Luterlus
Luterlus on kristlik konfessioon, mis on alguse saanud Martin Lutheri tegevusest protestantliku reformatsiooni algatajana.
Luterlased ise on oma kirikut nimetanud ja nimetavad õigupoolest evangeelseks, kristlikuks või apostellikuks. Nimetus "luterlased" (ladina keeles Lutherani) pärineb algselt katoliiklastelt (Johann Eck (1520: "aduersus Lutheranos, et alios hostes Ecclesiae" 'luterlaste ja teiste Kiriku vaenlaste vastu'), kes tarvitasid seda selleks, et kuulutada protestandid ketseriteks. Alles hiljem hakkasid luterlased end ise selle sõnaga nimetama, et eristuda nii katoliiklastest kui ka Huldrych Zwingli ja Johann Calvini järgijatest.
Luterlased peavad end autentse kristluse ja vanakirikliku traditsiooni esindajateks: "Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga." (Augsburgi usutunnistus)
Oma kirikuid ja kogudusi nimetavad nad luterlikeks, luteriusu, evangeelseteks või evangeelseteks luteriusu kirikuteks ja kogudusteks.
Luterlikel kirikutel on tänapäeval kolm peasuunda, mis on koondunud kolme ülemaailmsesse organisatsiooni:
- Luterlik Maailmaliit asutati 1947, see ühendab 147 kirikut umbes 66 miljoni liikmega. Asutajaliige oli Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik. 1963. aastast kuulub sinna ka Eesti Evangeelne Luterlik Kirik.
- Rahvusvaheline Luterlik Nõukogu asutati 1993, ühendab 30 kirikut umbes 5 miljoni liikmega.
- Konfessionaalne Evangeelne Luterlik Konverents, asutati 1993, ühendab 21 kirikut.
Luterlus Eestis
muudaPikemalt artiklis Evangeelne kirik Eestis, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
Reformatsiooni tulemusena moodustunud usutunnistused jaotasid läänekristliku Euroopa neljaks suuremaks osaks: rooma-katoliiklikuks, luterlikuks, kalvinistlikuks ja anglikaani kirikuruumiks. Luterlik kirik kujunes Eesti suurimaks konfessiooniks peale reformatsiooni jõudmist maale 16. sajandi 20. aastatel ning luterlikud kogudused tekkisid Eestis reformatsiooni käigus katoliiklikest kogudustest aastatel 1523–1532. Luterlik ruum hõlmas varauusajal osa Saksa aladest, samuti Taani, Norra, Rootsi, Soome ning Kuramaa, lõplikult ka alates Rootsi võimu kehtestamisest ka Eesti- ja Liivimaa.
Reformatsiooni käigus tekkinud eestikeelse usuõpetuse vajadustest lähtudes koostati esmased Tallinna Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradti ja Tallinna Püha Vaimu kiriku õpetaja Johann Koelli tõlgitud eestikeelne Wanradti ja Koelli katekismus 1535. aastal ja Tartu Jaani koguduse kaplani Franz Witte tõlgitud Lutheri katekismus, mis trükiti Lübeckis kas 1553. või 1554. aastal.
Katoliiklusega tehti Eestis lõpparved Rootsi ülemvõimu poolt 1561. aastal, Tallinna katoliikliku piiskopkonna likvideerimisega. Luterluse ainumonopol oli Rootsis kinnitatud Uppsalas aga juba 16. veebruaril 1593 ja seda positsiooni tugevdati 1595. aastal 21. oktoobri otsustega, milles keelati igasugune luterlusest kõrvalekaldumine.