Nikaia I kirikukogu

Kirikukogu hääletas üksmeelselt Ariuse (kreekapäraselt Areios) vastu (vaid kaks olid poolt) ning pooldas Athanasiuse ja Aleksandria Alexanderi seisukohta. Hääletamine ei olnud õiglane, paljudel Areiose pooldajatel takistati kirikukogule jõudmist, tohutu tähtis oli ka keisri enese isiklik arvamus, kes kontsiilil samuti viibis. Constantinus andis selgelt mõista, et ei suhtu soosivalt Areiose pooldajatesse, seetõttu juba pelgalt Constantinuse soosingu võitmiseks paljud hääletasid Areiose vastu. Areiose pooldajaid siiski kirikukogu otsusega vaikima panna ei suudetud, ariaanide ketserlik liikumine oli väga elujõuline ning võimas läbi terve esimese aastatuhande.

Nikaia kirikukogul arutati ka ülestõusmispühade (paasapühade) kuupäeva. Tegemist oli tähtsaima pühaga kristlikus kalendris ning 4. sajandil valitsesid suured erimeelsused pühade toimumise aja kohta kõikjal Rooma impeeriumis. Kirikukogu otsustas, et Jeesuse ülestõusmist tuleb tähistada esimesel pühapäeval pärast esimest täiskuuööd, mis järgneb kevadisele pööripäevale. See langes teisele kuupäevale kui juutide paasapühad.

Ajalooliselt on I Nikaia kirikukogu tähtis kui esimene üritus jõuda kirikus konsensusele üleüldise arutelu kaudu. Teoloogiliselt oli see eksitus, kuna alustati usutunnistuse väljatöötamist, mis tugines antiikaja moefilosoofiale, platonismile. Kirikukogu otsus ei kujunenud normatiivseks kristlastele, mis põhjustas järgnevate kirikukogude kokkukutsumise.

Pärast Nikaia kirikukogu ja Constantinuse valitsemisaega muutus kirik autoriteetseks, tsentraliseeritud ja Rooma keisririigiga seotud organisatsiooniks, mille seisukohti ei tohtinud kritiseerida.

Pärast Constantinust valitsenud keiser Theodosius I muutis kiriku veelgi autoritaarsemaks, ta keelas kristlikel teisitimõtlejatel kogunemise, andis kõik kirikud üle kolmainsuse idee pooldajatele ning lasi 390. aastal hävitada Aleksandrias Serafi kuju.^[1]