Kasahstan

  Pikemalt artiklis Kasahstani ajalugu

Kasahstanis tekkis järjepidev inimasustus vanemal kiviajal. Pronksiajal levis suures osas Kasahstanis Andronovo kultuur. Peamiselt elasid kohalikud rahvad nomaadlikku eluviisi ja tegelesid piirkonna tingimustele hästi sobiva karjakasvatusega. Tollase rahva päritolu ei ole selge, kuid kindel on, et nad ei olnud tänapäevaste kasahhide otsesed eelkäijad. See-eest on piirkonnast leitud mitmeid loomakujusid, mida seostatakse sküütidega.^[4][5]

Esimene teadaolev riik, mis Kasahstani alasid ka hõlmas, oli Göktürki kaganaat. Göktürki riik tekkis umbes 6. sajandil ja haldas hiiglaslikke alasid tänapäeva Kesk-Aasia, Mongoolia ja Hiina aladel. Riigi hiilgeaegadest on Kasahstani jäänud Altÿnkazgani kivipühamu, mida on võrreldud ka Stonehenge'iga.^[4][6]

8. ja 9. sajandil jagati Kasahstan erinevate vallutajate vahel ära. 776. aastal rajasid tänapäeva Ida-Kasahstanis karlukid oma kaganaadi, mille 9. sajandi lõpus hävitas Karahaniidide khaaniriik. Lõuna-Kasahstani vallutasid araablased, kes tutvustasid piirkonnas esmakordselt islamit. Lääne-Kasahstanis rajasid oguusid 9. sajandil Kaspia ja Araali mere vahel ning Sõrdarja alamjooksul oma riigi, mille pealinn oli Jangikentis. Oguusi riik püsis 11. sajandini. Samaaegselt oguusidega rajasid kõptšakid ja kīmākid Kesk- ja Ida-Kasahstanis oma konföderatsiooni, mis samuti säilis 11. sajandini.^[4][7]

Peamiselt Transoxiana piirkonnas võimu haaranud Karahaniidid võtsid vastu islami ja olid kuulekad Abbasiidide kaliifile, kuid khaaniriik sattus tihti kodusõdadesse ning sõdadesse Seldžukkidega, mille tõttu kontroll tänapäeva Kasahstani alade üle muutus sagedasti ajas ja sõltus valitseja tugevusest. 1130. aastatel vallutas Karahaniidide riigi turgi päritolu hiinastunud Karakitai. Kuigi ka Karakitai riik nõrgenes tunduvalt ning 12. sajandi keskpaiku eraldus riigist vasalliks muudetud Horezmi riik, säilitas Karakitai ise iseseisvuse kuni mongolite vallutuseni 1219–1221.^[4]

Pärast Tšingis-khaani surma 1227. aastal mongolite impeerium jagati ulussideks. Kasahstani alad jäid Tšagatai ulussi ning Kuldhordi valdustesse, kus Valgehord haldas Kasahstani läänepoolseid ja Shibani mööda Toboli ja Irtõši jõgesid idapoolseid alasid. Ulussid said aluseks kasahhi klannide tekkes, mis tänapäevani kasahhide kultuuris oluline on. 14. sajandi alguses Valgehord ja Shibanihord ühinesid ja moodustasid ühtse Usbeki khaaniriigi, mida valitsesid Shibani järeltulijad. Lääne-Kasahstanis tekkis Kuldhordi võimu lagunemise ajal 15. sajandil iseseisev Nogai hord.^[4][5][8]

Usbeki khaaniriik saavutas oma õitsengu 15. sajandi keskpaigas, kuni 1465. aastal 200 000 rahulolematut Usbeki rändhõimude alamat Jani Begi ja Kerei Khaani juhtimisel asusid ümber Mogolistani Talasi ja Šu jõgede orgu. Neid separatistlikke usbekke hakati kasahhideks nimetama. Ühe teooria järgi tuleneb nimi "kasahh" just sellest ajastust – turgi tüvi qaz- tähendus "rändaja" rõhutas erinevust paiksete usbekkide ja nomaadlike kasahhide vahel. Sellest ajast arenesid kasahhid iseseisvalt, segunesid Kasahstanis siiani elanud kohalike turgi ja mongoli hõimudega ning aja jooksul kujunes kasahhidel välja usbekkidest erinev kultuur.^[5][8]

15. sajandi lõpus ja 16. sajandi kestel suutsid kasahhid rajada tänapäeva Kasahstani aladel võimsa stepiriigi, mis ulatus Kaspia merest Altai mägedeni ja Irtõši jõest Usbeki khaaniriigini. Kõige võimsamad kasahhi valitsejad olid Būryndyq Han (võimul aastatel 1488–1509) ja Qasym Han (1509–18), kelle võimu ajal suutsid kasahhid korraga välja panna kuni 200 000 ratsanikku. Kasahhide võim suurenes 16. sajandil, mil naabruses olnud Nogai ja Siberi kaganaadid ära lagunesid ning mitmed klannid kasahhidega liitusid. Qasym Hani peetakse iseseisva Kasahhi khaaniriigi rajajaks ning oma võimu tippajal allusid temale turgi hõimud Kagu-Kasahstanist Uurali mägedeni.^[4][5]

 

Qasymi kolme poja võimu ajal aastatel 1518–1538 khaani võim Kasahhi riigis vähenes ning Kasahstan jagunes laias plaanis kolmeks hordiks ehk Žuziks: Vanemaks hordiks Kagu-Kasahstanis, Keskmiseks hordiks Kesk-Kasahstanis ja Nooremaks hordiks Lääne-Kasahstanis. Qasymi neljas poeg Haqnazar Han suutsis oma võimu ajal 1538–1580 taastada Kasahhi keskvõimu ning tekitada süstemaatiline röövretkede korraldamine Transoxianasse. Tema järglane Tauekel Han suutis edukate röövretkede tulemusel mõneks ajaks vallutada Samarkandi.^[5]

17. sajandil jätkus Kasahhi khaaniriigi keskvõimu lagunemine, kuni lõpuks võimutsesid regioonis kohalikud hõimupealikud. 1680. aastatest peale olid kasahhid pidevalt konfliktis oiraatide liiduga. Džungarite peamise löögi võttis enda peale Vanem hord, sõdides Džungaaria khaaniriigiga vaheldumisi 1770. aastateni välja, kuigi ka Keskmine hord sattus rünnakute alla. Sellele lisaks hakkasid 16. sajandi lõpust peale kalmõkid rändama oiraatide aladelt Kasahhi aladele, põhjustades sellega peavalu kõigile kolmele žuzzile. 1711–1712 suutis Kasahhi khaan Teüke Han ühendada kõik kolm kasahhi žuzzi, lüüa lühiajaliselt Džungaaria mongolid oma territooriumilt välja ning reformida Kasahhi khaaniriiki luues põhjaliku Kasahhi seadustekogu, kuid khaani edu jäi lühiajaliseks. Kättemaksuks tungis 1723. aastal Džungari khaan Tsewang Rabtan sügavale Vanema hordu aladele, okupeeris Žetisu piirkonna ning põhjustas sellise kasahhide põgenemiskriisi, et kasahhide ajaloos on see invasioon tuntud kui "Paljajalu pagemine".^[4][5]

17. sajandist peale hakkasid sagenema kontaktid Venemaa ja kasahhide vahel. Vene kaupmehed olid piirkonnas tavaliseks muutunud ning 18. sajandil laienesid venelased järk-järgult kasahhide aladele, kutsudes talupoegi põllumaid rajama ning ehitades nomaadi aladele kindluseid, näiteks Oral aastal 1613,^[9] Atõrau 1640,^[10] Omsk 1716, Semipalatinsk 1718, Ust-Kamneogorsk 1719 ja Orsk 1735. aastal. Keskmine ja Noorem hord olid killustunud, hädas kalmõkkidega ning neil polnud võimekust Vene järkjärgulisele laienemisele vastu panna, samuti lootsid hordid Venemaast liitlast Kalmõki khaaniriigi vastu. Esimesena sattus Venemaa võimu alla 1730. aastal Noorem hord, kui žuzzi khaan Äbılqaiyr sõlmis Venemaa keisrinna Annaga liitlaslepingu, millest kujunes 1731. aastaks protektoraadi leping. Keskmine hord sõlmis sarnase lepingu 1740. aastal, kuigi säilitas enamuses oma iseseisvuse sajandi lõpuni ning Vanim hord aktsepteeris Vene protektoraadi staatuse lõplikult alles 1820. aastatel, kui Kokandi khaaniriigi ohustas žuzzi iseseisvust sedavõrd, et Vene protektoraadi staatus tundus kahest halvast parem variant.^[4][5]

Kuigi suuremas osas suutis Venemaa vallutada Kasahstani järkjärguliselt, kuid veretult, järgnesid kasahhide allutamisele mitmed ülestõusud Vene ülemvõimu vastu. Kõige võimsamad ülestõusud toimusid 1792–1797 Sõrõm Batõri juhtimisel ning 1836–1847 Isatai Taimanulõ juhtimisel. Ülestõusudest ajendatuna otsustasid venelased tühistada žuzzide autonoomia: 1822. aastal saadeti laiali Keskmine hord, 1824. aastal Noorem hord ning 1848. aastal Vanem hord. Nende asemele rajati Stepi ja Turkestani kindralkubermangud. Kindlused hakkasid mõjutama kasahhide eluolusid, sest neile lubatud karjakasvatuse piirkond kahanes uute asustuse ehitamisel pidevalt. 1890. aastatest peale soodustasid Keisririigi võimud vene talupoegade piirkonda asumist, eriti intensiivne oli Põhja-Kasahstani koloniseerimine aastatel 1906–1912, mil Stolõpini reformide järel üle poole miljoni vene talupoja piirkonda elama asusid. Võrreldes ülejäänud Kesk-Aasiaga oli Kasahstanis sagedaste kultuurikontaktide tõttu venelastega laialt levinud 19. sajandi Euroopa ideed, mida kohalik eliit omaks võttis ja Kasahstani oludele sobitas.^[4][5]

Esimese maailmasõja ajal andis 1916. aastal Vene keiser käsu ka Kesk-Aasia elanikke Vene armeesse värvata, mis põhjustas ulatusliku vastupanutegevuse kogu regioonis, sh ka Kasahstanis. Aasta lõpuks surusid venelased vastupanu maha, mille tõttu suri tuhandeid kasahhe ning veel tuhanded põgenesid üle piiri Hiinasse. Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni Venemaal tuli Orenburgis kokku kirgiiside (ehk kasahhide) kongress, kus moodustati kasahhide partei Alaš. Erakond võttis oma sihiks luua autonoomne Kasahstan. Teisel kirgiiside kongressil 1917. aasta detsembris moodustati Alaš Orda valitsus, mis üritas kehtestada omariiklust Kasahstani aladel. Valitsus lõi rahvusväeosad, mis võitlesid Vene kodusõjas koos valgetega bolševike vastu, kuid laias plaanis ei suutnud valitsus püsivat võimu Kasahstani aladel kindlustada. Aastatel 1919–1920 okupeerisid enamlased Kasahstani.^[4][5][8]

26. augustil 1920 moodustasid bolševikud Kirgiisia ANSV Vene SFNV koosseisus pealinnaga Orenburgis. 1925. aastal asuti eristama kirgiise kasahhidest ning autonoomne liiduvabariik nimetati ümber Kasahhi ANSV-ks ja selle pealinn Orenburg lülitati ümber Venemaa koosseisu, selle asemel sai uueks pealinnaks Kõzõlorda. 1927. aastal sai kasahhide uueks pealinnaks Alma-Ata. Lõunas muutsid enamlased mitu korda liiduvabariigi piiri: 1925. aastal sai ANSV juurde kaks oblastit endisest Turkestani ANSV-st ja Karakalpaki autonoomse oblasti. 1927. aastal võeti Taškent KANSV küljest ja liideti Usbeki NSV-ga. 1936. aastal liideti Usbeki NSV-ga ka Karakalpaki AO. 5. detsembril 1936. aastal muudeti Kasahhi ANSV Kasahhi NSV-ks ja eraldati Vene SFNV koosseisust.^[4][5][8]

Varajast Nõukogude aega Kasahstanis iseloomustasid kasahhide nomaadliku eluviisi vastu võitlemine ja kasahhide osakaalu vähenemine liiduvabariigis. Aastatel 1921–1922 kannatas näljahäda käes üle kahe miljoni inimese. Surma ja põgenemise tõttu vähenes rahvaarv miljoni inimese võrra. 1927. aastast võtsid enamlased sihiks võidelda süstemaatiliselt kasahhide nomaadliku eluviisi vastu ja 1929. aastal otsustas Stalin põllumajanduse kollektiviseerida, mis põhjustasid mõlemad mitmeid näljahädasid 1934. aastani. Selle perioodi jooksul suri nälga vähemalt 1,5 miljonit kasahhi ja 80% karjaloomadest suri. Kollektiviseerimisega käis kaasas terror: 1929–1933 lasti troikade poolt maha vähemalt 3386 ja saadeti Siberi vangilaagritesse 13 151 inimest. Järgmine terrorilaine tabas Kasahstani 1937–1938, olles sel korral suunatud rahvusliku haritlaskonna vastu. Selle kõige tõttu proovisid tuhanded kasahhid Kasahstanist pageda Hiina või naaberliiduvabariikidesse, kuid vähem kui veerand jäi pagedes ellu.^[4][5][11]

Teise maailmasõja ajal Kasahstani tähtsus suurenes, sest suur osa Euroopast evakueeritud tööstust toodi liiduvabariiki. Pärast sõda tõstsid Kasahstani olulisust Liidule veel kosmosejaam ning tuumakatsetused, mis kõik Kasahstani territooriumil toimus. Lisaks tööstusele oli Kasahstan 1930. ja 1940. aastatel üheks küüditamise sihtmaaks, mis tõi riiki sakslased, krimmitatarlased ja põhjakaukaaslased. Lisaks tõi aastatel 1953–1965 toimunud Hruštšovi uudismaade kampaania Kasahstani aladele üle 1 miljoni uue ümberasuja teistest liiduvabariikidest. Suure immigratsiooni ja kasahhide hukkumise tõttu varasematel aastakümnetel oli kasahhide arv langenud 1959. aastaks 30% juurde. Tegemist oli ainukese liiduvabariigiga, kus ametlik rahvus moodustas vähemuse oma aladel.^[4][5][8]

Nõukogude ajal domineeris Kasahhi NSV poliitikast Dinmuhamed Kunajev, kes oli liiduvabariigis võimul veerandsada aastat perioodil 1959–1986. Kunajev hoidis meisterlikult tasakaalu enamusrahvuse moodustavate venelaste ja nominaalrahvuse kasahhide vahel. Siiski tuli tasakaal peamiselt kasahhide arvelt – Kasahstanis oli valdav vene keel ning liiduvabariigi võimuladviku moodustasid venelased. 1985. aastal sattus Kunajev etteheidete laviini alla ning 1986. astus Gorbatšovi nõudmisel tagasi, kuid tema asemele määrati Kasahstaniga varem mitte seotud olnud venelane Gennadi Kolbin, mis kutsus Kasahstanis 17.-18. detsembril 1986 esile massilised rahutused. Armee ja miilitsa abiga suruti need mõne päeva jooksul julmalt maha.^[4][8][12]

1989 juunis sai Kolbini asemel Kasahstanis võimule Nursultan Nazarbajev. Nazarbajev oli truu Gorbatšovile ja tema reformimeelsele poliitikale, üritades tasakaalustada Nõukogude Liidu ja Kasahstani liiduvabariigi vajadusi. Tema juhtimisel muudeti kasahhi keel ametlikuks liiduvabariigi keeleks, rajas iseseisva Kasahhi usuinstitutsiooni ning lasi kriitiliselt analüüsida Nõukogude ajalugu. 1990. aasta märtsis korraldatud valimised olid esimesed Kasahstanis, kus oli valida mitme erineva kandidaadi vahel. Valimised võitsid Nazarbajevile truu võimul olev juhtkond. 25. oktoobril 1990. kuulutas Kasahstani NSV Ülemnõukogu välja enda suveräänsusdeklaratsiooni. Parlament valis Nazarbajevi parlamendi esimeheks ja hiljem kuulutas ta Kasahstani presidendiks. 1991. aasta juunis sai Kasahstan õiguse oma maavarade iseseisvaks haldamiseks. Augustiputši järel keelustas Nazarbajev Kasahstani Kommunistliku Partei, mis võimaldas tal üle võtta siiani partei võimu all olnud osa Kasahstani majandusest.^[4]

1991. aasta detsembris võitis Nazarbajev presidendivalimised ja 16. detsembril kuulutas Kasahstan end iseseisvaks (st nädal pärast Nõukogude Liidu laialisaatmise otsust 8. detsembril 1991). 21. detsembril kirjutasid 11 endist Nõukogude riiki Alma-Atas alla kokkuleppe protokollile, millega rajati Sõltumatute Riikide Ühendus (SRÜ).^[4] Esimesed iseseisvusaastad tõid kaasa vene elanikkonna massilise väljarände, mistõttu kasahhide osakaal riigis hakkas kiiresti suurenema.^[8] Nazarbajevi juhtimisel alustati kiirekäigulist turumajanduse sisseseadmist, mis oli edukas. 1990. aastate keskpaigaks oli Kasahstanis taastunud majanduskasv. 1994. aastal otsustas valitsus viia riigi pealinna riigi Almatõst järk-järgult üle põhja Akmolasse. Ametlikult koliti pealinn ümber 1997. aastal ja mais 1998 nimetati Akmola ümber Astanaks. Kashagani naftavälja avastamine 2000. aasta juulis Kaspia mere ranniku lähedal tähistas uue peatüki algust riigi majandusajaloos ning 2020. aastatel moodustab nafta Kasahstani ekspordist sedavõrd suure osa, et see on riigile mureks.^[5][13]

Nazarbajevi muutus Kasahstani muutus aastate jooksul autoritaarsemaks. 1994. aasta lõpus saatis ta parlamendi laiali ja valitses üheksa kuud üksi, kuni toimusid uued valimised. 1995. aasta mais pikendati rahvahääletusel tema ametiaega. Sama aasta augustis kiideti teisel referendumil heaks uus põhiseadus, mis kujundas valitsuse parlamentaarsest demokraatiast ümber presidentaalseks vabariigiks. Nazarbajevi sugulased ja pereliikmeid hakkasid ilmuma võtmepositsioonidel valitsuses ja erasektoris. Nazarbajev valiti presidendiks tagasi 1999. aastal ja uuesti 2005. aastal. 2007. aastal võeti vastu seadus, mis lühendas presidendi ametiaega ja võimendas parlamendi võimu, kuid vabastas ka Nazarbajevi isiklikult presidendi kahe ametiaja piirangust. Nazarbajev võitis ka 2011. ja 2015. aasta valimised, kui sai mõlemal korral ametlikult üle 95% häältest.^[5][13]

2019. aasta märtsis astus Nazarbajev ootamatult presidendi kohalt tagasi. Tema valitud pärija Senati esimees Kasõm-Žomart Tokajev sai 2019. aasta juunis toimunud valimistel uueks presidendiks ja on esialgu jätkanud sarnase juhtimisstiiliga.^[13] Esimestel aastatel säilitas ka Nazarbajev poliitilises juhtkonnas kõrge positsiooni, olles määratud mitmele poliitiliselt olulisele kohale. Pärast 2022. aasta jaanuarirahutusi on Tokajev aga võimu kindlustanud ja Nazarbajev on võimult kõrvale tõrjutud.^[5]

 

Kasahstan jaguneb 17 oblastiks ja kolmeks keskalluvusega linnaks:

Kasahstani president oli aastatel 1991–2019 Nursultan Nazarbajev; ta valiti tagasi neljal korral. 2011. aasta Kasahstani presidendivalimistel sai ta 95,5% häältest. Alates 12. juunist 2019 on president Kasõm-Žomart Tokajev.

  Pikemalt artiklis Kasahstani majandus

2010. aastast on Kasahstan tolliliidus Venemaaga.

Ligi 13% Kasahstani SKT-st tuleb nafta, maagaasi ning mineraalide kaevandamisest.

Kasahstanis asuvad maailma ühed suuremad uraani-, kroomi-, plii-, tsingi- ja mangaanivarud, märkimisväärsed on ka vase, söe, raua ja kulla tagavara.

Kasahstani naftavarusid on hinnatud 5,5 miljardile tonnile.^[14] 2006. aastal ammutati 1,426 miljonit barrelit päevas. 2007. aastal toodeti 67 miljonit tonni naftat, millest 60 miljonit tonni eksporditi. 2011. aastal loodetakse alustada Kashagani naftaväljalt nafta pumpamist, mis suurendaks eksporti märkimisväärselt.

Gaasivarusid Kaspia piirkonnas hinnatakse 2,5 triljonile kuupmeetrile, 2006. aastal toodeti Kasahstanis 23,5 miljardit m³ maagaasi.

Uraanitootmine on kasvuteel. 2007. aastal toodeti ametlikel andmetel 6637 tonni uraani, 2008. aastal 8500 tonni, 2009. aastal 14 020 tonni, 2010. aastal 17 803 tonni. Kasahstanis paikneb 19% teadaolevatest maailma uraanivarudest.^[15]

Kasahstan on üks suuremaid teraviljatootjaid maailmas. Põllumajandussektor tootis 2005. aastal 10,3% riigi SKT-st. Põllumajandusmaad on Kasahstanis enam kui 850 000 km², millest haritav maa on umbes 200 000 km² ja 600 000 km² on karja- ja heinamaad. Tähtsaimad põllukultuurid on nisu, oder, puuvill ja riis. Nisu on üks Kasahstani olulisemaid ekspordiartikleid. 2008. aasta aprillis otsustas valitsus nisu ekspordi septembrini keelata eesmärgiga kärpida suurt inflatsiooni.

2007. aasta 1. jaanuari seisuga oli Kasahstanis 15 396 900 elanikku, neist mehi 7 409 300 (48,1%) ning naisi 7 987 600 (51,9%). Linnaelanikke oli 8 833 300 (57,4%) ja maal elavaid inimesi 6 563 600 (42,6%). Kasahhe oli rahvastikust 59,2%, venelasi 25,6%, ukrainlasi 2,9%, usbekke 2,9% ja muid rahvusi 9,4%.

Märkimisväärne hulk venelasi asus Kasahstani Nikita Hruštšovi võimuperioodil uudismaade ülesharimise kampaania käigus. 1990. aastatel rändas hulk venelasi Kasahstanist jälle välja. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist lahkus ka suurem osa miljonist volgasakslasest.

2019. aasta seisuga on Kasahstanis 3 miljonilinna: Almatõ, Astana ja Šõmkent.

Kasahstanis moodustati 2001. aastal neli sõjaväeringkonda, mis 2003. aastal reorganiseeriti regionaalseteks territoriaalkaitseringkondadeks: "Astanа", "Lääs", "Ida" ja "Lõuna". Relvajõud koosnevad kolmest väeliigist (maavägi, õhukaitsevägi ja merevägi) koos väeliikide peastaapidega. 2003. aastal moodustati kõrgema sõjalise juhtkonnana endise Kindralstaabi asemel Staabiülemate komitee, kuhu kuuluvad kõikide väeliikide ja territoriaalkaitseringkondade staabiülemad.

Kasahstani sisejulgeolekusüsteemi moodustavad Kasahstani Julgeolekunõukogu, Kasahstani Rahvusliku Julgeoleku Komitee ja Presidendi Kaitseteenistus.

• Kasahstani jalgpallikoondis
• Kasahstani pealinn
• Kasahhi stepp

• Olev Remsu, Islam ja diktatuurid. Venemaa ja Kesk-Aasia, Go Group 2010

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kasahstan

• Kasahstani parlament
• Kasahstani valitsus
• Helen Regan. Kazakhstan is in turmoil and regional troops have been sent to quell unrest. Here's what you need to know. CNN, 6. jaanuar 2022