Apostel

Uues Testamendis on apostel Kristuse täieõiguslik saadik, kellele Issand on peale Jumalariigi ja Jeesuse surnuist ülestõusmise kuulutamise usaldanud veel ühe erilise ameti. Uue Testamendi järgi on apostel rohkem kui tavaline õpetaja ja kuulutaja: ta on Kristuse poolt kutsutud ja seatud esindama Jumala riiki. Uues Testamendis on sõna apostel kasutatud peamiselt Jeesuse kaheteistkümne jüngri, Pauluse ja teiste kristlaste kohta, kes olid kaasatud kuulutustöösse. Jeesus valis kaksteist apostlit kaastöölisteks, jutlustajateks ja tervekstegijateks. Pärast ülestõusmist käskis Jeesus neil minna ja kuulutada kogu maailmale, mida nad olid tema kohta teada saanud. Kui jüngrid otsisid apostlit, et asendada Juudas Iskariot,^[4], ütles Peetrus neile, et nad peavad valima kellegi, kes oli olnud koos Jeesusega tema tegevuse algusest peale ja kes oli näinud teda pärast seda, kui ta tõusis surnuist üles. Paulus väitis, et ta on apostel, sest ta uskus, et tema kogemus Damaskuse teel polnud pelgalt nägemus, vaid kohtumine elusa Jeesusega. Jeesus oli valinud tema kui oma erilise saadiku, kelle eriülesandeks oli tema sõnumi kuulutamine paganaile üle maailma.^[2]

Uues Testamendis kasutatakse sõna "apostel" mitme isiku kohta.

1. Apostel kui Jeesuse käsualune, keda too läkitab.
2. Apostel kui koguduse saadik.
3. Apostel kui algkristluse misjonär.
4. Jeesuse kaksteist apostlit.
5. Jeesust kui Jumala saadikut maa peal nimetatakse apostliks ja ülempreestriks. Samas on ta ka maailma esindaja Jumala ees.
6. On olemas valeapostleid (valelikud apostlid, eksiõpetajad, keda Paulus nimetab irooniliselt "ülisuurteks" apostliteks, kes aga tegelikult on petised.^[3]

Kui Jeesus valis kaksteist meest oma apostliteks, siis ei teinud ta neid tavalisteks käskjalgadeks või kulleriteks, kelle ülesanne on ametlikult sõnumit kuulutada. Jeesus tegi neist kaheteistkümnest oma õiguslikud ja isiklikud esindajad. Jeesuse messiaanliku sõnumi sisuks oli Jumalariigi kuulutamine ja kurja võimust võitusaamine. Selle ülesande täitmisest osavõttu tahtis Jeesus oma apostlitele võimaldada. Ta ütleb selge sõnaga, mil määral peavad apostlid tema esindajad olema:

Nii saab nimetus “apostel” kristliku kuulutuse kandjaid tähistavaks spetsiifiliselt kristlikuks mõisteks. Apostlite valimisel pidi Jeesuse jaoks olema sügav religioosne tähendus, sest Luukas täiendab jutustust tähelepanekuga: "Jeesus läks mäele palvetama ja veetis kogu öö Jumalat paludes" (Lk 6:12). Luukas on juba mitu korda Jeesuse palvetamist esile tõstnud: “Päeva hakus Jeesus väljus ning läks tühja paika,” (Lk 4:42) ja: "Temal oli aga viisiks minna tühja paika ja seal palvetada" (Lk 5:16). Siin kasutatud väljendid sisaldavad üsnagi erilist rõhuasetust. Väljend "öö läbi valvama" esineb ainult siin, enne apostlite valimist. Sel ööl tõi Jeesus oma tegemised Isa ette ja pidas temaga kahekõnet. Jumal–Isa oli see, kes valitavad lõplikult kindlaks määras. Jeesus kutsus jüngreid enda järel käima; ta valis nende seast välja kaksteist ja tegi nad apostliteks – ajutiselt oma avaliku õpetustegevuse ajaks, lõplikult pärast oma ülestõusmist. ^[5]

Arv kaksteist ei ole juhuslik. See vastab Iisraeli poegade arvule, kes panid aluse väljavalitud jumalarahvale. Apostlitena pidid need kaksteist esindama Messiat ja kaheteistkümnekesi esindasid nad uut Iisraeli. See ainulaadne funktsioon oli ainult neil kaheteistkümnel. Nad olid alati Jeesuse juures, tema avaliku tegevuse algusest kuni tema surmani. Nad kuulsid kõiki rahvale lausutud õpetussõnu, Jeesus õpetas neid erilisel kombel, nad olid tema kannatuse, surma ja ülestõusmise tunnistajad. Nende meeste tunnistustel pidi põhinema kiriku usk. See ülesanne andis kaheteistkümnele ainulaadse ja erakordse tähenduse ja seepärast oli viimase mehe surm kaheteistkümnest kiriku ja ilmutuse ajaloos oluliseks momendiks. Aga apostli ülesanne jäi alles, kuigi nimetus 'apostel' piirdub nende kaheteistkümnega. Apostellik volitus Kristust silme ees hoida kandus edasi ja see jätkub apostlite järglastest kuni Issanda taastulekuni.^[5]

Jeesuse seatud kaheteistkümne apostli nimekiri esineb Uues Testamendis neli korda (Mt 10:2-4; Mk 3:16-19; Lk 6:14-16; Ap 1:13) ja selle võib jagada kolmeks neljast apostlist koosnevaks rühmaks. Iga rühma esimene nimi on sama, samad on ka ülejäänud kolme nimed, kuid nad pole täpselt samas järjestuses.^[6] Esimesteks apostliteks olid kaks vendade paari.^[7]

Seda, et Peetrus on loetelus alati esimesel kohal ja reetur Juudas viimasel, on kerge mõista. Oma juhirolli eest võlgneb Peetrus tänu otseselt Kristuse Tahtele. Jeesus ise andis talle nime Kephas – Kalju. Uus nimi tähistab nime kandja ülesannet: apostel Siimon peab olema see kalju, millele Jeesus rajab oma kiriku.

• Siimon Peetrus
• Andreas
• Sebedeuse pojad Jaakobus ja Johannes
• Filippus
• Bartolomeus
• Matteus (keda mõnikord samastatakse Sebedeuse poja Leeviga)
• Toomas ehk Didymos 'kaksik'
• Jaakobus Alfeuse poeg
• Taddeus (mõnes Matteuse evangeeliumi käsikirjas on ta nimi Lebbaios)
• Siimon Kananaios (Luuka evangeeliumis ja Apostlite tegude raamatus hüütakse teda seloot Siimonaks)
• Juudas Iskariot

Kui Juudas Iskariot oli Jeesuse ära andnud ning end üles poonud, jäi apostleid järele üksteist. Apostlite tegude raamatu (1:23–26) loos avaldub konkurents kahe seltskonna vahel. Luuka jutustuse järgi tõmmati liisku kahe esinduskandidaadi vahel. Valida tuli Jeesuse sugulase Joosep Barsabase (hüüdnimega Justus) ja Jeesuse õpilase Mattiase vahel. Liisk langes Mattiasele.

Apostlid viibisid ka pühal õhtusöömaajal. Kõik peale Juudas Iskarioti nägid Kristuse taevaminekut ja olid koos, kui Püha Vaim nelipühapäeval nende peale laskus. Apostleid kujutavatel maalidel on tavaliselt kaksteist apostlit (kuus kummalgi pool Jeesust), kuigi pärast püha Pauluse ristiusku pöördumist oli neid kuni püha Jaakobuse märtrisurmani kolmteist. Sümmeetria säilitamiseks jäetakse Mattias tavaliselt välja.^[8]

Paulus nimetab end apostliks (näiteks Pauluse kiri roomlastele ja teised kirjad). Paulus oli algul variserist juut, kes kiusas algul kristlasi taga, kuid kujunes seejärel üheks kõige mõjukamaks misjonäriks kogu kristliku ajaloo vältel. Ta nimetas end "paganate apostliks" ja kuigi ta jutlustas peamiselt mittejuutidele, avaldas tema sõnum sügavat mõju isegi juutidele varakristluse alguses.^[9]

• Fritz Rienecker "Suur piiblileksikon", Tallinn: Logos (2011)
• Gerhard Kroll "Jeesuse jälgedel", Tartu: Johannes Esto Ühing (2002)
• Mati Lilleväli "Piibli nimede leksikon", Tallinn: Logos (2000)
• Michael McMaho:n "Pühakud: Kunst, ajalugu, ilmutused", Tallinn: Kirjastus Varrak (2008)
• The Lion "Piibli entsüklopeedia", Tallinn: Eesti Raamat, Logos (1996)
• Watson E. Mills "Mercer Dictionary of the Bible", Macon, Georgia: Mercer University Press (1990)

Tsitaadid Vikitsitaatides: Apostel