Dissident
Dissident ehk teisitimõtleja on laiemas tähenduses keegi, kes aktiivselt vastandab ennast valitsevale poliitikale, ideoloogiale või institutsioonile. Religioosses kontekstis on seda mõistet kasutatud alates 18. sajandist.
Poliitilises tähenduses on see mõiste olnud kasutusel alates 1940. aastatest ning 1960. aastate teisel poolel tulid mõisted 'dissident', 'dissidentlus' jmt kasutusele Nõukogude Liidus nende kohta, kes olid hakanud avalikult kritiseerima valitsevat režiimi. Varasematel aegadel kasutati põrandaaluse võitluse taktikat, tegutsedes konspiratiivselt ja esitades oma vaateid ja üleskutseid anonüümselt. Konspiratsioonile ja varjatud tegutsemisele lisandus nüüd uue nähtusena ka avalik väljund – pöördumistele ja üleskutsetele oma nimega alla kirjutavad kodanikud, dissidendid.
Dissidentlik liikumine Nõukogude Liidus juhindus peamiselt Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise (NLDL) programmist ja taktikalistest alustest. Hoiduti vägivallast, nõuti seadustest kinnipidamist ja avalikustamist. Koostati ja levitati "Jooksvate Sündmuste Kroonikat" ning väga palju muid omakirjastuslikke tekste. Tuntumad dissidendid olid Aleksander Solženitsõn ja Andrei Sahharov.[1]
Dissidentlik liikumine Eestis
muudaVastupanu Nõukogude okupatsioonivõimule avaldus Eestis okupatsiooni algusest peale paljudes vormides, nii otsese relvastatud vastupanuvõitlusena (metsavennad) kui ka relvastamata vastupanu näol – Eesti iseseisvuse taastamist nõudva kirjanduse, lendlehtede jms levitamisena, rahvuslippude heiskamisena jm tegevusena.
Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde tegelased Artjom Juskevitš, Mati Kiirend, Kalju Mätik, Sergei Soldatov ja Arvo-Gunnar Varato tegutsesid 1970. aastatel veel varjatult ja anonüümselt. Nende kõige olulisemaks väljundiks kujunes "Memorandum ÜRO Peaassambleele" aastast 1972.[2]
Esimene oma nimedega allkirjastatud dokument oli 1979. aasta 23. augustil avalikustatud Balti apell, millele olid Eesti poolt alla kirjutanud Mart Niklus, Endel Ratas, Enn Tarto ja Erik Udam.
Eesti dissidentide hulka kuulusid veel Jüri Kukk, Viktor Niitsoo, Veljo Kalep, Sven Kreek, Uno Toru, Heiki Ahonen, Arvo Pesti, Lagle Parek, Harri Mõtsnik, Jüri Lina jpt.
Vaata ka
muudaViited
muudaKirjandus
muuda- Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972-1987. Dokumentide kogumik. Koostanud Arvo Pesti . Tallinn: [Rahvusarhiiv], 2009. 664 lk. ISBN 9789985951071 (köites).
- Arvo Pesti. Kirjad vennale: 15.04.1983 - 29.09.1986. Tartu: Ilmamaa, 2011. ISBN 9789985773789 (köites)