Järvamaa
|
See artikkel räägib ajaloolisest maakonnast; praegusest maakonnast vaata artiklit Järva maakond |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Järvamaa (saksa keeles Kreis Jerwen; vanades ürikutes ja kaartidel Gerwa – Jerwia – Ieruen – Iervia – Iervenland – Iervenlandia) on üks Eesti vanimaid ja tähtsamaid maakondi Kesk-Eestis. See kujunes enne 13. sajandit.
Sellest lääne poole jäävad alad ei kuulunud muistse Järvamaa koosseisu, vaid olid osa Alempoisi muinaskihelkonnast ehk väikemaakonnast.
Tänapäeval on Järvamaa pealinn Paide.
Nimi
muudaJärvamaa nime algupära nähakse sõnas "järv". Nime varased üleskirjutused Henriku Liivimaa kroonikas esinevad kujul Gerwa, Gerwen ja Gerwia, kuna alamsaksa ortograafia tingib eesvokaali ees oleva j-i asendamise g-ga ja tähestikus puuduva ä märkimise e-na.[1] Järvamaa nime näilist sobimatust maakonna järvevähesusega seletab Enn Tarvel kunagiste loodusolude ja sõna "järv" algkuju eri tähendusega. Tuhandeid aastaid tagasi oli Järvamaal palju soid, lodusid ja padusid. Tarveli hinnangul on sõna "järv" laenatud liigniiskeid alasid tähistavast balti sõnast jaura (jaura→jarva→järva), samal ajal kui järvi võidi kunagi märkida hoopis sõnaga "vesi". Nime tekkeajaks pakub Tarvel välja venekirveste kultuuri (ja baltlaste) Baltikumi jõudmise aega. Keele ja geograafia järgi oletatakse, et see oli umbes 3000–4000 aastat tagasi.[2]
Ajalugu
muudaArheoloogiliste leidude põhjal oli muinasaja lõpu Järvamaa lähedane Ranniku-Eesti kultuurialale.[3] Maakonnas oli 13. sajandi alguses palju põlispõlde ja võrdlemisi tihe asustus. See ilmneb Taani hindamisraamatust, kust kirjutati Järvamaa 2000 adramaast.[4][5] Järvamaa piirnes kirdes Virumaaga, läänes Harjumaaga, edelas Alempoisiga, lõunas Nurmekunna ja Mõhuga ning kagus Vaigaga.[6]
Järvamaal oli 13. sajandi alguses Taani hindamisraamatu andmetel kolm muinaskihelkonda.
On arvatud, et üks neist kihelkondadest paiknes maakonna lääneosas ehk hilisema Peetri, Anna ja osalt Paide kirikukihelkonna alal. Täpsemalt paiknes Järvamaa Henriku Liivimaa kroonikas mitu korda mainitud külas Carethen ehk Kareda (tõenäoliselt Suur-Kareda). Kareda oli Järvamaa keskus. Kroonikast selgub, et sinna jooksid kokku teed kogu maakonnast ja Paide kihelkond oli Järvamaal keskne kihelkond.
Arvati, et teine kihelkond paiknes maakonna idaosas ehk hilisema Järva-Jaani ja Koeru kirikukihelkonna alal.
Kolmandat kihelkonda asukohaks arvati Järvamaa põhjaos ehk hilisema Ambla ja Järva-Madise kirikukihelkonna territooriumil.[7][8]
Liivimaa Henriku kroonika kohaselt kutsuti üht Virumaaga külgnevat kihelkonda Loppegundeks.[9] Paul Johanseni arvates viitas see nimi Järvamaa idaosas (Järva-Jaani ja Koeru alal) olnud kihelkonnale, ta pakkus nimevariandiks Lõpekonna.[2]
Alternatiivse kihelkondadeks jagunemise on esitanud Enn Tarvel. Lähtudes seisukohast, et kihelkonnad said tavaliselt nime mõne küla järgi, seostab ta Loppegunde muinaskihelkonda Amblas asunud Leppe küla (tänapäeval Läpi) ja Leppede mõisaga (hiljem Lehtse). Tarvel arvab, et Loppegunde hõlmas Ambla ja Koeru kirikukihelkonna territooriumi. Johanseni Lõpekonna tõlgendust nimetab ta seejuures "kvaasietümoloogiliseks nimeseletuseks", millel teaduslikkusele pretendeerivates kirjutistes ei tohiks kohta olla. Ülejäänud kahe muinaskihelkonna tuumikala ühtis Tarveli hinnangul hilisema Peetri ja Koeru kirikukihelkonnaga.[2]
Kristjan Oad on oletanud, et Kareda ülikute võimu alla kuulus lisaks oma kihelkonnale ka põhjapoolne kihelkond (Loppegunde), sest kui Karedal nõustuti ristiusku vastu võtma, ei sõlmitud Loppegundes uut ristimislepingut.
Järvamaa läänepoolse kihelkonna paigutab Oad Harjumaale Loone ülikute võimualasse, sest osa järvalasi käis Taani vastu võitlemas ja nende lähim Taani suhtes vaenulikkust üles näidanud keskus oli Loonel.[10] Muinasaja lõpu Järvamaalt on teada suhteliselt vähe linnuseid. Ainus kindlamalt nooremasse rauaaega dateeritud linnus asus maakonna põhjaosas Jänedal. Rahvatraditsioonis on linnamägedeks peetud veel teisigi kohti, kuid ei ole leitud märke linnuste olemasolust. Samas on neid arheoloogiliselt vähe uuritud.[8][11]
Keskaeg Järvamaal
muudaJärvamaa alistus 1218 Riia piiskopile, langes 1220 taanlaste kätte, allus 1227 Mõõgavendade ordule ja läks 1238 Stensby lepingu alusel Liivimaa ordu kätte. Paavsti legaadi Modena Wilhelmi (Modena Guillemuse) osavõtul sõlmitud Stensby lepingu kohaselt tagastas Rooma paavstile alluv vaimulik Liivi ordu kui Mõõgavendade ordu järglane 1238. aastal Taanile Tallinna, Rakvere ja Narva linnused, Revala, Harjumaa ja Virumaa (umbes 12 000 km²).
Taanlaste poolt määrati Järvamaale foogt (advocatus), Hebbus (Ebbe) (surn. 1223) Kui Järvamaal valitses Mõõgavendade Ordu, nimetas ta orduvenna Johannese foogtiks, kes oli ametis veel 1234. aastal, 1252. aastal oli foogtiks vend Bertoldus, 1253/55 vend Henricus Swevus (Schwabe), nendel foogtidel ei olnud kindlat residentsi ning nad asusid enamasti naaberlinnustes, mitte Paides[12].
Järvamaa jäi Liivi ordule, kuid ordu ei tohtinud Taani kuninga loata sinna kindlustusi rajada, kuid jäi koos ülejäänud Taani hallatava Eestimaaga kiriklikult Lundi peapiiskopkonna Tallinna piiskopi diötseesi. 1265 ehitati Järvamaa ja muistse Alempoisi piirialale Järva foogtkonna Paide ordulinnus. Mõisamajandus arenes aeglaselt, feodaalrent oli suhteliselt väike ja talupoegade arv suurem kui mujal Eestis.
Rootsi valitsusaeg
muuda1561 alistus Järvamaa rüütelkond Rootsi kuningale. Liivi sõjas sai maakond rängalt kannatada, Paidet piirati ja vallutati Liivi sõjas ja Poola-Rootsi sõdades korduvalt. Rootsi valitsemisajal alates aastast 1584, kui moodustati Eestimaa hertsogond, Järvamaa sai ka üheks Rootsi Läänemereprovintside Eestimaa kubermangu maakondadest. Järvamaa maakonnalinn oli Paide.
Järvamaal asusid Rootsi valitsusajal: (rootsi keeles Turgel, Emmern (S. Petri), S. Annæ, Koyre eller Koyker (S. Mariæ-Magdalenæ), Keiting (S. Johannis), Kullenbeck eller Goldenberg (S. Matthæi), Ampel (S. Mariæ)), kihelkonnad[13].
Venemaa keisririigis
muudaPõhjasõja järel Venemaa keisririigi võimu ajal moodustati Järvamaast Paide kreis, kreisilinn Paidega. 1805 ja 1858 toimusid Paide kreisis talurahvarahutused ning 1860. aastail levis ümberasumisliikumine. Talude hulgaline päriseksostmine algas 1880. aastatel, varem kui mujal Põhja-Eestis.
Pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni Venemaal määrati Järva maakonna komissariks Aleksander Veiler. Samuti valiti Järvamaa Maakonnanõukogu, kuhu kuulusid: Johannes Kreideberg, Alfred Kleitzmann, Elsa Tamberg, Jaan Kuudeviita, Tõnis Käsebier, Johannes Pahlberg, Jüri Söödor, Kustas Kotsar, Mihkel Kask, Jakob Sõnajalg, Richard Janson[14]
Iseseisvusaeg
muuda28. veebruaril 1918 toimus Saksa vägede ja punakaartlaste vahel Orina lahing.
Pikemalt artiklis Järva maakond
Eesti NSV
muuda26. septembril 1950 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium vastu seaduse, millega muudeti endine halduskorraldus ning likvideeriti maakonnad ja vallad.
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Paul Alvre. Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas, III : Kohanimed. Keel ja Kirjandus, 1985, nr 2, lk 100
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Enn Tarvel. Järvamaa alguloost. Keel ja Kirjandus, 1979, 1, lk 31–35
- ↑ Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis, Estonian Archaeology 4, Tartu 2012. Lk 251
- ↑ Evald Tõnisson. Keskmine rauaaeg. Noorem rauaaeg. Teoses Eesti esiajalugu, kaasautorid Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas. Eesti Raamat, 1982. Lk 401
- ↑ Järva maakond, Eesti entsüklopeedia 12, 2003; muudetud 2011
- ↑ Andres Adamson. Maakonnad ja kihelkonnad muinasaja lõpu Eestis, lk 9–10 kogumikus Eesti aastal 1200, toim Marika Mägi. 2003. Kaart
- ↑ Tõnisson, lk 403–404
- ↑ 8,0 8,1 Priit Lätti. Asustuspildist muinasaegsel Järvamaal – asustuskeskused ja linnused. Mäetagused. 2005, 28
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika. Tõlkinud Richard Kleis, toimetanud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat, 1982. Peatükk XXIV 5, kommentaar 24, lk 216–217
- ↑ Kristjan Oad, Eestlaste lepingud üksteisega enne 13. sajandit, Juridica 2012, IV, lk 151–158.
- ↑ Tõnisson, lk 314–315, 404
- ↑ Paul Johansen, Õpetatud Eesti Seltsi Toimetused. XXX, TARTU 1938, Paide linna asutamisest. lk 201
- ↑ Johan Axel Almquist, Fögderiindelningen i Estland och Livland. II. Wiek, Den civila lokalförvaltningen i Sverige 1523–1630, Riksarkivet, 1919, lk 631
- ↑ Teel iseseisvusele [alaline kõdulink]
Kirjandus
muuda- Bienenstamm, H. von (1826). Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner. Lk lk. 86–95.
- Bornhaupt, Christian (1855). Entwurf einer geographisch-statistisch-historischen Beschreibung Liv-, Ehst- und Kurlands, nebst einer Wandkarte. Riga: W.F. Häcker. Lk lk. 24.
- Järvamaa valdade tulud-kulud 678.148 krooni. Järva Teataja, nr 68, lk 10.
Välislingid
muuda- Ajaloolise Järvamaa tutvustus Eesti mõisaportaalis
- Materialien zur Gütergeschichte Jerwens für die ältere schwedische 2eit bis zur Absassung der ältesten uns erhaltenen Munster- und Rossdienslrollen Estlands., Baltischen Historikertag 1912 gewidmet von der Gesellschaft zur Erhaltung der Altertümer Jerwens, Reval, 1912.