Humanitaarteadused

Filosoofia jaotati valgustusajastul loodusfilosoofiaks ja moraalifilosoofiaks (inglise keeles natural philosophy ja moral philosophy). Selle liigituse eeskujul eristas John Stuart Mill loodusteadust ja "moraaliteadust" (moral science). "Moraaliteadusi" hakati saksa keeles nimetama Geisteswissenschaften – 'vaimuteadused'.

Wilhelm Dilthey määratles "vaimuteadused" (humanitaarteadused) neile omase meetodi – mõistmise – kaudu (mõistmise ja hermeneutika mõiste olid Friedrich Schleiermacherist saadik tulnud käibele ka väljaspool filoloogiat).

Läänes võib humanitaarteaduste ajalugu jälgida kuni Antiik-Kreekani, kus oli pandud alguse kodanike haridusele. Rooma ajal kujunes välja seitsme vaba kunsti kontseptsioon, mis hõlmas grammatikat, retoorikat ja loogikat (triivium) koos aritmeetika, geomeetria, astronoomia ja muusikaga (kvadriivium)^[3]. Need ained moodustasid ka keskaegse hariduse põhiosa, kus rõhk oli humanitaarteadustel kui oskustel või "tegutsemisviisidel"

Suur muutus toimus XV sajandi renessansiaegse humanismiga, kui humanitaarteadusi hakati pidama pigem õppeaineks kui praktikaks, traditsioonilistest valdkondadest nihkusid ära sellised valdkonnad nagu kirjandus ja ajalugu (studia humaniora).

20. sajandil vaidlustas selle seisukoha postmodernistlik liikumine, mis püüdis humanitaarteadusi ümber defineerida demokraatlikule ühiskonnale sobivamalt, kuna Kreeka ja Rooma ühiskonnad, millest humanitaarteadused pärinesid, ei olnud sugugi demokraatliku^[4].

 

Antiikteadus (inglise keeles classics) tähendab lääne akadeemilises traditsioonis antiikajaloo kultuuride, nimelt vanakreeka ja ladina keele ning vanakreeka ja rooma kultuuri uurimist. Antiikteadust peetakse üheks humanitaarteaduste valdkonna põhialuseks, kuid selle populaarsus vähenes 20. sajandil. Sellegipoolest on klassikaliste ideede mõju paljudele humanitaarteaduste distsipliinidele, näiteks filosoofiale ja kirjandusele, endiselt tugev^[5].

Ajalugu on süstemaatiliselt kogutud teave mineviku kohta. Kui ajalugu kasutatakse uurimisvaldkonna nimetusena, tähendab see inimeste, ühiskondade, institutsioonide ja mis tahes teemade, mis on aja jooksul muutunud, uurimist ja tõlgendamist.

Traditsiooniliselt on ajaloo uurimist peetud humanitaarteaduste osaks. Kaasaegses akadeemilises maailmas võib ajalugu aeg-ajalt liigitada sotsiaalteaduste hulka, kuigi see määratlus on vaieldav.

Kuigi keele teaduslikku uurimist nimetatakse keeleteaduseks (ehk lingvistika) ja seda peetakse üldiselt sotsiaalteaduseks^[6] või kognitiivseks teaduseks^[7], on keelte uurimine ka humanitaarteaduste suur osa. Osa 20. ja 21. sajandi filosoofiast on pühendatud keele analüüsile ja küsimusele, kas, nagu Wittgenstein väitis, paljud meie filosoofilised segadused tulenevad meie kasutatavast sõnavarast; kirjandusteooria on uurinud keele retoorilisi, assotsiatiivseid ja korrastavaid omadusi ning ajaloolised keeleteadlased on uurinud keelte arengut läbi aegade. Kaasaegse humanitaarteaduste õppekava keskmes on kirjandus, mis hõlmab erinevaid keelekasutusi, sealhulgas proosavorme (näiteks romaani), luulet ja draamat. Kõrgkooli tasemel võõrkeeleprogrammid hõlmavad tavaliselt nii selle keele kui ka keele enda tähtsamate kirjandusteoste uurimist.

Igapäevakeeles viitab seadus reeglile, mida jõustab valitsev institutsioon, erinevalt moraali- või eetilisest reeglist, mille suhtes ei kohaldata ametlikku jõustamist. Õigusteaduste uurimist võib vaadelda kas sotsiaal- või humanitaarteadustena, sõltuvalt vaatenurgast. Mõned näevad seda sotsiaalteadusena, sest see on objektiivne ja mõõdetav, teised aga peavad seda humanitaarteaduseks, sest see keskendub väärtustele ja tõlgendamisele. Õigusteadused ei ole alati rakendatavad, eriti rahvusvaheliste suhete kontekstis.

Kirjandus on mõiste, millel ei ole üldtunnustatud määratlust. Etümoloogiliselt tuleneb mõiste ladinakeelsest sõnast literatura/litteratura, mis tähendab "tähtedega moodustatud kirjutamist", kuigi mõned määratlused hõlmavad ka suulisi või lauldud tekste. Kirjandust võib liigitada ilukirjanduseks või mitte ilukirjanduseks; luuleks või proosaks. Lisaks võib seda eristada peamiste vormide, näiteks romaani, novelli või draama järgi ning teoseid liigitatakse sageli ajalooliste perioodide või teatud esteetiliste tunnuste või ootuste järgimise järgi (žanr).

Filosoofia - mis on kirjeldatud kui "armastus tarkuse vastu" - on üldiselt selliste probleemide uurimine nagu olemine, teadmine, tõde, õiglus, õige ja vale, ilu, kehtivus, mõistus ja keel. Filosoofiat eristab nende küsimuste käsitlemise teistest viisidest selle kriitiline, üldiselt süstemaatiline lähenemine ja tuginemine pigem põhjendatud argumentidele kui eksperimentidele (erandiks on eksperimentaalne filosoofia)^[8].

Filosoofia oli varem väga laiaulatuslik mõiste, mis hõlmas ka hiljem eraldiseisvateks distsipliinideks muutunud valdkondi, nagu näiteks füüsika. (Nagu Immanuel Kant märkis: "Vana-Kreeka filosoofia jagunes kolmeks teaduseks: füüsika, eetika ja loogika.")^[9]. Tänapäeval on filosoofia peamised valdkonnad loogika, eetika, metafüüsika ja epistemoloogia. Siiski kattub see jätkuvalt teiste distsipliinidega.

Usuteadus (ehk teoloogia) on peetud tavaliselt sotsiaalteaduseks. Praeguste teadmiste põhjal näib, et kõigis tuntud kultuurides, nii minevikus kui ka tänapäeval, on mingisugune uskumussüsteem või religioosne praktika. Kuigi võib olla üksikuid üksikisikuid või rühmi, kes ei praktiseeri mingit usku, ei ole teada, kas kunagi on olnud ühiskonda, mis eksisteeris täielikult ilma religiooni.

Religiooni mõiste ei ole universaalne ja eri kultuurides võib olla erinev arusaam sellest, mis on religioon. Religiooni võib iseloomustada koos kogukonnaga, sest inimesed on sotsiaalsed loomad. Kogukonna sidumiseks kasutatakse rituaale. Sotsiaalsed loomad vajavad reegleid. Eetika on ühiskonna nõue, kuid mitte religiooni nõue. Mõned religioonid sisaldavad jumaluste kontseptsiooni, teised aga mitte. Seega ei nõua üleloomulikkus tingimata jumaluste olemasolu. Pigem võib seda laiemalt määratleda kui mis tahes nähtusi, mida ei saa seletada teaduse või mõistusega.

Mitte-asutajareligioonid on hinduism, sintoism ja kohalikud või rahvusreligioonid. Asutajareligioonid on judaism, kristlus, islam, konfutsianism, taoism, mormoonlus, džainism, zoroastrism, budism ja sikhism.

Etenduskunst erineb kujutavast kunstist selle poolest, et esimene kasutab meediumina kunstniku enda keha, nägu ja kohalolekut, viimane aga materjale nagu savi, metall või värv, mida saab vormida või muuta, et luua mõni kunstiobjekt. Etenduskunstide hulka kuuluvad akrobaatika, komöödia, tants, film, mustkunst, muusika, ooper, žongleerimine jms.

Kunstnikke, kes osalevad nendes kunstides publiku ees, nimetatakse esinejateks, sealhulgas näitlejad, koomikud, tantsijad, muusikud ja lauljad. Etenduskunstide kõrval tegutsevad ka sellega seotud valdkondade töötajad, näiteks laulukirjutamise ja lavakunstniku ametid. Esinejad kohandavad sageli oma välimust, näiteks kostüümide abil. On olemas ka kujutava kunsti erivorm, kus kunstnikud esitavad oma loomingut otseülekandes publikule. Seda nimetatakse etenduskunstiks. Enamik etenduskunstist hõlmab ka mingisugust plastikat, näiteks rekvisiitide loomisel.

 

Muusikateadus kui akadeemiline distsipliin võib võtta mitmeid erinevaid teid, sealhulgas ajalooline muusikateadus, muusikakirjandus, etnomusikoloogia ja muusikateooria. Vabade kunstide traditsioonis kasutatakse muusikateadust ka mittemuusikute oskuste laiendamiseks, õpetades selliseid oskusi nagu keskendumine ja kuulamine.

Teater (kreeka keeles "theatron", θέατρον) on etenduskunstide haru, mis tegeleb lugude esitamisega publiku ees, kasutades kõne, žestide, muusika, tantsu, heli ja vaatemängu kombinatsioone - ja tegelikult üks või mitu elementi teistest etenduskunstidest. Lisaks tavapärasele jutustava dialoogi stiilile esineb teatrit sellistes vormides nagu ooper, ballett, kabuki jms.

Tants viitab üldiselt inimese liikumisele, mida kasutatakse kas väljendusvormina või mida esitatakse sotsiaalses, vaimses või etenduskeskkonnas. Tantsu kasutatakse ka mitteverbaalse suhtluse (vt kehakeel) meetodite kirjeldamiseks inimeste või loomade vahel (mesilaste tants, paaritumistants) ja elutute objektide liikumise kirjeldamiseks (lehed tantsivad tuules). Koreograafia on tantsu loomise protsess ja koreograafia loojaid nimetatakse koreograafideks. Koreograafid kasutavad liikumist, muusikat ja muid elemente, et luua väljendusrikkaid ja kunstilisi tantse.

Tantsu määratlused sõltuvad sotsiaalsetest, kultuurilistest, esteetilistest, kunstilistest ja moraalsetest piirangutest ning ulatuvad funktsionaalsest liikumisest (näiteks rahvatants) kuni kodifitseeritud, virtuoosse tehnikani (näiteks ballett).

Suurte kunstitraditsioonide aluseks on mõne iidse tsivilisatsiooni, näiteks Vana-Jaapani, Kreeka ja Rooma, Hiina, India, Mesopotaamia ja Mesoameerika kunst.

• Vana-Kreeka kunstis austati inimese füüsilist vormi ja arendati välja vastavad oskused, et näidata lihaskonda, tasakaalukust, ilu ja anatoomiliselt õigeid proportsioone. Vana-Rooma kunstis kujutati jumalaid kui idealiseeritud inimesi, keda näidati iseloomulike tunnustega (nt Zeusi äikesepilduja)^[10].

Keskaja Bütsantsi ja gooti kunsti rõhuasetus vaimulikele ja religioossetele teemadele peegeldas kiriku domineerimist. Kuid renessansiajastu uus keskendumine füüsilisele maailmale peegeldus kunstivormides, mis kujutasid inimkeha ja maastikku naturalistlikumalt ja kolmemõõtmelisemalt^[10].

Ida kunst on üldiselt töötanud läänemaailma keskaegse kunstiga sarnases stiilis, nimelt keskendudes pinna mustritele ja kohalikule värvile (mis tähendab eseme tavalist värvi, näiteks punase rüü põhipunast, mitte selle värvi moduleerimist valguse, varjude ja peegelduse poolt). Sellele stiilile on iseloomulik, et kohalik värv on sageli määratletud kontuuriga (kaasaegne vaste on karikatuur). See on ilmne näiteks India, Tiibeti ja Jaapani kunstis.

Religioosne islamikunst keelab ikonograafia ja väljendab religioosseid ideid hoopis geomeetria kaudu.

19. sajandi valgustusajastu poolt kujutatud füüsikalised ja ratsionaalsed kindlused purunesid mitte ainult Einsteini uute relatiivsusteaduse ja Freudi^[11] poolt nähtamatu psühholoogia avastuste, vaid ka enneolematu tehnoloogilise arengu tõttu. Selle aja kasvava globaalse suhtluse käigus avaldasid läänemaailma kunsti ka teised kultuurid samaväärset mõju.

• Kultuurigeograafia
• Kulturoloogia
• Kirjandus
• Museoloogia
• Filoloogia
• Filosoofia
• Digihumanitaaria
• Keeleteadus
• Diskursuseanalüüs
• Vabad kunstid
• Keskkonnahumanitaaria