Kõrvallause

Kõrvallause on lausekujuline moodustaja, mille ülesanne on täpsustada pealauset või kõrgema astme kõrvallauset. Kõrvallause ja pealause annavad kokku põimlause. Kõrvallause eraldatakse pealausest komadega ning kõrvallauset alustavad alistavad sidendid.

Eesti keel

Kõrvallause koht lauses

Kõrvallause võib asetseda pealause

ees: et kalale minna, peab omama vastavat varustust
järel: arvasin, et mind oli ära unustatud
sees: jope, mille ma hiljuti ostnud olin, oli juba katki.

Kõrvallause võib alistuda kõrgema astme kõrvallausele: läksin poodi, et osta endale raamat, mida hädasti vajasin, sest pidin esmaspäevaks kirjutama referaadi.
Samale pealausele võib alistuda mitu kõrvallauset. Sel juhul algavad kõrvallaused sama sidendiga (või on see juurdemõeldav), sama astme kõrvallauseid komaga ei eraldata: on selge, et ta tahab ennast maksma panna ja (et ta) teeb selleks kõik endast oleneva. Üht pealauset võib täpsustada kaks või enamgi sama astme kõrvallauset

Kõrvallause liigid

aluslause (vastab küsimusele mis?): Huvitav, milliseks see reis kujuneb
sihitislause (mida?): Ma ei tea, kas ma viitsin sellega tegelema hakata.
öeldistäitelause (mis? missugune?): Mulle tundus, et ta oli määrdunud.
määruslause (määruse küsimused): Koer haukus, sest tänaval kõndis kuri mees.
täiendlause (missugune?): See noormees, kes mind kosida tahtis, oli väga inetu.

Täiendkõrvallause asend lauses

Täiendkõrvallause vale asend võib põhjustada vääriti mõistmist või arusaamist. Täiendkõrvallause asub oma põhisõna järel. Et lausetest õigesti aru saada, ei soovitata paigutada kõrvallauset täiendi ja selle põhisõna vahele või nimisõna ja kaassõna vahele.