Kollektiviseerimine

Ainuvalitseva NSV Liidu kommunistliku partei keskkomitee 1929. aasta novembripleenumi otsustega alustati laialdast kollektiviseerimiskampaaniat üle terve riigi. Sellega lõpetati seni kestnud uus majanduspoliitika (NEP), mis oli võimaldanud talupoegadel müüa oma põllumajandussaadusi vabal turul. Intensiivistati vilja ja muude põllumajandussaaduste rekvireerimist. Jõukamatelt talupoegadelt (nn kulakutelt) konfiskeeriti maa ja neid hakati massiliselt küüditama põllumajanduslikesse töölaagritesse. Selle käigus hukkus umbes 6 miljonit inimest, suures osas naisi ja lapsi. Vastuseks sellistele aktsioonidele alustasid paljud talupojad relvastatud vastupanu. Tapeti koduloomi, peideti ja hävitati viljasaaki ning korraldati muid aktsioone.

Aastatel 1929–1933 saadeti kommunistliku partei käsul 25 000 tööstustöölist maapiirkondadesse kollektiviseerimist kohapeal läbi viima. Keeldujaid ja vastupanijaid süüdistati "kulakute abistamises" ja neid küüditati taas massiliselt.

2. märtsil 1930 ilmus ajalehes Pravda Stalini artikkel "Peapööritus edusammudest", kus ta kutsus üles mõningaid seltsimehi kollektiviseerimise edusammudest kainenema. Artikli ilmumise järel kollektiviseerimise intensiivsus ajutiselt vaibus. Talupojad hakkasid kolhoosidest välja astuma, kolhooside koguarv vähenes 1930. aasta jooksul ligi poole võrra. Peagi aga intensiivistus kollektiviseerimine taas. 1936. aastaks oli umbes 90% NSV Liidu põllumajandusest kollektiviseeritud.

Sundkollektiviseerimine Eestis algas pärast II maailmasõja lõppu, mil hakati tollases Eesti NSV-s tegema ettevalmistusi kollektiviseerimiseks – talumajandite ühendamiseks põllumajanduslikeks suurettevõtteiks. Esimeste kolhooside asutamine kavandati aastaiks 1948–1949. Tegelikult algas sundkollektiviseerimine 1947. aastal, pärast ÜK(b)P KK Poliitbüroo 21. mai otsust "Kolhooside moodustamisest Leedu, Läti ja Eesti NSV-s".

30. augustil kehtestati talumajapidamistele ülikõrged maksud. Sel aastal asutati Eestis 5 kolhoosi, esimene Saaremaal, Valjala vallas 6. septembril 1947 EK(b)P Saaremaa Komitee organisatsioonilise osakonna juhataja Herman Kuninga (1912–1974) juhtimisel^[1].

Esmane vabatahtlik kollektiviseerumine jäi elanike vastuseisu tõttu loiuks, kuid Massiline kollektiviseerimine algas 1949. aasta lõpus. Selle vallandas hirm, mille oli põhjustanud kulakuiks tunnistatud isikute Siberisse märtsiküüditamine, mis algas 25. märtsil 1949.

  Pikemalt artiklis Eesti kolhooside loend

• masina-traktorijaam
• normipäev

• Институт российской истории РАН, Дом наук о человеке (Франция), Центральный архив ФСБ РФ, Институт истории новейшего времени (Франция). СОВЕТСКАЯ ДЕРЕВНЯ ГЛАЗАМИ ВЧК-ОГПУ-НКВД 1918-1939. Документы и материалы в 4 томах. Под редакциейА.Береловича (Франция), В.Данилова (Россия), ISBN 5-86004-184-5 ISBN 5-8243-0153-0, netiversioon [1]