Suur reduktsioon
Suur reduktsioon ehk mõisate riigistamine oli mõisate riigi omandusse tagasivõtmise protsess Rootsi riigis ja Rootsiaegses Läänemereprovintsides sh. Eesti- ning Liivimaal, mis toimus 17. sajandi lõpus.
Reduktsioon (ladina keeles reductio 'tagasi viimine') oli kuningavõimu poolt aadlikele läänistatud riigimõisade tagasivõtmisprotsess, eriti Rootsis ja Poolas 16.–17. sajandil. Seoses Rootsi kuningriigi finantsraskustega ja eriti sõjaliste kulutuste suurenemisega tegi Rootsi Riigipäev juba kuningas Karl X Gustavi ajal (1654–1660) 1655–1687 osalise, nn neljandikreduktsiooni.
Rootsi kuninga (1660–1697) Karl XI ajal 1680. aastal võttis Rootsi riigipäev vastu otsuse võõrandatud mõisate riigile tagasivõtmiseks kogu riigis, mille tulemusena toimus nn. Suur reduktsioon. Mõisate reduktsioon viidi läbi nii Rootsi riigis kui ka Rootsile kuuluvates dominioonides (Rootsi Pommeri, Rootsi Wismar, Bremeni piiskopkond ja Verdeni piiskopkond) ja valdustes.
1681. aasta Stockholmi riigipäeval otsustasid kolme: vaimulikkude, linnade ja talupoegade seisuste esindajad - neljanda aadliseisuse protestidele vaatamata, et:
- Tuleb kõik laenumõisad, mis kroonu päralt on olnud ja seadusevastasel teel (1604. aasta Norrköpingi riigipäeva otsustega formuleeritud normide vastaselt, mis olid Rootsis alati maksvusel olnud, kuid mida tegelikult pole täidetud, eraomanduseks on läinud) riigi kätte tagasi võtta;
- See otsus peab ka kõigi Rootsi riigi provintside kohta maksev olema[1].
Mõisate reduktsiooni põhjuseks oli kuninga Karl XI ja kuninganna Kristiina poolt nende valitsusajal läbi viidud riigimaade kinkimine aadelkonnale, kes aga ei pidanud tasuma riigimakse, mistõttu olid vähenenud kuningriigi sissetulekud ning riigikassa oli pidevates finantsraskustes. Reduktsioon vähendas aadli maavaldust Rootsi kuningriigi Rootsi ja Soome aladel rohkem kui poole võrra (Rootsis ja Soomes oli aadli maavaldus 1652. aastal 43 645, 1700. aastal 17 050 talu) ning reduktsioon pani seisma aadli katsed talupoegade õigusi vahendada; ja kuningavõimu kehtestamine krahvkondade ja vabahärraskondade kaotamine murdis kõrgaadli võimu Rootsis ning kindlustas absolutistliku kuningavõimu[2].
Reduktsioonile allusid Läänemereprovintsides kaht liiki mõisad: Rootsi aadli ja Liivimaa aadli mõisad. Üle poole Liivimaa adramaade arvust oli isikute käes, kes olid Rootsi rüütelkonda immatrikuleeritud, Arvestamata, kas nad olid pärit Rootsi või Liivimaa aadlisuguvõsadest, käisid need mõisad Rootsi riigipäeva otsuse põhjal reduktsiooni alla, sest formaalselt olid nende omanikud Rootsi riigipäeval kaasa hääletanud nende tagastamiseks. Niisuguste maade tagastatavuse üle otsustas Rootsi reduktsioonikomisjon Stockholmis täiesti ühesugusel alusel Rootsi riigis leiduvate mõisatega[3]. Eesti- ja Liivimaa aadlile kuuluvate mõisate reduktsiooni teostamine pidi jääma erilise Eesti- ja Liivimaa jaoks nimetatud reduktsioonikomisjoni hooleks. Komisjoni juhiks nimetati pärastine (1681–1687) Eestimaa kuberner kindralmajor Robert Lichton, kes nimetati komisjoni juhatajaks 4. jaanuaril 1681. aastal.
1681. aastal määrati Liivimaa majandusasehalduriks reduktsiooni läbi viimiseks riigile tagastatud mõisade üle Jakob Sneckensköld (surn. 1686/1687)[4]. Liivimaa reduktsioonikomisjoni 2. reduktsioonikomissariks 1684 Jakob Sneckensköldi kõrval Liivimaal oli Košķele ja Lobērģi mõisnik Michael von Strokirch (1649–1723)[5] ja üheks komisjoniliikmeks Viitina mõisnik ja endine Liivimaa maamarssal Otto Friedrich von Vietinghof-Scheel (1640–1709). Sneckensköldile koos Strokirch’iga tehti ülesandeks teostada reduktsioon Liivimaa aadli mõisade suhtes.
Eestimaa reduktsioonikomisjoni esimees oli 16. juunist 1681 Engel Hartmann - 1688. aastast, aadeldatult[6] von Ehrenthal (1652–1701)[viide?] ning järgnevalt reduktsioonikomissarideks (1685–1688)[7] Carl Bonde (1648–1699) ja Hans Heinrich von Tiesenhausen. 1686–1688. aastatel koostati Eestimaa reduktsioonikomisjoni käsul mõisate inventuuriaktid ja vakuraamatud.
Ingerimaa kubermangus oli Ingerimaa reduktsioonikomisjoni ja revisjonikomisjoni esimees Carl Gustaf Gyllencreutz (1637–1720)[8]
Suur reduktsioon Eestimaal ja Liivimaal
muudaKui varasematest mõisate tagasivõtmistest, 1655. aasta neljandikreduktsioonist olid Eesti- ja Liivimaa alad jäänud valdavalt puutumata, siis 1684. aastal laiendati 1680. aasta Rootsi riigipäeva otsust ka neile. Reduktsioon vähendas Rootsi riigis aadli maavaldust rohkem kui poole võrra (aadli maavaldus Rootsis ja Soomes oli 1652. aastal 43 645, 1700. aastal 17 050 talu). Rootsi aadel omas väga suurt osa Liivimaa mõisatest, tema käes oli 47,7% Liivimaa haritud pindalast. Liivimaa kohalik aadel omas aga natuke üle 33% haritud pindalast. Kogu Eestimaal riigistati 53% kõikidest mõisatest, Liivimaal riigistati kuni 75% kõikidest mõisatest. [viide?] Koos mõisate riigistamisega kavandati ka talupoegade vabastamist pärisorjusest, kuna Rootsi kuningriigis elavad talupojad ei olnud pärisorjad, kuid seda ei teostatud Rootsi krooni riigimõisates ega ka era- ja rendimõisates. Mõisate riigistamisega kadus vana läänikorraldus. Riigistatud mõisate rendileandmise akt oli sisuliselt äriakt kahe partneri vahel, mis oli samm feodalistlike ühiskonnasuhete kadumisel. [viide?]
Liivimaa majandusasehaldur Jakob Sneckensköld alustas kunagiste Poola staarostkondade ülevõtmmisega, 1681. aasta 24. veebruarini juba redutseerinud Laiuse, Põltsamaa, Viljandi, Karksi, Ruhja, Burtneeki (?) staarostkonnad ja Võnnu-Volmari piiskopkonna[9]. Liivimaa aadlike mõisate reduktsiooni tingimuste arutelu ja tingimusel arutati 1681. aasta Liivimaa rüütelkonna maapäeval.
1681. aasta maapäeval esitas Robert Lichton kuningliku propositsiooni, mis koosnes kolmest punktist, pannes ette maapäevale seostada reduktsiooni, uut maaderevisjoni ja talupoegade vabastamist. Reduktsiooni algusterminiks pidi saama orduaeg ja kõik mõisad, mis sel ajal olid üksikute maavalitsejate kätes või reserveeritud kindlateks avalikkudeks tarveteks, pidid redutseeritama. Tagastamisest pidid jääma vabaks mõisad, mis sel ajal kuulusid aadlile.
Mõisate reduktsiooni ajal pea kõik Liivimaa pastoraadid (kirikumõisad) muudeti kuninglikkudeks ehk nn regaalpastoraatideks, kaotati ka rüütelkonna poolt valitavad ülemkirikueestseisjad ja majandusasjade korraldajateks määratakse kuninglikud ametnikud, nn majanduse asevalitsejad[10]. 1694. aastal moodustati Liivimaa kubermangus kaks distrikti. Karl XI korraldusel tõmmati nende piirid vastavalt kahe põlisrahva – eestlaste ja lätlaste – elualale (Eesti distrikt ja Läti distrikt). Ökonoomia asehalduskonna distriktid moodustati eesmärgil vähendada baltisakslaste rüütelkondade mõjuvõimu. majandusasehaldurid ehk ökonoomiadirektorid allusid kindralkubernerile. Kui 1690. aastal jagati Liivimaa kindralkubermang eraldi Eesti ja Läti majandusdistriktiks, siis M. v. Strokirchist sai Läti ala majandusasehaldur ja J. Sneckensköldi lahkumise järel ametisse asunud Gustav Adolf Strömfeldtist Eesti ala majandusasehaldur. Maavaldusõiguste ja riigimõisate haldamise kohta võeti vastu Liivimaa ökonoomiareglement (1696)[11].
Vastuseisust mõisate reduktsioonile tekkis Liivimaa aadelkonnas protestikirjaaktsioon, mille eestvedaja oli Johann Reinhold von Patkul, kes koos maahärra parun Leonhard Gustav von Budbergiga esitasid 1691. aastal vastuargumendid mõisate reduktsioonile, milles viitasid Poola kuninga Zygmunt II Augusti antud ja Rootsi kuninga kinnitatud Liivimaa rüütelkonna Sigismund Augusti privileegidele. [viide?]
1692. aasta Wendeni maapäeval Liivimaa rüütelkonna poolt koostatud petitsioonis viitasid rüütelkonna esindajad Rootsi kuninga poolsetele aadelkonna õiguste rikkumisele ja esitasid kaebusi ka Rootsi kuninga poolt määratud Liivimaa kindralkuberner (1687–1695) krahv Jacob Johann Hastferi tegevuse kohta. 1692. aasta juunis toimetasid maanõunikud Otto Friedrich von Vietinghoff, Leonhard Gustav von Budberg ja Maapäeva kreisisaadik parun Johann Albrecht von Mengden petitsiooni Stockholmi. Vastuolude tõttu kindralkuberneri ja rüütelkonna vahel peatati kindralkuberneri korraldusel Liivimaa rüütelkonna Maapäeva tegevus kuni 1694. aastani. Stockholmi suundunud rüütelkonna 3 esindajat aga vahistati ning suleti vanglasse, Johann Reinhold von Patkul aga põgenes Kuramaale, kus asus ette valmistama Rootsi kuningriigi vastase Poola, Venemaa ja Saksimaa koalitsiooni loomist. [viide?]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ III Õigusteadlaste päev, Tartus, 23. ja 24. aprillil, Ajakiri Õigus, 1924 a. Nr 4, 5. aastakäik, lk 84
- ↑ mõisate reduktsioon, Eesti Entsüklopeedia
- ↑ Juhan Vasar, Mõisatereduktsiooni küsimus 1681. a. Liivi maapäeval. I., Ajalooline Ajakiri, 1928 nr. 2, lk 67
- ↑ Eesti biograafilise leksikoni täiendusköide. Jakob Sneckensköld, Akadeemiline Ajalooselts, Toimetaja: Peeter Tarvel, Hans Kruus, Jaan Olvet. 1940, lk 324-lk 325
- ↑ Marten Seppel, Kroonutalupoegade seisund Liivimaal 17. sajandi lõpus, Tuna 2/2005 lk 23
- ↑ Von Ehrenthal nr 1148, www.adelsvapen.com
- ↑ Carl Bonde. Född:1648-10-11, Död:1699-12-16, sok.riksarkivet.se
- ↑ Carl Gustaf Gyllencreutz, Född:1637-06-28 Död:1720-12-08, led av kommissionen över reduktions- o revisionsverket i Ingermanland, sok.riksarkivet.se
- ↑ Juhan Vasar, Mõisatereduktsiooni küsimus 1681. a. Liivi maapäeval. I., Ajalooline Ajakiri, 1928 nr. 2, lk 70
- ↑ Olaf Sild, Liivimaa kiriku sinod Tartus a, 1693, Usuteadusline Ajakiri, IV aastakäik, November 1929, nr 1, lk 2
- ↑ Elina Öpik, Eestlane Rootsi alamana. Keel ja Kirjandus 1992, nr 7, lk 387
Kirjandus
muuda- Juhan Vasar, Mõisatereduktsiooni küsimus 1681. a. Liivi maapäeval. I., Ajalooline Ajakiri, 1928 nr. 2
- Juhan Vasar,Mõisatereduktsiooni küsimus 1681. a. Liivi maapäeval. II., Ajalooline Ajakiri, 1928 nr. 3