Suue

Suue on koht, kus miski millessegi suubub, näiteks nagu jõgi merre või inimelu ajalukku.

• Iha lõi vulkaanilise saare, kuhu nad transis heitsid, tajudes enda all olevaid maa-aluseid keeriseid, tantsupõrandat ja lauda ja ihast välja kasvavat magnetilist bluusi, keha väreluste laviini. Tundliku naha, salaudemete väätide, ihu sämpude ja nõgude all voolas vulkaaniline laava, hõõguv iha, mis muutis hõõgudes lauldava bluusi kähedalt metsikuks karjeks, linnu ja looma taltsutamatuks naudingukarjeks ja ohukarjeks ja hirmukarjeks ja sünnitusvalude ja haava karjeks, mis tuli looduse püünisaugu rämedast suudmest.
  • Anaïs Nin, "Spioon armastuse majas", tlk Anne Allpere, Loomingu Raamatukogu 46/47, 1993, lk 22

• Vahepeal märkasid uurijad Austinis insektitsiidide klordaani ja toksafeeni lõhna. Lõhn oli eriti tugev ühe roiskveemagistraali suudmes. Selle roiskveetoruga olid minevikus seotud pahandused tööstusjäätmete pärast. Kui Texase Jahindus- ja Kalanduskomisjoni ametnikud jälgisid toru järvest eemal, tundsid nad kõigi avauste juures heksakloraani lõhna kuni ühe keemiatehase väljavoolutoruni. Selle tehase põhilise toodangu hulgas oli DDT, heksakloraan, klordaan, toksafeen ning väiksemas koguses ka teisi insektitsiide. Tehase direktor möönis, et hiljuti oli roiskveemagistraali uhutud suurel hulgal pulbrilisi insektitsiide, ja mis veel tähtsam, ta tunnistas, et see on olnud viimase 10 aasta jooksul tavaline moodus insektitsiidide jäätmetest vabanemiseks.
  • Rachel Carson, "Hääletu kevad", tlk Ain Raitviir, Tallinn: Valgus, 1968, lk 125

• Tajugem aega, pärimuste kõige julmemat vaenlast, kultuuri kõige hoolsamat aednikku, tajugem kuristikku, mis meid eraldab kõigi nende keeruliste nähtuste selgeveelisest alglättest. Oleme oma rännakul jõudnud majesteetliku jõe suudmesse, kui lubate järjekordselt pateetikasse kalduda, eneseteadliku vooluga suudmesse, mille õlised veed kannavad valgeid ookeanilaevu, hiidtankereid ja toimekaid puksiire, raamiks moodne sadamamaastik ja teraskraanade lärmakas mets. See on meie aeg ja meie vastupeegeldus, kaasakiskuv ja suurejooneline. Ent äratagem endas hetkeks mõte, et seegi jõgi algab peopesasuurusest allikast kaugete metsade vaikses rüpes. Oleneb meist, kas leiame aega ja tahtmist vastuvoolu kõndides jõuda sahisevate lehtede alla, kus on peidus kõige algus, ja kust järgmine samm — üksainus juhuslik samm! — viiks meid lätte äärest juba kaugemale, üle põlvekõrguse veelahkme mõne teise suudme ja teise mere poole.

Tajugem lätte kaugust, seistes keset oma mürisevat sadamamaastikku, ja täpsustagem võrdlust: selle kauge maa tagant tahame nüüd siin, jõe suudmes ära tunda ja maitsta algallika haljast vett.

• Lennart Meri, "Hõbevalge", 1976, lk 110-111

• Meenus üks teine hommik mere kaldal, tänasega nii sarnane, et tundus, nagu kestaks see lühike interluudium keset liiva ja vett juba kümme aastat: Lüübeki-päevil oli ta käinud kullassepa pojaga Trave suudmes balti merevaiku korjamas. Hobusedki olid supelnud; sadulaist ja tekkidest vabanenud, mereveest märjad, muutusid nad harilikest vaguraist ratsudest iseendi jaoks eksisteerivaiks olendeiks.
  • Marguerite Yourcenar, "Opus nigrum". Tõlkinud Merike Riives. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 186

• Vaatasime aknast välja ja pärast pimedust nägime nii palju tulesid, et pidasime neid läheneva Londoni tuledeks. Ainult et sinna me ei jõudnudki. Meile näis, et Inglismaa on ühest servast teise üksainus linn, ilma vahedeta. Hommikul, kui olime viimaks kindlasti ja kaheldamatult kohal, seisime Eustoni metroojaama suudmes, mõeldes, et rong oli just sisse sõitnud ja me võime alla minna siis, kui rahvasumm on kadunud. Natukese aja pärast saime aru, et inimvool ei hõrenegi, et polegi mingit üht kindlat rongi. London oli üleni voog, sel polnud servi, see oli kõikjal.
  • Anne Enright, "Kokkutulemine". Tõlkinud Karin Suursalu. Pegasus, 2008, lk 76-77

Vikipeedias leidub artikkel

Suue