Feodalism

Feodalism on suhteliselt vastuoluline mõiste, millega tavaliselt iseloomustatakse keskaegse Euroopa ühiskondlikku ja majanduslikku korraldust. Sellel on palju definitsioone.

Üldiselt on feodalismile omaseks peetud siiski teatud kindlaid tunnuseid nagu: isiklike suhete suur tähtsus isandate (senjööride) ja nende sõltlaste (vasallide) vahel, maa kui peamine sotsiaalmajandusliku kindluse alus ning sõjameestest aadelkonna juhtiv roll ühiskonnaelus.

Feodalismi mõiste tekkis ja kujunes Euroopas ning oli algusest peale mõeldud selgitama vaid Euroopa kultuuri, ühiskonda ja majandust puudutavaid tegureid ning muutujaid. Tänapäeval konstateeritakse üldiselt, et väljaspool Euroopat feodalismi kui sellist ei eksisteerinud, see oli Euroopale spetsiifiline nähtus ning ehkki kohati võivad mingid sama perioodi mitte-Euroopa maade ühiskondlik-majanduslikud struktuurid evida teatud analoogiat feodalismiga, on selle mõiste kasutamine väljaspool Vana Maailma suhteliselt problemaatiline. Teine lugu on feodalismi mõistega siis, kui kasutada selle defineerimiseks kindlat ideoloogiat, mis on välja töötanud konkreetsed teesid kogu ajaloo kohta ning usub selle järgnevusse sama kindlasti kui keskaja inimene jumalikkesse ajatsüklitesse, mis pidid lõppema Viimse Kohtupäevaga. Sellise konkreetse ja universaalse, kuid paraku ka jäigalt ideoloogilise feodalismi käsitluse annab näiteks marksism.

Feodalismiperioodil oli kahtlemata suur roll ka kristlikul religioonil, kuid seda otseselt feodalismiga seostada ei saa. Kiriklikud vürstid kuulusid küll sageli ilmalike valitsejate vasallide hulka või/ja olid ise läänihärradeks, kuid kristluse ja feodalismi üheaegse dominatsiooni liiga ühekülgne seostamine katoliikluse sõltuvusena toonasest ühiskonnakorrast pole ilmselt õigustatud, ehkki mõistagi peegeldas ka toonane religioosne mentaliteet feodalismi, näiteks nimetades Jumalat kõrgeimaks senjööriks. Kuid klassikalise feodalismi lõppajaks (13. sajandiks) olid kiriku sees väärtushinnangud juba muutunud, näiteks Kristust ei kujutatud enam mitte kuningliku valitseja ja kohtumõistjana, vaid lihtsa inimliku kannatajana. Samuti hakati üha enam hindama lihtsat tööd ja vaesust, mis ei sobinud kokku ei feodalismi ega ka tuleva uue ühiskonnakorraldusega, millest pikapeale arenes välja kapitalism.

Feodalism hakkas kujunema Frangi riigis juba Merovingide ajal, kui valitsejad hakkasid oma sõjaväelastele selleks, et nad üha kallinevat varustust jõuaks muretseda ja säilitada, maavaldusi, millelt saadav tulu läks sõjamehe relvastuse soetamiseks ning äraelamiseks. Seda valdust hakati nimetama benefiitsiks. See anti kuninga sõjamehele eluaegseks kasutamiseks, pärandamist poldud esialgu ette nähtud. Karl Suure ajal ning osaliselt varemgi muutus olukord tunduvalt, kui armeesse oli vaja põhiliselt ratsaväelasi. Sõjaratsude pidamine ja nendega kaasas käiv relvastus, eriti soomussärgid, olid aga väga kallid. Nii oli vaja hakata veelgi laiemalt sõdalastele välja jagama valduseid. Kujunes feodaalsüsteem, kus sõdur andis ennast valitseja alluvusse, olles kohustatud saadud maa eest isandat truult teenima. Pikapeale muutusid saadud maad pärandatavaks ning nendest kujunesid läänid ehk feoodid. Kuid kas lääniisanda või vasalli surma korral tuli üksteisevahelist truudusvannet alati uuendada. Vasall võis kuningalt saadud maad ka omakorda edasi läänistada, tema vasallid olid truudusevandega seotud aga ainult temaga ja mitte kuningaga, kuid kui kuningas oma vasalli väeteenistusse kutsus, siis pidid sinna minema (kuninga vasalli juhtimisel ja kutsumisel) ka vasalli vasallid.

Aegamööda delegeeris kuningas üha enam võimu vasallide kätte ning need muutusid temast üha sõltumatumaks. Lisaks sellele leidus palju ka alloodi omanikke, kes polnud maaga vasallivandega seotud ning need, vaid tõotusega kuningaga seotud vasallid, hakkasid üha enam omatahtsi tegutsema. Tekkis feodaalne killustatus, esmalt Prantsusmaal, seejärel üha sügavamalt ka Saksamaal. Inglismaal suudeti seda vältida, kuna üheaegselt nii Inglise kuningas kui ka Normandia hertsogina Prantsuse vasallina olev valitseja teadis, kuidas seda vältida, nimelt pidid kõik Inglise vasallid, sõltumata, kas nad olid otseselt kuninga alluvuses või mitte, andma truudusvande kuningale. Peale selle hakkas Inglismaal juba 11. sajandil kujunema tsentraliseeritud riigiaparaat, milleni jõudmine oli küll vaevarikas, ent kahtlemata oli Inglismaa kõrgkeskaja algul kõige tugevama kuningavõimuga riik (eriti Henry II ajal).

Feodalism on ühiskonnakord, mis rajaneb suurmaaomandusel ja maaomanikest (mõisnikest, kirikust, riigist) sõltuvate talupoegade ekspluateerimisel. Termin feodalism tuleb sõnast feood (ka lään, millest tuleneb mõiste läänisüsteem), mis tähendabki maavaldust. Feodalism hakkas tekkima Hiinas umbes 3. sajandil, Lääne-Euroopas 5. sajandil, Venemaal 9. sajandil, Eestis 10. sajandil; see arenes kas orjanduslikust või ürgkogukondlikust korrast. Üldiselt seostatakse feodalismi keskajaga.

Feodalism soodustas tootlike jõudude arengut võrreldes orjandusliku korraga, sest talupoegade ja käsitööliste isiklikud väikemajapidamised ning õigus mõningaid tootmisvahendeid omada tekitasid neis kui tegelikes tootjais huvi oma töö tulemuste vastu. Talupoegade isiklik sõltuvus mõisnikest oli eri maadel ja ajastutel erinev (teoorjus, pärisorjus). Talupojad pidid maksma renti (teo-, loonus- ja raharenti). Kõige raskem oli talupoegade olukord Poolas ja Hispaanias (esimese öö õigus, surnud käe õigus). Sellega võrreldes oli Põhja-Euroopas talupoegade olukord parem.

Maaomandussuhteis kujunes feodaalne hierarhia: senjöörid läänistasid maad vasallidele, need omakorda allvasallidele. Eesõigustatud seisused olid vaimulikud ja aadel. Lääne-Euroopa keskaja suurim maaomanik ja feodaalkorra tugi oli kirik.

Feodalismi varasem järk lõppes käsitöö eraldumisega põllumajandusest ning linnade kui käsitöö- ja kaubanduskeskuste tekkimisega. Majanduslikult tugevnevais linnades sugenes vastuolu suurkaupmeeste ning liigkasuvõtjate ja tsunftidesse (gildidesse) koondunud käsitööliste vahel. Hiljem teravnesid tsunftides endis meistrite ja sellide ning õpipoiste suhted. Peeti suuri talurahvasõdu: Prantsusmaal ja Inglismaal 14. sajandil (Jacquerie, Wat Tyleri ülestõus), Saksamaal 16. sajandil, Venemaal 17.–18. sajandil.

Feodalismiaja suurim väljaastumine Eestis oli aastatel 1343–1345 toimunud Jüriöö ülestõus. Siin sunnismaistati talurahvas 14.–15. sajandil, pärisorjus oli raskeim 18. sajandil ja 19. sajandi alguses (Roseni deklaratsioon).

Juba 14. sajandil hakkasid feodaalkorra rüpes tekkima kapitalistlikud tootmissuhted. Asutati manufaktuure, 16. sajandi oli neid juba kogu Lääne-Euroopas. Kaubandusse kogunenud kapital liikus tööstusse, liigkasuvõtjaist said pankurid, hakkas tekkima maakodanlus. Koos majanduse arenguga hoogustus klassivõitlus. Feodaalkord kaotati kodanlike revolutsioonide tulemusena Inglismaal 17. sajandil, Prantsusmaal 18. sajandil, Saksamaal ja Venemaal 19. sajandil, Hiinas 20. sajandil, kuid feodalismi sugemeid säilis paljudel maadel kauem, mitmel mahajäänud maal on neid tänapäevalgi.