Raad

Põhja-Eesti linnad (Tallinn, Rakvere, kuni 1585. aastani Narva ja 17. sajandist ka Haapsalu) tegutsesid Lübecki linnaõiguse, Lõuna-Eesti omad Riia linnaõiguse ja Narva raad alates 1585. aastast Rootsi linnaõiguse järgi. Õigused olid üsna sarnased.

 

• Tallinnas tekkis raad 13. sajandi keskpaiku. Tallinna rae koosseisu kuulusid 19. sajandi keskpaigas neli bürgermeistrit, sündik ja neliteist raehärrat.

 

• Tartu rae koosseisu kuulus kaks bürgermeistrit ja seitse raehärrat, kellest üks oli ka sündik. Rae eesistujat nimetati justiits- ja teist bürgermeistrit kommertsbürgermeistriks.

• Pärnu rae koosseisu kuulusid kaks bürgermeistrit ja kuus raehärrat. Üht bürgermeistrit nimetati justiits- ja teist kommertsbürgermeistriks.

• Valga rae koosseisu kuulusid bürgermeister, kaks raehärrat ja sündik.

• Võru rae koosseisu kuulusid bürgermeister ja kolm raehärrat.

• Viljandi rae koosseisu kuulusid bürgermeister, kolm raehärrat ja sündik.

• Kuressaare rae koosseisu kuulusid bürgermeister, sündik, kohtufoogt ja kolm raehärrat.

• Haapsalu rae koosseisu kuulusid bürgermeister ja kolm raehärrat, kellest vanim pidas kohtufoogti ametit.

• Narva rae koosseisu kuulusid kaks bürgermeistrit ja kaheksa raehärrat. Üht bürgermeistrit nimetati justiits-, teist kommerts- ja politseibürgermeistriks.

Raad koosnes bürgermeistritest ja raehärradest, kelleks olid linnas kinnisvara omavad mõjukamad linnakodanikud, enamasti suurkaupmehed või literaadid, ja juristiharidusega sündikust.

Raehärrade arv on kõikuv, vahel kuulus rae koosseisu ka teisi ametiisikuid. Raeamet oli enamasti palgata auamet; vakantseid kohti täitsid olemasolevad raeliikmed koopteerimise teel.

Algselt oli rael kaks koosseisu:

1. istuv raad;
2. vana raad.

Korraldatud oli see nii, et üks tegeles ühel aastal, teine järgmisel aastal, nii et puhkav koosseis sai tegelda oma elatise teenimisega.

Rae ülesanded: Algul nad piirdusid majandusliku küsimuste lahendamisega- turukorraldamisega, maa- alade andmisega kauplustele.

1. Normiandlus- pidi täitma tühikuid linnaseaduses. Tehti igal aastal linnakodanikele teatavaks ettelugemisega raekoja ees.
2. Administratiivne tegevus- linnakaitse varustamine, heakord jne.

Hiljem lisandus kohtupidamine tsiviil- ja kriminaalasjus, kus põrgati kokku foogtivõimuga, mille tulemusena muudeti hiljem foogt linna alamkohtunikuks. Rae ülesanne oli ka kaubanduse- ja tööstuse eest hoolitsemine. Kodanikul pidi õigus olema endale leiba teenida. Rae ülesanne oli ka kirikute eest hoolitsemine ning halduses oli teatud sihtkapital nn.jumalalaegas. Kuulusid sinna teatud maa- alad, mida hooldas linn.

Balti Provintsiaalseadustiku kehtestamisega 1. jaanuaril 1846 jäi linnamagistraatide tegevuse õiguslikuks aluseks vaid provintsiaalõigus, millesse olid koondatud kõik nende linnade endised õigused ja privileegid. Provintsiaalseadustik ei viinud veel linnade valitsemist ühisele alusele, iga linna kohta oli selles eraldi peatükk. Valimised kinnitas kubermanguvalitsus.

Linna rae kompetentsi kuulusid kõik linna asjad nii administratiiv-, kohtu-, kooli- kui isegi kiriklikul alal. Raad täitis linna ametid, andis kodanikuõiguse ja vajadusel passi, kinnitas gildide ja tsunftide põhikirjad ning nende oldermannid, teostas järelevalvet kõigi linna asutuste, alamkohtute, linna sissetulekute ja väljaminekute, linna varade valitsemise, riigile makstavate maksude laekumise ja sõjaväelaste majutamise üle.

Raad teostas koos gildidega linna sissetulekute ja väljaminekute ning linna varanduste valitsemise järelevalvet, koostas saatkondi monarhide jt juurde. Kaubanduse ja tööstuse alal võis magistraat välja anda sundmäärusi, valvas mõõtude ja kaalude õigsuse järele (vt. Tallinna vaekoda, Kuressaare vaekoda), andis kauplemislubasid, avas ja lõpetas laadad, teostas järelevalvet tsunftide üle, kinnitas tsunftide ja gildide uued põhikirjad, muutis ja täiendas olemasolevaid, määras hindu, võis maksustada üleliigset luksust. Magistraat kontrollis tuletõrjeasutusi, teostas linna vanglate ja vahialuste järelevalvet, andis välja passe. Magistraadi ülesannete hulka kuulus oksjonite lubamine, varade arestimine ja sekvestri alla panemine, notariaaltehingud, sünnitunnistuste väljaandmine, kinnistusasjad^[1].

Venemaa keisririigis asehalduskorra ajal (1783–1796), 1785. aastal kehtestati Baltimaades uus Vene linnaseadus. Uue korra sisseviimisel oli osadel linnadel õigus säilitada senine valitsemiskord, kuid kõik magistraadid allutati kubermangumagistraadile. Linnades, kus aga senini magistraat puudus, korraldati valitsemine uue seaduse alusel. Uue linnaseadusega said kõik vabad linnaelanikud kodanikuõigused ning haldusvõim läks linnakodanike poolt valitud linnapeale (saksa k. Haupt der Bürgerschaft) või linnavanemale (Stadtaltester) ning kõiki linlaste kihte esindavale nõukogule (Stadtmagistrat) ja rae domineeriv koht linna valitsemisel kadus, kuid asehalduskorra likvideerimise järel Baltimaades taastati eelnev kord.

1870. aastast kehtestatud Venemaa Keisririigi linnaseadusega jäi magistraadile vaid kohtu funktsioon. Läänemere kubermangude linnades kehtestati linnaseadus 1877, va Narva, (mis kuulus Venemaa Keisririigi Peterburi kubermangu) juba 1873. aastal. Raadi asendavaks linnavalitsusorganiks sai duuma (linnavolikogu), kes valis enda seast 4-liikmelise linnavalitsuse. Muutus ka senine valimisõigus, mis anti nüüd kõigile Vene keisririigi alamaile, kes olid vähemalt 25-aastased, elanud linnas vähemalt 2 aastat, omasid linnas kinnisvara või ettevõtet. Valijad jagati varanduse (linnale makstavate maksude suuruse) alusel 3 klassi. Tähtsamate otsuste puhul vajalik häälteenamus 51 protsenti.

Seni ametis olnud raed jätkasid oma tegevust kohtutena kuni Vene kohtute asutamiseni 1889. aastal.

• Tallinna rae liikmete loend