Fraseri nulg

 

Fraseri nulg kasvab tavaliselt 15–18 m kõrguseks ja tüve läbimõõt on kuni 30 cm. Suurim registreeritud puu kõrgus on 26,5 m ja tüve läbimõõt 86 cm. Puude keskmine eluiga on 150 aastat.^[6]

Võra on korrapärane, koonusjas.^[7] Oksad on kas horisontaalsed või kuni 40° võrra ülespoole suunatud. Võra on noorel puul tihe, vanal puul rohkem avatud. Tüve koor on noorelt sile, punakaspruun, vaigumahutitega, vananedes muutub hallikasmustaks ja rõmeliseks.^[7]

Juurestik on üldjuhul maapinnalähedane, kuna loodusliku levila pinnas on tavaliselt õhuke. Paksus pinnases võib juurestik ulatuda sügavamale kui 60 cm, mis võimaldab puul ka kuivemaid mäenõlvu asustada.^[8]

Okkad on 1–2 (2,5) cm pikkused ja 2,0–2,2 mm laiad, kinnituvad võrsetele spiraalselt, aga alusel pöörduvad nii, et nad asuvad kahes reas. Okka allküljel ja pealmise külje tipus on kaks laia valget õhulõheriba. Okkad on tumerohelised, lamedad, painduvad ja otsast ümarad või väikese sälguga.^[7]

Pungad on väiksed, helepruunid, kerajad, tugevalt vaigused. Võrsed on hallikaspruunid, lühikeste tihedate karvadega.^[7]

Isasõisikud on punakaskollased või kollakasrohelised.^[7]

Käbid on väikesed, 4–6 cm pikkused ja läbimõõduga 2–3 cm, sinakasmustad või sinakas-tumerohelised, tipud vaigust valged^[7]. Kattesoomused on heledad, ulatuvad seemnesoomuste tagant pikalt välja ning nende tipp on tagasi pöördunud, mistõttu käbid näivad valkjatena.^[7] Käbid on sageli vaigused. Küpsed, 4–6 kuu vanused käbid lagunevad ja puistavad tiivulised seemned tuulde.^[3]

Seemned on 4–5 mm pikkused, pruunid, tiivakesega, mis on seemnest ligi veidi pikem. Seemne mass on 5,7–8,4 mg.^[8]

 

Fraseri nulu areaal paikneb Põhja-Ameerika idaosas, Apalatši mägede lõunaosas 1372–2037 m kõrgusel üle merepinna.^[8] Hajus levila jääb Põhja-Carolina, Tennessee ja Virginia territooriumile.

Fraseri nulu levilas valitseb jahe ja väga niiske kliima, kus aasta keskmine sademete hulk on vahemikus 1900–2540 mm. Suure osa sademetest annab udu, mida võib esineda 65% või isegi rohkematelgi kasvuperioodi päevadest. Juuli keskmine temperatuur on 15 °C ja jaanuari-veebruari madalaim keskmine temperatuur on –2 °C.^[8]

Fraseri nulu levilas esinevad mullad on üldjuhul õhemad ja kivised. Mulla lähtekivim jääb keskmiselt 50–80 cm sügavusele. Muldadeks on tavaliselt leetmuld, mille huumuskihi paksus on 2–7 cm. Mullad on väga happelised. A-horisondi pH on 3,5 ja B-horisondi pH on vahemikus 3,8–4,2. 1920 meetrist kõrgemal paiknevad nulumetsa mullad võivad olla väga õhukesed, 15–20 cm paksused, kus mulla A-horisont paikneb vahetult lähtekivimi peal.^[8]

Kõrgemal kui 1920 m moodustab Fraseri nulg peaaegu puhaspuistuid. Sellistel kõrgustel kasvab puuliikidest tavaliselt temaga koos ainult ameerika pihlakas (Sorbus americana). Fraseri nulu esinemise tihedus metsades väheneb koos kõrguse alanemisega. Keskmistel ja madalamatel kõrgustel kasvab ta koos järgmiste puuliikidega: punane kuusk (Picea rubens), kollane kask (Betula alleghaniensis), kanada tsuuga (Tsuga canadensis), kollane hobukastan (Aesculus flava), suhkruvaher (Acer saccharum), tähkvaher (Acer spicatum) ja pensilvaania vaher (Acer pensylvanicum).^[8]

 

Fraseri nulg on ühekojaline okaspuu ning paljuneb peamiselt seemnete abil. Käbikandvus võib alata juba 15-aastastel puudel. Tolmlemine toimub mai keskelt kuni juuni alguseni, mis sõltub kasvukohast ja ilmastikutingimustest. Seemned valmivad septembrist kuni oktoobri keskpaigani, millele järgneb nende varisemine koos katte- ja seemnesoomustega. Seemnete põhiliseks levitajaks on tuul, mis võib nad kanda kuni 1,6 km kaugusele. Nii hea lennukaugus tuleneb asjaoludest, et tiivakesega seemned on kerged ning järskudel mäenõlvadel esinevad tõusvad õhuvoolud. 50% seemnetest maandub puust vähemalt 274 m kaugusel. Seemnete idanevus on keskmiselt 50–70%. Head seemneaastad korduvad tavaliselt kahe aasta järel.^[8]

Vähesel määral esineb ka alumiste okste juurdumist niiskes pinnases ehk vegetatiivset paljunemist.^[8]

 

Kõige suuremat kahju tekitab Fraseri nulule introdutseeritud putukaliik Adelges piceae^[9], kes avastati esimest korda USA Põhja-Carolinast 1957. aastal. Sellest peale on see kahjurputukas levinud üle kogu Fraseri nulu levila. Puude suremus kasvas 1958. aasta 11 tuhandelt kuni 1,75 miljonini 1970. aastal. Putukad ründavad võrseid, oksi ja pungi, kuid peamiselt siiski tüve. Puu sureb tüvekahjustuste tõttu tavaliselt 2–5 aasta jooksul. Kahjustatud puud on vastuvõtlikud ka teistele kahjurputukatele (üraskid, vaablased jt). Putukad võivad omakorda kaasas kanda seenhaiguste patogeene. Näiteks juuremädanikku põhjustava seene Armillaria mellea esinemissagedus on suurenenud koos Adelges piceae leviku laienemisega. Vigastatud ja nõrgestatud puud on omakorda vastuvõtlikud tormiheitele. Siiani pole teadlastel õnnestunud välja töötada efektiivset tõrjevahendit Adelges piceae vastu, mistõttu Fraseri nulu tulevik on üsna ebaselge.^[8]

Fraseri nulgude surm kahjustab nende all kasvavaid samblaid. Samblas elav kuuse-nulu-samblaämblik Microhexura montivaga on sellepärast elukeskkonna kadumise tõttu sattunud väljasuremise äärele.^[10]

 

 

Hajusalt levinud Fraseri nulu puit ei oma märkimisväärset majanduslikku tähtsust. Küll on ta väga populaarne jõulupuu. Noores eas väga dekoratiivset puud kasvatatakse ilupuuna parkides ja koduaedades. Looduses on Fraseri nulu seemned ja pungad toiduks ameerika punaoravale (Tamiasciurus hudsonicus).^[8]

Fraseri nulg toodi Euroopasse 1811. aastal. Meile jõudis ta 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses. Fraseri nulgu kasvatatakse meil parkides ilupuuna, metsakultuuris ta kohalike puuliikidega konkureerida ei suuda. Ta on meil hästi aklimatiseerunud, mida näitab tema rikkalik käbikandvus ja parkides esinev looduslik uuendus. Käbid kasvavad tal ka alumistel okstel, mida üldjuhul nululiikidel ei esine. Puu on meil üsna külmakindel, taludes talvel külmatemperatuure kuni –29...–34 °C,^[11] mistõttu kannatab ainult karmimatel talvedel. Samuti on ta küllalt varjutaluv. Kasvupinnastest eelistab värsket, hästi vett läbilaskvat liivsavimulda, kuid kasvab küllalt hästi ka saviliivmullal. Suuremad puud kasvavad meil Järvseljal (kõrgus 25 m), Olustvere pargis, Polli pargis ja mujal.^[7]

Puudusteks on meil kasvavate puude lühiealisus, dekoratiivne välimus püsib sageli ainult esimesed 15–20 aastat. Samuti on ta vastuvõtlik mustale pahktäile ning haigestub kergesti juurepessu.^[12]

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Fraseri nulg

• Fraseri nulg andmebaasis eElurikkus  
• The Gymnosperm Database: Abies fraseri