Albert Camus

Albert Camus sündis Alžeerias Mondovi külas pere teise pojana. Tema ema oli Hispaania, isa Prantsuse päritolu. Pärast isa surma Marne'i lahingus kolis ema koos poegadega Belcourti, Alžiiri vaesesse linnaossa. Seal käis Albert Camus põhikoolis ja gümnaasiumis ning õppis Alžiiri ülikoolis filosoofiat.

17-aastaselt haigestus Albert Camus kopsutuberkuloosi.

1938. aastast töötas ta vasakpoolse ajalehe Alger Républicain reporterina. Kuigi tema alaks olid kunst ja kultuur ning eelkõige just retsensioonid, kirjutas ta ka artikleid, milles paljastas alžeerlaste piinamist ja rõhumist Prantsuse koloniaalvõimude poolt.

Aastal 1940 lahkus sünnimaalt ja asus elama Pariisi. Algul töötas ta ajalehe Paris Soir toimetuse sekretärina, 1943. aasta lõpust oli ta kirjastuse Gallimard toimetaja. Toimetajatöö kõrvalt tegi ajakirjanikuna kaastööd vastupanuliikumise ajalehele Combat, mille juhtimise ta peagi ka üle võttis.

Albert Camus hukkus 4. jaanuaril 1960 autoõnnetuse tagajärjel, õnnetuses hukkus ka tema kirjastaja Michel Gallimard.

2011. aastal kirjutas Itaalia ajaleht Corriere della Sera viitega tšehhi luuletaja ja tõlkija Jan Zábrana päevikule, et avarii võis korraldada Nõukogude salateenistus KGB, kuna varem Nõukogude-sõbralik Camus hakkas kritiseerima Nõukogude Liitu.

Zábrana andmeil andis käsu Nõukogude Liidu välisminister Dmitri Šepilov. Ajendiks olnud 1957. aasta märtsis Prantsuse ajakirjas Franc-tireur ilmunud artikkel, milles Camus ründas Šepilovit, pidades teda vastutavaks Ungari sündmuste eest. Moskva otsust saata sõjavägi 1956. aastal Ungari ülestõusu maha suruma nimetas Camus "Šepilovi veresaunaks".^[1]

Aasta pärast vihastas Camus Nõukogude võime veel enam, toetades avalikult vene kirjanikku Boris Pasternakki, kes pälvis Nobeli kirjandusauhinna Nõukogude Liidus keelatud romaani "Doktor Živago" eest ning kellel seetõttu keelati auhinda vastu võtta. Corriere della Sera hinnangul olnuks Nõukogude salateenistustel piisavalt põhjust, et Camus kõrvaldada.^[1]

Camus biograafia "Albert Camus: Une Vie" autor Olivier Todd kinnitas seevastu, et Nõukogude arhiivides töötades ei leidnud ta vähimatki vihjet sellise teooria toetuseks. Ehkki ta ei pea mõrva võimatuks ning KGB kasutas sageli musta töö tegemiseks tšehhe, ei ole Camus' mõrv Toddi hinnangul siiski tõenäoline.^[1]

 

• "Caligula" (1941, 1945; eesti keeles 1989; tõlkija Ott Ojamaa)
• "Arusaamatus" (1944; eesti keeles 1989; tõlkija Henno Rajandi)
• "Piiramisseisukord" (osalt romaani "Katk" dramatiseering, 1948)
• "Õiglased" (1950)

• "Õnnelik surm" (La Mort heureuse; esimene, käsikirja jäänud romaan, ilmus postuumselt 1971; eesti keeles 2005; tõlkinud ja järelsõna: Tanel Lepsoo)
• "Võõras" (L'Etranger; 1942; eesti keeles 1966, 1989, 2003; tõlkija Henno Rajandi)
• "Katk" (La Peste; 1947; eesti keeles 1963, 1989, 1996, 2021; tõlkija Henno Rajandi)
• "Langus" (La Chute; 1956; eesti keeles 1989; tõlkija Krista Soomere)
• "Esimene inimene" (Le Premier homme; jäi lõpetamata; ilmus 1994; eesti keeles 2000; tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Triinu Tamm)

• "Pahupool ja päripool" (1937)
• "Pulmad" (1939)
• "Sisyphose müüt" (1942; eesti keeles 1972, 1989; tõlkija Henno Rajandi)
• "Mässav inimene" (1951; eesti keeles 1996; tõlkija Leena Tomasberg)
• "Suvi" (1954)

• "Pagendus ja kuningriik" (1957); eestikeelne samanimeline aastal 2004 ilmunud kogumik sisaldab kogu Camus' lühiproosa: lisaks novellidele ka lüürilised esseed raamatutest "Pahupool ja päripool", "Pulmad" ja "Suvi" (tõlkijad Tanel Lepsoo, Henno Rajandi, Triinu Tamm ja Krista Vogelberg)

• "Caligula", lavastaja ja kujundaja Linnar Priimägi, nimiosas Hannes Kaljujärv, esietendus Vanemuises 19. mail 1992

• Aleksander Aspel, "Vaikusest Albert Camus' "Võõras" ja "Katkus"" – Mana, 1968, nr 33 (1), lk 3–6 ja Aspeli raamatus "Kirjad Pariisist", Ilmamaa, Tartu 2000, lk 364–370
• Albert Trummal, "J.-P. Sartre. A. Camus" (XIX–XX sajandi väliskirjanikke, XI). TRÜ rotaprintväljaanne, 1971, lk 68–125
• Jean-Paul Sartre, "Seletus "Võõrale". Tõlkinud Tõnu Õnnepalu – Vikerkaar 1987, nr 6, lk 40–47
• Ülo Tuulik, "Vaesena võõral maal" (essee romaani "Esimene inimene" ainetel) – Postimees 9. september 1995, lk 13
• Tõnu Õnnepalu, "Lõhestunud ühiskond, lõhestunud inimene" ("Mässava inimese" arvustus) – Kultuurileht 29. november 1996, lk 10
• "20. sajandi mõttevoolud", Tartu Ülikooli Kirjastus 2009, lk 363–376, autor Tanel Lepsoo
• Thorkild Hansen, "Camus' surm" (poolelijäänud dokumentaaljutustus). Tõlkinud Ene Mäe, järelsõna: Gitte Jæger ja Lars Peter Rømhild. Eesti Raamat, Tallinn 2009, 80 lk
• The Originality and Complexity of Albert Camus’s Writings. Edited by Emmanuelle Anne Vanborre. Palgrave Macmillan 2012. vii, 174 lk. ISBN 978-1-137-30947-1. DOI 10.10 7/9781137309471

Tsitaadid Vikitsitaatides: Albert Camus

• Biograafia, bibliograafia (prantsuse keeles)
• Marek Tamm, "Albert Camus – oma ja võõras"
• Fonds Albert Camus - Cité du livre d'Aix en Provence
• Société des Études Camusiennes
• The Albert Camus Society