Nõid

Nõiaks nimetavad paljud rahvad isikut, keda usutakse suutvat oma teadmiste, oskuste ning eriliste võimete või sidemete abil mõjutada maailma ja seda valitsevaid jõude. Eri rahvaste usundid seletavad nõidade, šamaanide, võlurite, ravitsejate, posijate, "teadmameeste" jts võimete allikaid ja olemust erinevalt.

Nõidust seostatakse tänapäeval enamjaolt ebausuga ning põhjendatakse uskumisega maagilistesse jõududesse ja nende inimliku mõjutamise võimalikkusse.

Ristiusk suhtub nõidusse taunivalt ning peab nõidade nõiavõimete allikaks tavaliselt ühendust saatanaga. Keskajal kasutati kristlikus Euroopas mitmesuguseid meetodeid nõidade tuvastamiseks. Kuna nõidumine oli karistatav ilmaliku või kirikliku seadustiku alusel, peeti nõidade üle kohtuprotsesse (vt nõiaprotsessid), mille süüdimõistva tulemuse korral nõidu sageli hukati. Eestis põletati esimene nõid väidetavalt 1588. aastal. Hukatud nõidade arvu hinnangud eri allikais kõiguvad väga laialt.

Muinasjuttude ja nendest mõjutatud ilukirjanduse, filmide jms põhjal on popkultuuris välja kujunenud ettekujutus nõiast, kes kannab teravatipulist kübarat, loeb salapäraseid nõiaraamatuid, keedab katlas nõiarohtusid ja lendab luua seljas ning kelle seltsilisteks on must kass, vares, öökull või kärnkonn. Head ja kurjad nõiad on mitmete populaarsete lasteraamatute peategelasteks.

Kesk-Euroopas levinud kujutluspilt nõiast, kui teravatipulise kübara, katla, luua ja kassiga naisest on inspireeritud naispruulimeistritest, sest kuni keskajani oli õlle valmistamine eelkõige naiste töö. Nõiaprotsessid muutsid aga seda praktikat, sest selles äris töötamine muutus naistele liiga ohtlikuks.^[1]