Käravete mõis

Käravete mõisa rajamine jääb 16. sajandi lõppu Rootsi riigi valitsusaega. Millal mõis täpselt tekkis, ei ole siiski teada. 16. sajandi lõpul kuulusid siinsed alad Gerdt Mundusele. 1612. aastal läänistati Käravete Norra päritolu Paide linnusefoogtile, kellest hiljem sai Narva ja Nöteborgi asehaldur, ning Nyköpingi lääni Pungsundi (Pungesundi) mõisnikule Nils Hansson Baggele^[2], kelle suguvõsa tõsteti 1652. aastal Baggenhufwudti nime all Rootsi aadli seisusse. Viimasega algas Käravete ajaloos uus, ligi kaks sajandit väldanud Baggehufwudtide võimuperiood^[3];

Pärast Põhjasõda tagastati vahepeal Rootsi poolt riigistatud mõisavaldused endistele omanikele. Ka Käravete läks tagasi Baggehufwudtide perekonnale. 1799. aastal panditi mõis võlgade katteks ning 1807. aastal omandas mõisa kreisimarssal ja krahv Robert Archibald Douglas: Käravete läks krahv Robert Archibald Alexander Douglasr ja Šotimaalt pärineva Douglase aadliperekonna kätte^[3].

1818. aastal omandas mõisa kreisimarssal Gustav Diedrich von Rehbinder. Tegemist oli kolmanda krahviperekonnaga Käravete mõisa ajaloos. See on Eestimaa kohta üsna harv kokkusattumus. G. D. Rehbinderit peetakse teerajajaks rehepeksumasinate kasutusele võtmisel Eestis. Temale omistatakse ka alusepanek meriino lammaste kasvatamisele. G. D. Rehbinderile kuulus Eestis veel mitu muud mõisat (Udriku, Imastu, Neeruti, Venevere jpt). Ka tänapäeval säilinud mõisahoonete ehituse võib siduda G. D. Rehbinderi nimega.^[viide?]

1873. aastal ostis Käravete mõisa leitnant ja parun Friedrich Wilhelm von Wrangell (sündinud 1840), kes müüs selle veebruaris 1885 kindralleitnant Eduard von Dehni (1828–1894) abikaasale Emma Mathilde Pauline von Dehnile (sünd. 1846).^[4] Viimane oli Rootsi Venemaa kindralkonsuli Gustaf Ludvig Sterky tütar^[3].

Dehnide ajal leidis aset mitu ümber- ja juurdeehitust. 1896. aastal kinkis^[3] lesestunud Pauline von Dehn mõisa oma väimehele, tütar Emma Julie Olga von Dehni (1865–) abikaasale, vabahärra Georg von Tiesenhausenile (1857–1920), kes oli kuulsa meresõitja Otto von Kotzebue tütrepoeg.

1913. aastal ostis Käravete mõisa 222 000 rubla eest Kurisoo mõisnik Alexander von Staal (sündinud 1886)^[3]. Seejärel läks mõis 1915. aastal G. P. von Benckendorffile. Alates 1919. aastast kuulus mõis eesti soost kaupmeestele Rumbergidele.^[viide?]

Kui Eesti Vabariigi algusaastatel maareform teoks sai, siis kõiki mõisaid ei tükeldatud või tehti seda osaliselt, mõisasüdamed ühes hoonetega aga anti riigimõisatena ministeeriumide valdusse. Riigimõisate maavaldus oli endiste rüütlimõisatega võrreldes väike, Käravetel 254 ha. Järvamaal kohustusid Käravete ja Viisu riigimõisa rentnikud rendilepingu alusel esmaülesandena kasvatama eesti hollandi-friisi tõugu karja ning sihikindlalt parandama ja välja arendama selle tõulava. Kärevete mõis oli renditud mõisapidajate ühingule "J. Rumberg ja Ko" Valitsejana tegutses Jakob Kala ja renti maksti 2000 krooni aastas. Mõisas peeti 70 lehma, nende keskmine piimatoodang oli 1936/37. aastal 3958 kg. Rentnik oli asutanud mõisasse ka suuraiapidamise ja puukooli. Heal tasemel oli sordivilja kasvatamine. Kartuli hektarisaak ületas pidevalt 200 ts piiri. Töölise mälestuste järgi oli Käravete mõisas peale piima ja tõuloomade müügi tähtsamaks tuluallikaks kartulist saadud toorpiiritus, mida aeti mõisa piiritusevabrikus ja mis läks edasi Moe piiritusetehasesse. Mõisa aiast saadud marjadest ja õuntest tehti veini, mis ka kohapeal villiti. Mõisa masinatega peksti samuti ümbruskonna talunike vilja ning saadi head tulu. Ühe aastaga võis peksu- ja jõumasina hinna tasa teha. ^[5]

Nõukogude ajal tegutsesid mõisahoones kultuurimaja, kohalik raamatukogu ja kino.^[viide?]

Pärast Eesti taasiseseisvumist omandas Ambla vald mõisaansambli kui peremehetu vara. Kõigepealt müüdi see vallasasjana 18. juulil 2002 enampakkumise võitnud Sandretto OÜ-le 450 000 krooniga. Sandretto OÜ asus kohe mõisaansamblit korrastama, kuid müüs 5. aprillil 2004 kinnistu 2 950 000 krooniga Admintoni osaühingule, kes müüs selle samal päeval aktsiaseltsile LTT 4 900 000 krooniga. LTT kuulub vendadele Toomas ja Tõnu Tõnistele. 2012. aasta juulis müüsid Tõnisted mõisa pool aastat tagasi loodud osaühingule Thunder-storm OÜle, mis kuulub kustutamishoiatusega S&F Legal Service'ile. S&F Legal Service'i omanik on äriregistrist kustutatud JBSF Legal. Kõik kolm asuvad samal aadressil ja nende kontaktisikuks on Kalev Sakjas.^[6] 2024. aastal on 998.1 m² peahoone ja 7.5 ha suurune mõisakompleks müügis 129 000 euro eest.^[7]

Käravete mõisa kirjeldused pärinevad 17. sajandi lõpust, mõisakaart on koostatud alles 1707. aastal. Nagu selgub, oli tegemist üsna tagasihoidliku puithoonestusega. 1876. aastasse dateerib müürikivi karjaõue, säilinud on imposantne värav. Suur, praegu varemetes olev viinavabrik on ehitatud ajavahemikus 1877–1889. Samasse ehitati nuumhärgade tall.^[viide?]

Mõisa peahoone on madala soklikorrusega ühekorruseline kivihoone, mille otstes asuvad lakatoad. Hoone on poolkelpkatusega ja S-kivikattega (asendatud eterniidiga). Käravete ehitati välja ühe Järvamaa stiilsema klassitsistliku ansamblina. Meeleolukalt on kujundatud aiafassaad, mida keskosas ilmestab kiviterrassile toetuv nelja sambaga portikus. Siseruumid on tänaseks ümber ehitatud, mainida saab siiski kõrgeid võlvitud keldreid, põhikorrusel kaht saali, millest ühe ruumimõju määrab perioodi lemmikmotiiv – sammastik. Härrastemaja tõstab esile kõrvalhoonete ansambel. Esifassaadil koonduvad ümber ringtee aidad ja tallid. Nimetatud ehitised annavadki Käravetele selle kordumatuse, andes edasi 19. sajandi klassitsismile iseloomulikku arhitektuuritaju, lubades nii rääkida Käravetest ansamblilises mõttes kui ühest silmapaistvamast Järvamaa mõisast. 19. sajandi lõpus tehti hoone lääneotsale puidust juurdeehitis. Ka Pauline von Dehni ajal tehti ümber- ja juurdeehitusi. Peahoone vasakpoolsesse otsa ehitati teenijatetoad, sahvrid jne. Esiväljaku äärde püstitati puitpitsiline maja noorele parunile, kelle kopsuhaigust puitelamu pidi ravima (maja on siiani säilinud).^[viide?]

Vahelduvaid vaateid pakub aiafassaadipoolne küla koos tiikide süsteemiga (tänapäeval on sinna rajatud paisjärv). Siit haarab pilk ka mitte kaugele jäävat Ambla jõele rajatud vesiveskit. 1873. aastaks oli ehitatud (valdavalt kivist) 20 mõisahoonet, millest tähelepandav osa oli kaetud punase katusekiviga. Kompleksi kuulusid sammastikuga aidahoone, valitsejamaja, koertemaja, aednikumaja, küün, härjatall, viinavabrik, karjakastell (ehitatud 1876) ja vesiveski.^[viide?]

Dekoratiivvormidena väärivad tähelepanu 1877. aastal rajatud kivisild ning peahoone ja paisjärve vahel terrassidena laskuval alal kaks dekoratiivvaasi. Pargis asub Käravete ajaloo esmamainimist tähistava aastaarvuga (1540) kivi.^[viide?]

Rahvas räägib, et Käravete mõisas asus vanal ajal inkvisitsioonikohus ehk püha kohus. 1895. aasta sügisel leiti mõisa alt rauduksega salakelder. Mõisa juurest jookseb Ambla jõgi läbi ja mõisa taga on veskijärv. Järve laskis kaevata endine mõisnik vakatäie hõberaha eest. Järve keskel on väike saar, kus kasvavad lehtpuud ja künka otsas oli enne väike kivist kabel. Kui kabel ära lammutati, leiti palju vanu lauast kastisid, mille sees olid nahast rihmad. Rahva jutu järele lõikas need rihmad ehk jutad inimeste seljast inkvisitsioonikohtus. Rahvas räägib ka, et Käravete härra lasi ehitada Ambla kiriku ja käis iga päev ehitust ise vaatamas ja sõitmiseks kasutas vankrit, mida vedasid alasti noored tüdrukud. Ta lasi Kiriku ja mõisa vahel olevast kuusemetsast suure sihi läbi raiuda, et kiriku ehitamine mõisa juure näha oleks. Rahva jutu järele tulnud Ambla kiriku juurest allikast suur all härg välja kes praeguse Ambla kiriku kohas on maad kraapinud ja ise moodi ammunud: Ambla, ambla. Enne taheti kirikut mujale teha. Kiriku sandikoja kivipõrandas on praegu näha raiutud vihase härja kuju.^[8] Käravete parun Wrangell olnud tubli mees ja söönud ühes lauas lauljatega, kes talle mõnikord lauluga meelehääd tegemas käinud. Töö juures olnud Käravete Wrangel aga väga nõudlik, käinud veel mööda põldusid sõnades töölistele: "Noppige kärmemalt, noppige kärmemalt."^[9]

• Käravete mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris