Džainism

Džainism (sanskriti sõnast jina ('võitja')) on India usund ja filosoofiakoolkond. Kujunes lõplikult välja üheaegselt budismiga Vārdhamāna Mahāvīra (599 eKr – 527 eKr) juhtimisel protestina brahmanistliku preesterkonna, kastisüsteemi ja ohvrirituaalide vastu.^[1]

Džainism säilitas aga rea brahmanistlikke põhimõisteid, nagu näiteks karma ja hingede rändamine. Džainismi dualistliku filosoofia järgi on hinge (dživa) eesmärgiks vabanemine (mokša) materiaalse keha itkest, mis toimub individuaalse, st ilma jumala abita, eetilise enesetäiustumise teel, milles tähtis osa on askeesil. Et kõiki esemeid ja olendeid hingestatuks peetakse, rõhutab džainism ahinsa põhimõttele, millest tuleneb taimetoitluse nõue.^[1]

Budismiga seob džainismi veel usukoguduse sangha ja kolme kalliskivi (õige vaade, õige eluviis ja õige teadmine) olemasolu. Ka eksisteerivad džainismis sansaara ja nirvaana mõisted. Budismi bodhisattva on võrreldav džainismi vabanenute (tīrthankāra) ideaaliga. Legendid Mahāvīrast on samuti üsna sarnased Buddha legendidega.^[2]

Džainism levis Indias eriti I aastatuhande II poolel, avaldades märgatavat mõju kunstile ja eetikale. Tähelepanuväärne on maailmas esimese modaalse loogika süsteemi – sjadvaada – tekkimine samal ajal. 12. sajandil aga algas džainismi langus.^[1] 21. sajandi alguses oli džainasid umbes 4,4 miljonit, sealhulgas 4,2 miljonit Indias.