Areios

Areios [ar'eios] (ladinapäraselt Arius [ar'iius]; 250/256–336) oli kristlik presbüter Aleksandriast. Tema järgi on nime saanud arianism ehk ariaanlus, mis oli tollal levinuim kristluse vorm. Ariaanlusele vastandus platonistlik kristlus. Umbes 318. aastal sattus Areios vaidlusesse oma piiskopiga, Aleksandriga, väites, et Jumala Poeg ei olnud samast substantsist elik ühise olemusega Jumal-isaga, vaid et kunagi oli olnud aeg, enne Kristuse sigitamist, kui teda ei eksisteerinud. Seepeale visati Areios koos teiste preestritega, kes tema õpetust järgisid, kirikust välja, aga debatt jätkus, kuna kumbagi osapoolt toetasid eri piiskopid üle terve Ida-Rooma impeeriumi. Paljud piiskopid, eriti need, kes olid õpetust saanud Antiookia Lucianuse juures, võtsid omaks Areiose seisukohad. Ajaks, mil Constantinus Suur võttis Ida-Rooma keisririigi üle 324. aastal, oli erimeelsus kasvanud suureks ja tuliseks vaidluseks ning levinud üle terve impeeriumi, kus erinevad konsiilid mõistsid hukka / võtsid omaks Ariuse arusaama Pojast. Et erimeelsusi lahendada, kutsus Constantinus kokku I Nikaia kirikukogu aastal 325, kus Ariuse õpetus mõisteti hukka, ning Arius saadeti pagendusse. Arius kutsuti siiski aga paari aasta jooksul tagasi, ning tundub, et oma ülejäänud elu veetis ta, üritades tagasi saada Aleksandria kogudusse, mida aga Athanasios ei lubanud. Lõpuks lubati Ariusel Konstantinoopoli kogudusega ühineda, kuid ta suri äkitselt eelneval ööl.

Vaidlused ei saanud sellega aga sugugi mitte läbi, need ei vaibunud ka järgmistel aastakümnetel, vaid neid jätkati veel kaua aega, ka Läänes. Neid, kes uskusid, et Poeg ei olnud Isaga ühest substantsist, nimetati ariaanideks (eriti Aleksandria piiskopi Athanasiose poolt) ning siit on tulnud ka selle õpetuse nimi, arianism ehk ariaanlus. See nimi ei ole aga päris korrektne, kuna Ariuse roll ei ole selles usuliikumises kunagi olnud eriti tähtis, tema oli vaid vaidluste alustaja. Poja ja Isa omavaheline suhe on olnud diskussiooniteemaks kiriku ajaloos alati. Teised "ariaanlased", nagu näiteks Nikomeedia piiskop Eusebius ja Caesarea piiskop Eusebius olid ariaanliku teoloogia väljakujundamises palju tähtsamad tegelased. Paljud hilisemad ariaanlased hakkasid sellisele nimetamisele ka vastu, üteldes, et nad ei tea mitte midagi Ariusest. Ariuse ja tema piiskoppide põikpäine pealekäimine tõi aga selle küsimuse teoloogia keskmesse ning seetõttu kannab see probleem ka tema nime.

Noorpõlv ja iseloom

On võimalik, et Arius oli pärit Liibüast. Tema isa nimi olevat olnud Ammonius. Arius oli arvatavasti õpilane eksegeetilises koolis Antiookias, kus ta võis õppida Antiookia Lucianuse juures.^[1]

Naasnud Aleksandriasse, sai Arius sõbraks mehega, kelle nimi oli Meletius Lycopolisest ja ta ordineeriti diakoniks viimase juhtimise all. Piiskop Peetrus Aleksandriast ekskommunitseeris Ariuse aastal 311 Meletiuse vaadete toetamise pärast, aga Peetruse järglase, Achillase ajal lubati ta taas armulauale ning aastal 313 tehti tast Aleksandrias Baucalise piirkonna presbüter.

Ehkki vaenlased on Ariuse iseloomu tigedalt maha teinud, tundub, et ta oli askeetlik, hea moraali ning kindlate põhimõtetega. Warren H. Carroll (parafraseerides Epiphanius Salamiest, Ariuse opponenti) kirjeldab teda kui "pika ja kõhna, silmatorkava välimuse ja lihvitud kommetega meest. Naised armusid temasse ogaralt, olles võlutud tema imeilusatest kommetest, puudutatud tema askeetlikust välimusest. Meestele avaldas muljet tema intellektuaalselt ülimuslik aura."^[2]

Vaidlus

Ajaloolane Socrates Konstantinoopolist teatab, et Arius sattus esimest korda vaidlusesse, kui Aleksander, kes sai pärast Achillast Aleksandria piiskopiks, pidas jutluse Poja sarnasusest Isaga. Arius nägi Aleksandri jutluses sabellianismi taaselustamist, mõistis selle hukka ning vaidles et "kui isa sigitas Poja, siis temal, kes oli sigitatud, oli eksistentsi algus: ja siit on selge, et oli aeg, mil Poega ei olnud. Siit järeldub, et ta sai oma substantsi mittemillestki."^[3]

Usutakse, et Ariuse doktriine mõjutas Lucianuse õpetus. Lucianus oli tunnustatud kristlik õpetaja ja usumärter. Kirjas Konstantinoopoli piiskopile Aleksandrile kirjutas Aleksander Aleksandriast, et Arius tuletas oma teoloogia Lucianuse omast. Selle kirja eesmärk oli kurta doktriinide üle, mida Arius toona oli esitanud. Tema süüdistus Ariuse hereesias oli siiski veel üsna nõrk, Aleksandri keelekasutus oli pigem sõimav ja robustne kui hästi argumenteeritud ning etteheited ei olnud teistelt autoritelt toetust veel leidnud. Lucianust ei süüdistanud Aleksander seal selles, et too oleks õpetanud samu doktriine, mida Arius, vaid lihtsalt tolle ad invidiam hereetilistes kalduvustes.

Aleksandria patriarhi kritiseeriti Ariuse õpetusele liiga aeglase reageerimise eest. Nagu tema eelkäija Dionüsius oli ta ebakindel ning otsustusvõimetu. On aga siiski raske ette kujutada, kuidas teisiti oleks ta saanudki käituda. Küsimus, mille Arius esitas, oli jäänud lahendamata kaks generatsiooni varem, ning ei olnud lihtne ka siis sellele küsimusele vastust leida. Pealegi, kui oleks kohe tulnud sellele vaidlusele vastust leida, oleks olnud suur tõenäosus, et Ariuse pooldajatele oleks õigus jäänud. Niisiis sallis Aleksander vaidluste jätkumist sinnamaani, kuni tundus, et need on läinud sedavõrd tuliseks, et hakkavad ohustama Kiriku rahu. Alles siis kutsus ta kokku piiskoppide kogu ning küsis neilt nõu. Niipea kui need langetasid oma otsuse Ariuse vastu, tegutses Aleksander viivitamatult. Ta vallandas Ariuse tema ametikohalt ning heitis kirikust välja nii tema kui ka ta järgijad.

Ariuse doktriinid

Pikemalt artiklis Arianism

Seletamaks oma samme Ariuse vastu, kirjutas Aleksandria Aleksander kirja Konstantinoopoli Aleksandrile ning Eusebiusele Nikomeediast (kus viibis sel ajal ka keiser), andes ülevaate tema arvates Ariuse tehtud vigadest. Aleksandri järgi õpetas Arius:

Et Jumal ei olnud alati Isa, vaid et kunagi oli aeg, mil ta ei olnud isa; et Jumala sõna ei olnud igavikust, vaid oli tehtud mittemillestki; et igavesti eksisteeriv Jumal ('MINA OLEN'/ Igavene) tegi tema kes ei eksisteerinud varem, mitte millestki; seega oli aeg, millal ta ei eksisteerinud, niipalju on Poeg loodud olend, loodu. Et ta ei ole mitte Isa moodi, mis puutub olemusse, ega ei ole ta oma loomuse poolest ei Isa tõeline Sõna ega tõeline Tarkus, vaid tõesi vaid üks tema töid ja loodud olendeid, olles vääriti kutsutud Sõnaks ja Tarkuseks, kuna ta oli ise tehtud Jumala omast Sõnast ja Tarkusest, mis on Jumalas, mille läbi Jumal tegi nii kõik muud asjad kui ka Tema. Seega on ta oma loomuses muutuv ning muutustele aldis, nagu kõik teisedki mõistusega olendid on: seega on Maailm võõras kõigele muule kui Jumala olemusele; ja Isa on seletamatu läbi Poja, ning nähtamatu talle, sest ei tea Maailm täiuslikult ja täpselt Isa, ega saa tema selgelt näha teda. Poeg ei tea oma enese olemuse loomust: sest ta oli tehtud meie jaoks, et Jumal võiks luua meid läbi tema, nagu läbi instrumendi. Samuti ei võinud ta kunagi eksisteerida, kui Jumal poleks tahtnud meid luua.

Ta tsiteerib midagi sarnast Thaliast:

Jumal ei ole alati olnud Isa; Oli aeg, mil ta oli üksi, ning ei olnud veel Isa: hiljem ta sai selleks. Poeg ei ole igavikust, ta tuli mittemillestki.^[4]

Ariuse säilinud kirjutised

Ariuse elu ja õpetuse rekonstrueerimine on problemaatiline ja raske, kuna väga vähe on säilinud Ariuse enese kirjutisi. Constantinus käskis kõik Ariuse tekstid ära põletada juba Ariuse enese eluajal, ning see vähene, mis tulest puutumata jäi, hävitati hiljem Ariuse oponentide poolt. Katkeid säilinud teostest võib leida vaid nende teiste kirikumeeste töödes, kes kirjutasid pärast Ariuse surma ning üritasid kinnitada tema ketserlikku maailmavaadet, jättes meile seega vähe ja ühetaolisi ning üsnagi ebausaldusväärseid andmeid Ariuse kirjutiste kohta.

Kolm allesolevat kirja, mida peetakse Ariuse omadeks: tema kiri Aleksandria Aleksandrile (säilinud Athanasiuse teoses), tema kiri Eusebiusele Nikomeediast, ning tema ülestunnistus Konstantinusele. On alles veel ka palju kirju, mida omistatakse temale, ning mitmetel kordadel on teda tsiteerinud tema oponendid. Mõistagi on raske ütelda, kui täpselt viimased teda tsiteerivad, samuti on ka tsitaadid ise sageli liiga lühikesed ning kontekstist välja rebitud.

Tema Thalia (sõna-sõnalt "pidustus"), on populariseeritud teos, kus ta kombineerib proosat ja värsivormi, ning sellest on fragmente säilinud. Mõlemad viited on talletatud tema oponendi Athanasiuse poolt. Esimene on teade Ariuse õpetusest teoses Kõned Ariaanide vastu., 1.5–6. Sellele ümbersõnastusele on negatiivseid kommentaare vahele lükitud, nii et on raske pidada seda usaldusväärseks tsitaadiks.^[5]

Teine on teose Arminumi ja Seleucia Konsiilidest veidi otsesem tsitaat või tsitaatide kogu, mis kujutab endast korrapäratuid värsse ning tundub olevat sõnasõnaline.^[6] Need tsitaadid võis olla koostanud aga ka keegi teine kui Athanasius, võib-olla isegi keegi, kes oli Ariuse vastu positiivselt meelestatud.^[7] Seda teist tsitaati peetakse üsnagi täpseks, sest see ei sisalda mitut Ariusele omistatavat võtmelauset (nt "Oli aeg, kui Poega ei eksisteerinud") ning seal on ka mõningaid positiivseid lausungeid poja kohta.^[8] Tsitaadid on korrapärase lauseehitusega ning sarnanevad teiste lauselõikudega, mida on omistatud Ariusele. Aga ehkki need tsitaadid tunduvad üsnagi täpsed, on nende kontekst kadunud, nii et nende kohta suuremas mõttesüsteemis on võimatu rekonstrueerida.^[9]

Vaata ka

Viited

↑ Michael O'Carroll, Trinitas (Delaware: Michael Glazier, Inc, 1987) p. 23.
↑ Carroll, A History of Christendom, II, p. 10
↑ Socrates of Constantinoopolist, Kiriku Ajalugu, raamat 1, peatükk 5.
↑ Carroll, History of Christendom, II, p. 10
↑ Williams, "Arius: Heresy and Tradition. Revised Edition", p.99
↑ Williams, "Arius: Heresy and Tradition. Revised Edition", pp.98–9
↑ Hanson, "The Search for the Christian Doctrine of God", pp.10–15, esp. p.12
↑ Stevenson, "A New Eusebius: Documents Illustrating the History of the Church to AD 337", pp.330–332.
↑ Williams, "Arius: Heresy and Tradition. Revised Edition", p.95

[16Xa3-1] Michael O'Carroll, Trinitas (Delaware: Michael Glazier, Inc, 1987) p. 23.

[eIgHj-2] Carroll, A History of Christendom, II, p. 10

[PgMHB-3] Socrates of Constantinoopolist, Kiriku Ajalugu, raamat 1, peatükk 5.

[2QFHA-4] Carroll, History of Christendom, II, p. 10

[williams-99-5] Williams, "Arius: Heresy and Tradition. Revised Edition", p.99

[williams-98-6] Williams, "Arius: Heresy and Tradition. Revised Edition", pp.98–9

[hanson-10-7] Hanson, "The Search for the Christian Doctrine of God", pp.10–15, esp. p.12

[stevenson-332-8] Stevenson, "A New Eusebius: Documents Illustrating the History of the Church to AD 337", pp.330–332.

[williams-95-9] Williams, "Arius: Heresy and Tradition. Revised Edition", p.95

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]