Vakuraamat
Vakuraamat oli talude ja nendel lasuvate koormiste (peamiselt maksude) nimekiri Eesti ja Läti aladel.[1]
Sõna ise tuleneb vakusest, mis oli muinasaegne haldus- ja maksustusüksus. Alates 16. sajandist oli vakus lähestikku asunud külade kokkutulek, et maksta feodaalile makse ja pidada vakupidu.
14. ja 15. sajandil märgiti vakuraamatusse talupoegade võlad, milleks olid peamiselt saamata jäänud andamid, alates 16. sajandist kõik talul lasuvad koormised ja nende täitmine[1]. Mõisate reduktsiooni ajal riigistatud mõisates sisse seatud vakuraamatud ühtlustasid koormised ja välistasid maksude meelevaldse tõstmise. Sealsed koormiste normid muudeti kohustuslikuks riigimõisates 17. sajandi lõpus ja eramõisates 1804[1].
Pärast pärisorjuse kaotamist kaotati ka vakuraamatud, mida asendasid talude rendilepingud.[1]
Paljud vakuraamatud on säilinud ja on Baltimaade põllumajanduse ajaloo tähtsad allikad.[1]