Põllumajandus

 

 

Looduslikud tingimused:

• reljeef (mägise pinnamoega piirkonnad on ebasobivad põllumajanduse arenguks, tasased alad soodsamad),
• kliima (temperatuurid, sademete hulk ja aastane jaotus, vegetatsiooniperioodi pikkus),
• mullad (viljakus).

Majanduslikud tegurid:

• kapitali olemasolu,
• tööjõud (hulk ja kvaliteet), turg toodangule,
• valitsuse poliitika (toetused, laenude võimalus, soodustused jne)

Põllumajandus koos metsanduse, kalanduse ja jahindusega kuulub majanduses esmasesse ehk hankivasse sektorisse. Esmasektor rahuldab ühiskonna esmaseid vajadusi ja vähearenenud ehk agraarühiskonnas töötab esmasektoris suur osa elanikkonnast. Kõrgelt arenenud infoühiskonnas on esmasektoris hõivatud inimeste arv väga väike. Põllumajanduslikku maad on ligikaudu 30% ja haritavat maad 10% kogu Maakera pindalast.

Vanimad (nisu)põllud, mis on dateeritud aega 8000 aastat eKr, on leitud Karacadagis (tänapäeva Türgi aladelt). Seda peetakse mullaharimise ja loomakasvatuse alguseks, mis toimus neoliitikumis ehk nooremas kiviajas, neil aladel eristatakse nn keraamikaeelset neoliitikumi ehk nooremat kiviaega (Ees-Aasias ja Vahemere mail). Tekib rahvastiku kasv ja hajumine, kasutatakse lihvitud tööriistu, rajatakse savi- ja palkehitisi, ehitatakse kindlustatud asulaid ja monumentaalkalmeid.

Sumerite poolt võetakse umbes 4000 aastat enne Kristust kasutusele maa harimises ader ning järgneva aastatuhande jooksul rajatakse kõrgetasemeline niisutuspõllundus.

  Pikemalt artiklis Eesti põllumajandus

Eestisse jõuab maaviljelus 4000...3000 eKr. Vanim kaera õietolm on leitud Põhja-Eestist, pärinedes aastast u 4000 eKr. Veidi hilisemast ajast on esimesed märgid odrast Hiiumaalt Kõpu poolsaarelt ja nisust Põhja- ja Lääne-Eestist u 3500 eKr. Umbes samal ajal algab maaviljelus ka Lõuna-Skandinaavias. Tolleaegne põllupidamine jäi aga siiski erandlikuks tegevuseks, ilma, et oleks nimetamisväärselt mõjutanud asustust ja ainelist kultuuri. Pikaajalisi asulaid ei tunta, arvatavasti liiguti palju ringi. Rohkem tõendeid põlluharimise kohta on nöörkeraamika kultuuri ajajärgust – umbes III aastatuhat enne Kristust. Matmispaikadest ja asulakohtadest on koduloomade luid ja söestunud odra teri.

Suured muutused Eesti alade põllumajanduses leidsid aset I aastatuhande esimesel poolel enne Kristust. Hoogustus metsade mahavõtmine ja aletegemine, saadud metsamullal hakati kasvatama kultuuristatud taimi. Kasutusele võeti konksader ning kuuselatv- ja karuäke; samuti hakati kasutama veoloomi. Rannikualadel tekkisid esimesed põllupeenardega ümbritsetud põllusüsteemid. Neist vanimad on fikseeritud Põhja-Eesti loopealsel Saha-Lool. Vanimad seni avastatud muistsed põllud on rajatud avarale õhukeste paepealsete muldadega loopealsele. Põldudega kaetud ala võis ulatuda isegi 40–50 hektarini. Uuemate uurimistulemuste põhjal on Valter Lang Saha-Loo esimesed põllud dateerinud väga varasesse aega – 14.–11. sajandisse eKr. Arenev maaviljelus tõrjub küttimise ja kalastuse tagaplaanile.

 

600/500 eKr rajatakse esimesed ulatuslikud põllusüsteemid, nn keldi põllud, mis on laialdaselt levinud ka Skandinaavias ja Kesk-Euroopas. Põlde küntakse konksadraga, mida veavad hobused või härjad. Kasvatatakse põhiliselt otra, nisu ja kaera, õlikultuuridest lina. Põllumajanduslik asustus koondub valdavalt Põhja- ja Lääne-Eestisse, kus paiknevad kergemini haritavad õhukesed paepealsed mullad.

50/100 pKr muutub maaviljelus järjest tähtsamaks ja inimesed jäävad paiksemaks. Arvatakse, et sel ajal Põhja- ja Lääne-Eesti asulakohtades välja kujunenud külad püsivad samal kohal tänapäevalgi.

Majanduslikust seisukohast lähtudes oli varase põllumajandusega ühiskondades tegu naturaalmajandusega, kus kogu vajaminev toodeti ehk tehti oma talu või ka küla piires. Puuduvad esemed vahetati kaup kauba vastu, raha ei tuntud ega kasutatud.

Ehkki Eesti linnad hakkasid industrialiseeruma juba 19. sajandi lõpus, jäid Eesti Vabariigis põllumajandustooted üheks põhiliseks ekspordiharuks ning ka nõukogude ajal rahuldas Eesti põllumajandus kohaliku vajaduse ja selle toodangust jätkus ka massiliseks väljaveoks ülejäänud Nõukogude Liitu. Põllumajanduse osakaal Eesti majanduses vähenes järsult alles pärast taasiseseisvumist ja omandireformi, mille käigus suurmajandid (kolhoosid ja sovhoosid) lagundati ja erastati. 1990. aastate lõpust on põllumajanduses hakanud taas valitsema suurettevõtted, väikefarmid aga tegelevad maaturismi, mahepõllunduse ja nišiturgudega.

 

Segatalu – põllumajandustalu, kus kasvatatakse erinevaid põllukultuure ja peetakse loomi oma tarbeks, kuid toodangu ülejäägid (mõni toode) lähevad müügiks. Iseloomulikud arengumaadele, kus viiakse läbi agraarreforme.

Spetsialiseeritud suurtalu – moodne kõrgtootlik taluvorm, kus on spetsialiseerutud enamasti vaid ühele tooteliigile (lillekasvatus, piimakari, maitsetaimed, teravili jne). Spetsialiseeritud suurtalud on levinud peamiselt Euroopas ja Põhja-Ameerikas, nende arv kasvab ka Jaapanis, arengumaades leidub neid veel vähe.

Ekstensiivne teraviljatalu – iseloomulik hõredasti asustatud kuiva kliimaga piirkondades Põhja-Ameerikas ja Austraalias, Venemaa ja Kasahstani steppides jm rohtlaaladel. Teraviljatalud on väga suure pindalaga ja seal kasvatatakse peamiselt nisu. Sageli tuleb farmer tallu ainult külvi ja -lõikuse ajaks ning palkab selleks perioodiks sulased. Kogu töö tehakse ära paari nädalaga, vili müüakse kohe elevaatorisse, seejärel sõidab omanik tagasi alalisse elukohta, sulased aga lähevad uuele tööle. Madala hektarisaagi kompenseerivad väikesed tootmiskulud, kuid vajatakse mitmesuguseid agraartööstuskompleksi pakutavaid äriteenuseid (elevaatorid, masinhoole, valveteenistus, jms).

Rantšo on suur loomakasvatusmajand, kus peetakse tuhandepealisi lihaveise- või lambakarju, keda söödetakse aasta läbi looduslikel karjamaadel. Söödatagavarasid varutakse erakordseteks juhtudeks (pikaajaline põud vmt). Karjased kaitsevad karja röövloomade eest ja jälgivad karjamaade ühtlast kasutamist. Rantšo annab väga odavat toodangut, kuid selleks peab olema kümneid tuhandeid hektareid karjamaid. Suuremaid kulutusi tehakse vaid tõuaretusele ja veterinaarteenindusele. Rantšod on levinud USA kuivas lääneosas, Austraalias, Argentinas, Lõuna-Aafrikas jm.

Istandus on suur taimekasvatusmajand, mis toodab saadusi (kohvi, suhkruroog, puuviljad jms) müügiks ja tegeleb nende esmase töötlemisega. Kõrge saagikuse tagamiseks pannakse suurt rõhku agrotehnikale (sordiaretus, väetamine, õiged maaharimis- ja hooldusvõtted, taimekaitse jmt). Istandus saab töötada vaid odava tööjõuga. Selleks olid ajalooliselt orjad, hiljem arengumaadest värvatud lepingutöölised. Arengumaades on praegugi palju istandusi.

Hiigelfarm – loomad koondatakse mitmekorruselistesse hiigelfarmidesse, mis paiknevad turu läheduses (sadamad, linnaäärne odav maa) ja kasutavad sisseostetavat sööta. Kõige rohkem on rajatud linnu-, loomaliha- ja piimavabrikuid, seda eriti Jaapanis ja USA-s, kuid viimasel ajal ka arengumaades.

  Pikemalt artiklis Mahepõllumajandus

Mahepõllumajandus on looduskeskkonda ja ökoloogilist tasakaalu arvestav ja seda säästev põllumajandussaaduste tootmistehnoloogia.

Viljelevate taimede ja loomade valik ning pidamise kord peab silmas, et suurendada või säilitada mulla viljakust. See saavutatakse eri külvikordadel erinevate taimede kasvatamisel ja põllumajandusjäätmete (näiteks loomasõnniku) põllule viimisel tehislike väetiste asemel. Umbrohtude ja teiste seotud probleemidega võitlemiseks kasutatakse võimalikult minimaalselt sünteetilisi vahendeid, selle asemel kasutatakse rohkem biotõrjet.

Eestis tegutses 2018. aasta seisuga põllumajanduse valdkonnas 2782 ettevõtet (juriidilist isikut).

Valdkonna ettevõtted moodustavad kõigi Eesti ettevõtete

• arvust 3,1%;
• töötajate arvust 2,2%;
• müügitulust 1,1%;
• toodetud lisandväärtusest 2,2%.

5,6% põllumajanduse valdkonnas tegutsevatest ettevõtetest on müügitulu suurem kui 1 miljon eurot (157 ettevõtet). Vähem kui 5% põllumajanduse valdkonna ettevõtete müügitulust tuleb ekspordist.^[1] Suurimad Eesti põllumajandustootmise valdkonnad on teraviljakasvatus, piimatootmine ja loomakasvatus (lihaveised, sead, lambad, kanad).

Statistikaameti lühiajastatistika andmetel oli 2020. aasta I poolaastal põllumajandusettevõtete müügitulu 320 miljonit eurot (+3,6% võrreldes eelneva aasta sama ajaga), kogukulud suurenesid samal ajal 4% ja olid 405 miljonit eurot sh tööjõukulud 71,1 miljonit eurot. Puhast lisandväärtust ei loodud, kuna tegevuskulud ületasid müügitulu 4,2 mln euro võrra, mis oli ligikaudu 1,5 mln eurot enam kui eelneval aastal samal ajal. Siiski on I poolaasta negatiivne puhas lisandväärtus põllumajandusettevõtetes üsna tavapärane, kuna peamine tulu kogu sektori toodangu müügist saadakse II poolaastal, kuid oluline osa kuludest tehakse II kvartalis. Võrdluses eelmise aastaga näitab lühiajastatistika, et põllumajandussaaduste üldise hinnalanguse ja realiseeritud mahu suurenemisest tulenevalt on suurenenud müügitulu enam kui kogukulud. Põllumajandussektori ettevõtted on jätkanud investeeringutega suuremas mahus kui varasematel aastatel. 2020. aasta I poolaastal investeeriti materiaalsesse põhivarasse (sh kapitalirent) 91,6 mln eurot, samal ajal müüdi materiaalset põhivara kolmandiku võrra väiksemas väärtuses kui 2019. aasta I poolaastal.^[2]

• Maaeluministeerium
• Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda
• Eestimaa Talupidajate Keskliit
• Põllumajanduse mõisteid
• Põllumajandusteadlaste loend
• Maamajandus
• Heinatööriistad
• Põllutööriistad
• Sordiaretus
• Koduloomade loend
• Põllumajanduse mõju keskkonnale

• Raul Vaiksoo. Aja lugu – Tea Kirjastus 2011
• Eesti Maaelu Entsüklopeedia – Eesti Entsüklopeediakirjastus 2009
• Eesti Põllumajandusentsüklopeedia I köide – Eesti Entsüklopeediakirjastus 1998
• Ülle Liiberi eksamimaterjalid
• Garri Raagmaa loengumaterjalid

Tsitaadid Vikitsitaatides: Põllumajandus

• Põllumajanduse tulevik - Eestimaa Looduse Fond
• Maaeluministeerium
• Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda
• Eestimaa Talupidajate Keskliit
• Põllumajandus.ee
• Põllumajandus Keskkonnaministeeriumi veebilehel
• Põllumajandus Keskkonnaagentuuri veebilehel
• Põllumajandus Keskkonnaameti veebilehel
• Põllumajanduse artiklid Äripäevas