[go: up one dir, main page]

Venemaa Keisririik

Venemaa Keisririik ehk Vene Keisririik (vene keeles vanas kirjaviisis Россійская Имперія, praeguses kirjaviisis Российская Империя) oli endine riik, mis ajavahemikul 17211917 hõlmas suuri maa-alasid Venemaal ja selle ümbruses Euroopas (sealhulgas Eesti), Aasias ja Põhja-Ameerikas. Riigi kohta kasutatakse ka nimetusi "Vene tsaaririik" ja "Tsaari-Venemaa", kuigi tsaar Peeter I asendas 1721. aastal tsaaritiitli keisri tiitliga.

Venemaa Keisririik


Pоссійская Имперія
1721–1917
Lipp (1721–1858, 1883–1917)
Vapp (1883–1917)
Venemaa Keisririik 1866. aasta piirides
Venemaa keiser Peeter I (esimene, 1721–1725)
Mihhail II (viimane; 1917)
Pealinn
Religioon õigeusk (valitsev riigiusk)
Pindala 21 799 825 km² (1916)
Rahvaarv 181 537 800 (1916)
8,3 in/km²
Riigikeeled vene keel
Rahaühik rubla
Hümn Jumal, keisrit kaitse Sa

Venemaa Keisririigi eellane oli Moskva tsaaririik ja järglane 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni tulemusena 14. septembril 1917 väljakuulutatud demokraatlik Venemaa Vabariik.

Territoorium

muuda
  Pikemalt artiklis Venemaa Keisririigi haldusjaotus

20. sajandi alguses oli Venemaa Keisririik pindalalt Briti Impeeriumi järel suuruselt teine riik maailmas. Sel ajajärgul võib Venemaa Keisririigi territooriumi jagada tinglikult suuremateks piirkondadeks: nn Suur-Vene (Velikorossija) alad – impeeriumi keskne territoorium ehk sisekubermangud, kokku 29 kubermangu Venemaa Euroopa osas. Läänest liitusid selle alaga 15 nn Lääne- ja Balti kubermangu. Kokku moodustasid need 44 kubermangu omamoodi metropoli. Idast liitusid nendega 10 Siberi ja Kaug-Ida kubermangu ning Lõunast 3 Põhja-Kaukaasia kubermangu. Ülejäänud piirkonnad olid äärealad, kus elas palju erinevaid rahvusi, mille poliitiline staatus oli ka väga erinev (nt Poola Suurvürstiriik ja Soome Suurvürstiriik).

Riigikord ja juhtimine

muuda
 
Venemaa Keisririigi lipp aastatel 1856–1896

Venemaa Keisririigi valitsejaks oli keiser, keisritiitli kandjaks oli alates 1721. aastast Romanovite dünastia esindaja.

Venemaa keisririigi valitsusvormiks oli absoluutne monarhia, mille valitseja oli Venemaa keiser, kes oli kõrgeim seadusandlik ja kohtuvõim, ja keda riigivalitsemisel vastavalt monarhi korraldustele abistasid ning viisid ellu isevalitseja otsuseid ja korraldusi Tema Keiserliku Majesteedi Isiklik Kantselei, Venemaa keisririigi Valitsev Senat, Pühim Valitsev Sinod, Venemaa keisririigi Riiginõukogu, Venemaa keisririigi Ministrite Komitee (1864–1906); Venemaa keisririigi Ministrite Nõukogu (1905–1917) ning keisri poolt määratud ministrite poolt juhitavad ministeeriumid.

Pärast 1905. aastal toimunud massilisi rahutusi võttis viimane Venemaa keiser Nikolai II vastu 17. oktoobri manifesti, millega andis Venemaa elanikkonnale esmased poliitilised vabadused ning õiguse valida esindajatekogu – Venemaa keisririigi Riigiduuma, mis tegutses aastail 1906–1917.

6. oktoobril 1917. aastal aeti Riigiduuma Sotsialistide-Revolutsionääride Partei ja Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei bolševike tiiva esindajatest moodustatud Petrogradi Nõukogu poolt laiali.

Ühiskonnakorraldus

muuda

Venemaa keisririigi aluseks oli Venemaa keisri kui isevalitseja ilmalik ja vaimulik võim, keiser oli kõrgeim seadusandlik, kohtu- ja täidesaatev võim.

Aastatel 1717–1720 viidi läbi Venemaa keisririigi riigi haldusasutuste ja haldusreform (1719. aasta oblastireform), mille tulemusel pidi endise Vene tsaaririik muutuma euroopalikult valitsetavaks riigiks.

Riigivalitsemises toetus keiser aadelkonnale ning bürokraatlikule ametnikkonnale, kelle tegevust reguleeris 1722. aastal keiser Peeter I kinnitatud Teenistusastmete tabel; Peeter III poolt aadelkonnale 1762. aastal antud "Manifest aadli vabadusest" ja Katariina II poolt 1785. aastal välja antud "Armukiri suursuguse Venemaa aadli õigustest, vabadustest ja eelistest"; kohaliku omavalitsuse tegevust reguleeris 1785. aastal Katariina II välja antud 1785. aasta linnaseadus ehk "Armukiri linnadele", millega määratleti linnu kui iseseisvaid omavalitsuslikke administratiivüksusi. Ainsad õigusteta elanikud olid kuni 1861. aastani, mil Venemaal likvideeriti talupoegade pärisorjus – talupojad. Maapiirkondade kohalikud omavalitsused semstvod moodustati 1864. aastal.

Seisused Venemaal

muuda

Keisririigi eksistentsi jooksul toimusid muutused keisririigi elanikkonna seisuste jaotuses, kuid põhiseisused olid: aadel (дворяне), vaimulikud, linnakodanikud (мещане) ja maaelanikud. 1897. aastal toimunud rahvaloenduse ajal oli juba 12 liiki elanikkonna seisusi: pärilik aadel, isiklik aadel, pärilik aukodanik, isiklik aukodanik, vaimulik, kaupmees, talupoeg, kasakas, erusoldat Niokolai I ajast, väikekodanlane, võõras, soomlane.

Rahvad ja usundid

muuda

Venemaa keisririik oli oma arengu lõpuajastul mitmerahvuseline ja suhteliselt ususalliv riik: elanikkonnast moodustasid 98% venelased, ukrainlased, rumeenlased, kreeklased, komid, mordvalased, tšuvašid ja jakuudid, kes olid õigeusku ja kreekakatoliku kirikusse kuuluvad õigeusklikud; kasahhid, usbekid, kirgiisid, tadžikid, tšetšeenid ja dagestanlasedmoslemid; enam kui 98% poolakaid ja leedulasikatoliiklased; soomlased, rootslased ning suur osa eestlasi ja lätlasiluterisuslised ja üle 96% kalmõkkelamaistid.

Venemaal elavad sakslased oli aga jagunenud usutunnistuselt (analoogselt Saksamaaga), neist oli 13,5% katoliiklasi, ülejäänud luteri usku või üle läinud õigeusku; valgevenelaste seas oli 18% kreekakatoliku kiriku liikmeid; lätlaste seas oli 18% katoliiklasi, 4,5% – õigeusklikke, ülejäänud olid luteriusulised; eestlaste seas oli 13,2% õigeusklikke, ülejäänud luteriusulised; 6–7% volgatatarlasi ja 24,6% tšerkesse olid õigeusklikud, ülejäänud aga islamiusulised.

Majandus

muuda

Transporditaristu

muuda

19. sajandi teise pooleni oli Venemaa keisririigis peamine transpordiliik mere- ja jõetransport (laevadega) – maismaal kasutati hobutransporti. 19. sajandi esimesel veerandil Suurbritannias alanud raudtee areng jõudis Venemaale 1838. aastal, kui Peterburi lähedal asuv Tsarskoje Selo 25 versta pikkune raudtee, Peterburi linna ja Romanovite dünastia suveresidentsi Pavlovski vahel. Raudtee rajamine toimus nii Venemaa riigikassa kui ka eraettevõtjate toel. Põhilised raudteemagistraalid olid laiarööpmelised (1524 mm ehk 5 Inglise jala laiuse rööpavahega): Peterburi–Moskva raudtee (1851), Peterburi–Varssavi raudtee (1862), Siberi raudtee, Taga–Kaspia raudtee, Ida-Hiina raudtee, Balti ja Pihkva–Riia raudtee, mida haldasid teedeministeeriumi raudteeringkonnad.

Keisririigi territooriumi laienemine

muuda

1710.–1713. aasta Vene-Türgi sõja ebaeduka Pruti-sõjakäigu tagajärjel sai Venemaa lüüa ja pidi tagastama Osmanite riigile Azovi ja likvideerima Aasovi mere äärde ehitatud kindlused. 1735.–1739. aasta sõda alustas Venemaa ja see oli talle edukas. Sõda peeti Doni ja Pruti vahelisel alal, vallutati Azov, Kinburn, Iaşi ja teisi kindlusi. Belgradi rahuga (1739) sai Venemaa Azovi (kindlustamise õiguseta), kuid pidi ülejäänud alad, mis olid sõjas vallutatud, tagastama.

1741. aastal avastas taani päritolu Venemaa mereväelane Vitus Bering meretee Põhja-Ameerika mandri looderannikule ning sealsete Aleuutide saarestiku loodusrikkuste kohta teabe levitamise järel laiendasid sinna (selle ajani eikellegimaale) oma karusnahakaubandust Venemaa Siberi ettevõtlikud kaupmehed. Selle kaubanduse haldamiseks moodustati 1799. aastal Vene-Ameerika Kompanii. 1867. aastal ostsid Ameerika Ühendriigid Alaska Venemaa keisririigilt 7,2 miljoni USA dollari eest.

Keisririigi territooriumi laienemine jätkus pärast Põhjasõda läänesuunal Venemaa keisririigi välispoliitiliste ja sõjaliste aktsioonide tulemusel. 1768.–1774. aasta Vene-Türgi sõja, milles sõjategevus toimus peeti põhiliselt Dnepri ja Doonau vahelisel alal, lõpetanud Kjutšukkainardža rahulepingu (1774) alusel läksid Lõuna-Ukraina alad, sealhulgas Bugi, Dnepri ja Doni suue, Venemaa keisririigile, nii et Venemaa sai seal väljapääsu Mustale merele. Krimmi khaaniriik sai sõltumatuks Osmanite riigist, kuid 1783. aastal annekteeris selle Venemaa. Aastatel 1774–1783 toimunud võimuvõitlusse sekkus keisrinna Katariina II ning moodustas Krimmi khaaniriigi asemele Venemaa keisririigi koosseisu kuuluva Tauria oblasti, mis hõlmas Krimmi poolsaare ja Tamani. 1787.–1792. aasta Vene-Türgi sõja eel nõudis Osmanite riik sõjaga ähvardades, et Venemaa tagastaks Krimmi, mille ta oli 1783. aastal okupeerinud, ja loobuks protektsioonist Ida-Gruusia suhtes. Sõjategevus toimus Lõuna-Bugi ja Doonau vahelisel alal ning Põhja-Kaukaasias Kubani jõe piirkonnas. Osmanite vägesid võideti 1787 Kinburni lähedal, 1788 Otšakivi all (Grigori Potjomkini juhtimisel), 1789 Focşani juures ning Rîmnici jõe ääres ja aastal 1790 vallutati Izmail (Aleksandr Suvorovi juhtimisel). Venemaa laevastik saavutas võidu Kertši merelahingus (admiral Fjodor Ušakovi juhtimisel). Iaşi rahuga (1792) tunnustas Osmanite riik Krimmi ühendamist Venemaaga ning lepingu järgi liideti Venemaaga alad Musta mere põhjakaldal Bugi ja Dnestri vahel. Venemaa ja Osmanite riigi piiriks määrati Dnestri jõgi.

Rzeczpospolita sisemisi riigikorraldusnõrkusi ära kasutades jagasid Venemaa keisririik, Habsburgide valitsetav Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririik ja Preisimaa kuningriik Rzeczpospolita (vt Poola jagamised) ning Venemaa keisririigiga liideti: esimese jagamisega 1772 Läti idaosa (Latgale) ja sellega külgnevad Valgevene alad (Polotsk ja Vitebsk, teise jagamisega 1793 alad, millest moodustati Kiievi kubermang ja suur osa Minski, Volõõnia ja Podoolia aladest ning kolmanda jagamisega 1795 maad Nemunase ja Bugi jõest ida pool.

1806.–1812. aasta Vene-Türgi sõjas tungisid Venemaa keisririigi väed 1806. aastal Moldova ja Valahhia vürstiriiki, augustis 1807 augustis sõlmitud vaherahu kestis märtsini 1809. Sõja jätkudes saavutas Venemaa vägi (Mihhail Kutuzovi juhtimisel) edu Kaukaasia rindel, 1811 purustati Osmanite riigi väe peajõud Valahhias. Bukaresti rahuga (1812) tunnustas Osmanite riik Bessaraabia ja Lääne-Gruusia allutamist Venemaale ning Serbia iseseisvust.

Napoleoni sõdade ajastul sõlmisid Venemaa keiser Aleksander I ja Napoleon I 1807 Tilsiti rahulepingu ja mõjusfääride lepingu ning Rootsi kuningriigi ja Venemaa keisririigi vahel toimunud Vene-Rootsi sõja tulemusena liideti lisaks Põhjasõjas võidetud Viiburi kubermangule ka ülejäänud Soome territoorium ning sõja kaotanud Rootsi loobus Fredrikshamni rahu ehk Hamina rahuga sellestki territooriumist. 1812. aastal läks Prantsusmaa keisri Napoleon I ja Venemaa keisri Aleksander I vahel sõlmitud mõjusfääride lepingu alusel Venemaa keisririigile Bessaraabia.

Napoleoni sõdade võitjariikide Viini kongressi tulemusel sai Venemaa keisririik suurema osa Varssavi hertsogiriigist (Kongressi-Poola) ja tal lubati alles jätta Soome, (mille ta vallutas Rootsilt Vene-Rootsi sõjaga aastal 1809.

 
Venemaa keisririigi Euroopa osad

Kaukaasia sõdade käigus liideti Venemaa keisririigiga osa Gruusia alasid ning pärast Vene-Pärsia sõja (1804–1813) lõpetanud Gulistani rahulepinguga Kaspia mere ääres asunud ja Pärsiale kuulunud Dagestani, Gruusia Kharthli, Kahhethi, Samegrelo, Imerethi, Guria piirkonnad Gruusias ja Abhaasia ning Armeenia Karabahhia alad. Venemaa sai oma valdusse ka osa tänapäeva Aserbaidžaani territooriumist ning Bakuu, Karabahhi, Gəncə, Shirvani, Derbenti ja Quba khaaniriigi. Venemaa valdusse läks sõja tulemusel ka osa Talõši khaaniriigist. Kindral Ivan Paskevitši juhitud eduka Vene-Pärsia sõja (1826–1828) lõpetanud Turkmeenia lepingu alusel liideti keisririigiga 1828. aastal Jerevani ja Nahhitševani khaaniriik.

 
Venemaa keisririigi Aasia osad

1828–1829 aastate Vene-Türgi sõjas ületasid Venemaa keisririigi väed 1828. aastal Doonau ja 1829 Stara planina mäestiku, hõivasid Adrianoopoli ja lähenes Konstantinoopolile. Kaukaasias vallutati Kars, Phothi ja mitu teist kindlust. 1829 sõlmiti Adrianoopoli rahu, millega Venemaa sai Doonau delta ja osa Musta mere rannikut.

19. sajandi esimesel poolel laienes Vene impeeriumi ala umbes viiendiku võrra, 1837. aastal loodi alade haldamiseks ja alade koloniseerimiseks Riigivaranduste Ministeerium.

Alates 1860. aastate II poolest kuulus Buhhaara emiraat vasallriigina Venemaa keisririigi koosseisu. 1873. aastal vallutas Venemaa keisririik Hiiva khaaniriigi ja muutis selle oma protektoraadiks.

Kaug-Idas, kasutades ära Hiina konflikti Inglismaa ja Prantsusmaaga legaliseeris Venemaa keisririik 1858. aastal Aiguni lepinguga endale valdused Amuuri jõe vasakul kaldal, 1860. aastal sõlmitud Pekingi lepinguga aga liitis Venemaa impeeriumiga Ussuurimaa.

1877–1878 aastate Vene-Türgi sõja põhjuseks oli Balkanil puhkenud rahvaste vabadusliikumine, mida toetas Venemaa keisririik. Venemaa kulutas Osmanitele sõja ja Venemaaga ühinesid Rumeenia, hiljem ka Serbia. Juunis 1877 ületasid Venemaa väed Doonau, 19. juulil vallutati Šipka mäekuru, augustis löödi seal türklaste rünnakud tagasi, detsembris vallutati Pleven. Kaukaasias hõivati Ardahani ja Karsi kindlus. Detsembris ületas Vene vägi Stara Planina, vallutas Adrianoopoli ja jõudis jaanuaris 1878 Konstantinoopoli lähistele, kuid linna rünnata ei juletud (Marmara merre tuli Inglise laevastik, sõjaväes levisid haigused). San Stefano rahu tugevdas Venemaa mõju Balkanil, kuid Berliini kongressil muudeti rahulepingut Osmanite riigi kasuks.

Vaata ka

muuda

Kirjandus

muuda
Eelnev
Moskva tsaaririik
Venemaa Keisririik
Järgnev
Venemaa Vabariik

Välislingid

muuda