando der Luftwaffe, OKL Fremde Luftwaffe Ost

 Pikemalt artiklis Oberkommando der Marine, OKM Leitstelle für Nachrichtenaufklärung Ost

I. Königsbergi sõjaväeringkond; II. Stettini sõjaväeringkond; III. Berliini sõjaväeringkond; IV. Dresdeni sõjaväeringkond; V. Stuttgardi sõjaväeringkond; VI. Münsteri sõjaväeringkond; VII. München sõjaväeringkond;

VIII. Breslau sõjaväeringkond; IX. Kasseli sõjaväeringkond; X. Hamburgi sõjaväeringkond; XI. Hannoveri sõjaväeringkond; XII. Wiesbadeni sõjaväeringkond; XIII. Nürnbergi sõjaväeringkond; sõjaväeringkonnad nr XIV, XV, XVI puudusid

XVII. Viini sõjaväeringkond; XVIII. Salzburgi sõjaväeringkond; XIX. Praha (Böömi- ja Määrimaa Protektoraat) XX. Danzigi sõjaväeringkond (kindralkubermang); XXI. Poznani sõjaväeringkond; (Posen), (kindralkubermang)[2]

Astleitstelle (Ast) Haag, Hollandis, kolonelleitnant Hermann Giskes Operatsioon Englandspiel[3]/operatsioon NORDPOL, märts 1942 – november 1943; Ast Brüssel, Belgias Ast Prantsusmaa ("Abwehrleitstelle Frankreich beim Oberfehlshaber West"), astid Angers, Dijon, Lyon, Bordeaux, Arras, Ast Ateena, Kreekas Ast Belgrad, Jugoslaaviaa

Ast Bukarest, Rumeenias Ast Kopenhaagen, Taanis Ast Krakov, ja Ast Varssavi kindralkubermangus Ast Itaalia, Borghettos, (Kdo 150 (Hauptmann Berger), Kdo 190 (Oberleutnant Hoermann), Kdo 212 (Hauptmann Heilmann) ja Kdo 309 (Oberstleutnant Steinberg)) Ast Oslo, Norras, "Abwehrnebenstellen"id Bergenis ja Trondheimis Ast Riga, Lätis ehk Ast Ostland Abwehrnebenstelle Reval

• Kriegsorganization (KO), Bulgaaria, Portugal, Hispaania, Rootsi, Šveits ja Türgi
• Soome, Cellariuse büroo juht Fregatikapten Alexander Cellarius, Saksamaa sõjamereatašee Soomes, Lätis ja Eestis, KO peakorter asus Helsingis, allosakonnad Rovaniemis, Mikkelis, and Petsamos. Tegevus oli suunatud NSV Liidu Balti laevastiku sõjalaevastiku, Leningradi svr ja NSV Liidu Loodeosa suunas;
• Bulgaarias, Varnas Dr. Deliuse büroo;
• Ungaris, Budapestis Klatti büroo;

Peale sõjavägede ülemjuhatusele – Oberkommando der Wehrmacht alluva Abwehri oli Saksa sõjajõududes veel OKW-le alluvas maavägede Staabis (Oberkommando des Heeres) veel 2 luurega tegelevat osakonda "Võõrriikide armeed": "Idaarmeed" – hilisem juht Reinhard Gehlen – ja "Lääne armeed".

Idarinde ja läänerinde, korpuste, armeede ja diviisistaabi tasandil oli sõjaväeluure esindusteks luureosakonnad ja staabiohvitseri väljaõppe saanud kindralstaabiohvitser Ic ametikohal luureülem.

Taktikaliste sõjaväegruppide juhtorganites – staapides oli 3 kindralstaabi tasemel väljaõppe saanud staabiohvitseri:

• Ia (1. Generalstabsoffizier), Staabi operatiivjuht, tegeles juhtimise ja taktikalise lahingukorralduse üldküsimustega, väljaõppe, transpordi, majutuse, õhurünnakute vastase kaitse organiseerimisega. Staabiülemale olemasolevale võimalike taktikaliste lahenduste hindamise ja esitamisega ning asendas staabiülemat tema äraolekul;
• Ib (2. Generalstabsoffizier), Staabi varustuse- ja tagalateenituse ohvitser, kes vastutas varustuse, varustuste transpordi, toitlustamise, laskemoona jms eest, haavatute ja vangide transpordi ja evakuatsiooni eest. Ib, vastutas ka kaitseehitiste püstitamise ja ehitamise eest, liikluse reguleerimise ning tagala õhurünnakute vastase kaitse eest.
• Ic (3. Generalstabsoffizier), luure- ja teabeohvitser, kes vastutas kõikvõimalike vahenditega vaenlase kohta informatsiooni hankimise eest. Kogutud teave edastati Staabi liikmetele sõjategevuse planeerimiseks ja edukaks läbiviimiseks;
• IIa (Adjutant): Diviisi staabi adjutant, kes vastutas staabi personalitöö eest, edutamiste, autasustamiste ja karistuse määramise ning isikkaotuste arvestuse eest^[4].

Sõjategevuse alguses NSV Liiduga moodustati kolme armeegrupi – Süd, Ost ja Zentral – juures ka eraldi taktikalise luurega tegelev Staap Wally ja luurekeskused Wally 1, 2 ja 3, mille alluvuses olid luuregrupid (arvuliselt 3–8). Nende numeratsioon näitas ära ka töö iseloomu 101-... olid luuresuunitlusega, 201-... diversioonide läbiviimiseks, 301-... vastuluuresuunitlusega, 1944 aastaks oli selliseid gruppe ca 130. Saksa vägede poolt okupeeritud strateegilise või majanduslikku tähtsust omavates linnades (Tallinn, Kaunas, Minsk, Kiiev, Dnepropetrovsk) moodustati kohalikud vastuluureüksused- Abwehrnebestelle, rindelähedastes kohtades aga luure ja diversioonigruppide saatmiseks aga filiaalid Ausenstelle.

• Abwehrstelle-Ostland
• Abwehrstelle-Ukraina
• Abwehrstelle- Süd Ukraina, mis tegutses Hersoni oblasti, Stalini oblasti, Zaporožje oblasti, Kirovogradi oblasti ja Odessa oblasti piirkonnas ning alates 1942. aastast ka Krimmis.
• Abwehrstelle-Krim

10. septembril 1943 leidis aset intsident, mis viis Abwehri likvideerimiseni. Johanna Solf juhtis vastupanurühmitust Solfi ring ("Solf Kreis"). Nimetatud kuupäeval võeti sinna vastu uus liige dr. Reckse, kes oli Gestapo informaator ja kes sellest teejoomisest ette kandis.

Solfi rühmituse liikmed põgenesid, kuid nad saadi kätte 12. jaanuaril 1944. Kõik peale Solfi ja krahvinna Lagi von Ballestremi hukati. Üks hukatutest oli välisministeeriumi ametnik Otto Kiep, kellel oli ka sõpru Abwehris, sealhulgas Erich Vermehren ja tema abikaasa krahvinna Elizabeth von Plettenberg, kes töötasid agentidena Istanbulis. Gestapo kutsus nad seoses Kiepiga tagasi, kuid nad otsustasid Suurbritannia poole üle joosta.

Berliinis arvati, et Vermhrenid põgenesid koos Abwehri salakoodidega ja andsid need brittidele üle. See oli Hitlerile ajendiks Abwehri likvideerimisele^[viide?]. Hitler vallandas Canarise ja allkirjastas 18. veebruaril 1944 käskkirja Abwehri likvideerimise kohta.

12. veebruaril 1944 liideti suur osa senisest Auslandsnachrichten- und Abwehramtist' Riigi Julgeoleku Peaametiga, kus Abwehri keskasutusest moodustati Riigi Julgeoleku Peaameti VIII osakond. Abwehri rindeüksused liideti aga armeede luureosakondadega. Admiraliks edutatud Canaris määrati OKW Majandussõja Eristaabi ülemaks; tugevasti kärbitud Abwehri viimane juht oli kuni selle tegevuse lõpetamiseni 1. juunini 1944 ooberst Georg Hansen.

• 1943–1944, Werner von Janowski, Alfred Langbein ja U-537 (kptn. Schrewe) ning meteoluure Kanadas Labradori poolsaarel;
• 1944, Island, Ernst Fresenius, Hjalti Bjornsson ja Sigurdur Juliusson^[5]
• Werner Strebel
• Sophie Kukralova
• Marina Lee^[6] Norras
• William Sebol Ameerika Ühendriikides

„1935. aasta septembris otsustas Eesti kaitsevägede staap luua sidemeid Abwehriga, et alustada luurealast koostööd Nõukogude Liidu vastu. Ei ole selge, kas algatus tuli Eesti või Saksamaa poolelt. 1936. aasta mais saabus Canaris Eestisse eraviisilisele külaskäigule, kus ta kohtus ülemjuhataja Johan Laidoneri, staabiülem Nikolai Reegi ja sõjaväeluure ülema Richard Maasinguga. Kohtumisel lepiti kokku sõjalise teabe vahetamises. Samuti pidi Abwehr varustama Eestit tehniliste vahenditega. Abwehri huvitas Nõukogude Liidu transpordisüsteem. Abwehr rajas Eestisse luurekeskuse Grupp 6514. Eesti ja Königsbergi Abwehr II sideagendiks oli Andrei Heinrich von Uexküll“

• Erna, Erna I, Erna II;
• Abwehrstelle Ostland,
• Abwehrstelle Riga Ast. Riga;
• Saksa okupatsiooni aastatel 1941–1944 oli Saksamaa sõjaväeluure ja vastuluureasutuseks Abwehrnebenstelle Reval, mille asukoht oli Tallinnas Koidula tänav majades nr 3 ja 14, allosakonna ülem oli fregatikapten (kaptenleitnant) Alexander Cellarius (07.1941–),
  • Eestis paiknesid Abwehrnebenstelle Revali' saksa sõjaväeluure koosseisus olnud Abwehrkommandod:
• Abwehrkommando 102 (Kumna mõisas),
• Abwehrkommando 151 Wi,
• Abwehrkommando 166 M (Tallinnas ja Kohtla-Järvel),
• Abwehrkommando 204 ja 304 (Tallinnas ja Petseris) ning
• Abwehrtruppe 112 (Virumaal Rikandis ja Võru lähedal),
• Abwehrtruppe 206 (Erastveres, Võrus ja Viljandis),
• Abwehrtruppe 212 (Vihulas) ning
• Abwehrtrupped 311, 312, 313, 317, 319 (Tartus ja Paides).
• Abwehrtruppe 326 Tartus Vanemuise tänav 42, ülem Helmuth Dammerau, vastuluureülem Werner Redlich, isikkoosseis 29 inimest; ülem, kaks ohvitseri kolm allohvitserist tõlki, 2 radisti ja teenistujad^[7].

Sõjalise vastuluure Abwehrtruppe 3. ülesanded olid:

• tagalasse saadetud nõukogude agentuuri paljastamine ja kinnipidamine
• partisanide tabamine ja nõukogude agentuuri avastamine partisaniliikumises
• nõukogude vägede väljaselgitamine teenindatavas rindelõigus
• raadiomängude korraldamine ja tegevuspiirkonda luureagendi saatnud luureorganite huvide väljaselgitamine
• kogutud materjalide analüüs ja kõrgemalseisvate luureasutuste informeerimine luurele huvipakkuvatest dokumentidest, mis on sattunud eesliinivägede lahinguluure käigus valdusse sattunud.

Abwehrnebenstelle Revali alluvuses olid Eestis ka luurekoolid, mis asusid;

• Vihulas Lääne-Virumaal, 30 km Rakverest (loodi oktoobris 1941).
• Kumnas Kumna mõisas, Tallinnast 22 km kaugusel (moodustati detsembris 1941)
• Valgas Seminari tänaval (loodi 1941. aastal, väliposti nr 18232),
• Keila-Joa mõisas, märtsis 1942 moodustatud Keila-Joa luurekool, ülem vanemleitnant Grand, komandant endine nõukogude sõjavang mereväe kaptenleitnant Andrei Dobrjanski, pseudonüüm Dubrovski^[8],^[9]
• Leetses, Pakri poolsaarel (moodustati aprillis 1942),
• Vana-Nursis, Võru maakonnas Võru vallas, 10 km kaugusel Võrust (loodi juulis 1942) ja

Alexander Cellariuse käsul moodustati eestlastest raadioluureüksus Hochstelle 3, hiljem Nachrichtenaufklärungstelle 6. Üksuses teenijad ise kutsusid seda varjunimega Muinasjuturügement 1001.

• 1943. aastal tegelesid Abwehr Revali allüksused teabehankega ka ülejooksnud nõukogude sõjavange küsitledes: 21. mail 1943 PBL allveelaevalt Štš-303 põgenenud staršina Boriss Galkin (sünd 15.9.15) ja 14. mail Leningradi Merekanali muulikaitse rannikuvalve mitšman, Punalipu ordeniga autasustatud Viktor Aleksandrov, kes põgenes paadiga Strelnasse, kus andis end vangi^[10].
• Aastatel 1943–1944 valmistasid Abwehri allüksused ette Saksa vägede taganemise ajaks Eestisse mahajäetava raadiosidevahenditega varustatud luurevõrgustiku^[11];

12. veebruaril 1944 liideti usalduse kaotamise tõttu Saksamaa natsionaalsotsialistlikule riigi juhtkonnale suur osa senisest Auslandsnachrichten- und Abwehramtist Riigi Julgeoleku Peaametiga.

• Julius Mader. Hitlers Spionagegenerale sagen aus. Ein Doikimentarbericht über Aufbau, Struktur und Operationen des OKW-Geheimdienstamtes Ausland/Abwehr mir einer Chronologie seiner Einsätze von 1933 bis 1944. Berliin, 1970.
• The Secret Field Police Wehrmacht Geheime Feldpolizei Forces in World War II, 1939–1945. ISBN 1891227750
• Heinz Höhne, Canaris (London, 1976).
• David Kahn, Hitler's Spies. German Military Intelligence in World War II (London, 1978).
• Lauran Paine, German Military Intelligence in World War II. The Abwehr (New York, 1984),
• Paul Leverkϋhn, Der geheime Nachrichtendienst der deutschen Wehrmacht im Kriege (2nd edn., Frankfurt, 1957).

• German Espionage and Sabotage Against the United States in World War II, history.navy.mil
• "Черные спецслужбы" Третева Рейха