[go: up one dir, main page]
Mine sisu juurde

Loodus

Allikas: Vikitsitaadid
Mustoja maastikukaitseala Võromaal
Otto Diderich Ottesen (1816–1892), "Looduse annid", s.d.
Marie Thornam, "Stseen Bagsværdi järve ääres" (1889)
Harriet Randall Lumis, "Jõgi, Springfield, Massachusetts" (u 1918)
Aedkimalase (Bombus hortorum) kuninganna hariliku ussikeele (Echium vulgare) õiel

Loodus on kõik füüsilised objektid ning nende omadused ja nendevahelised suhted, mis ei ole inimese (või muude kehaliste mõistusega olendite) poolt teadlikult tehtud. Looduse hulka kuulub nii orgaaniline ehk elusloodus kui ka anorgaaniline ehk eluta loodus. Looduses olevaid seaduspärasusi uurib loodusteadus. Looduse hulka ei kuulu artefaktid. Uusajal levima hakanud mõistekasutuses vastandatakse loodus kui loomulik substants kultuurile kui tehislikule ehk kunstlikult loodud substantsile.


Proosa

[muuda]



  • Kui pidada loodust õpetajaks ja vaeseid inimesi õpilasteks, siis tekib inimkonnast õige pentsik pilt. Me istume kõik koos ühel kursusel, meil tuleb vajalikke printsiipe mõista ja omandada, aga me kuulame ikka rohkem kaasõpilaste lobisemist kui õpetaja ettekannet. Ja kui mõni meie kõrval märgibki midagi üles, siis kirjutame tema pealt maha, varastame seda, mida temagi võib-olla päris selgesti ei kuulnud, ja suurendame veel segadust omaenda ortograafiliste või mõistmatuse vigadega.


  • Kas ei peaks ma rohkem peitma seda hinge, seda saladuses pidama enamiku eest, kellega ma koos siin maailmas elan? Ma tean ju, et nende inimeste meelest ei ole midagi loomulikumat kui just need asjad, mis meid loodusest eemale kisuvad, ja kui ma nendega ei sarnane, peavad nad mind segaseks. Lase mul ekselda mulle armsates mälestustes keset metsi, vee ääres, kus ma kujutan endale ette selliseid olendeid, nagu ma ise, kus ma kogun enda ümber nende inimeste poeetilised varjud, kes laulavad sellest, mis inimest tegelikult ülendab, need, kes oskavad sügavalt armastada. (lk 15-16)
  • Sellal kui üksindus looduses jagab alati toitu meie hingele, näitab suurilmaüksindus meile vaid asju, mis takistavad meil olemast meie ise ning ei paku meile midagi. (lk 36)
  • Mis salapärane varasalv see küll on, millest ammutab oma õnne inimene, kelle süda on jäänud lähedaseks loodusega? Mis arusaamatu ja veetlev puhang, sügavalt läbi põimunud moraalitunde ja meie suurte saatuste salapäraga, annab meile selle ebamäärase ja õrna rahutuse, selle õnnejanu, mis meid nooruses haarab, ja lõpuks selle mõistetamatu nõiduse, mis ei ole seotud mitte millegi kindlaga ja mille vastu on võimetu isegi meeleheide? (lk 187)


  • [Spender:] Nad teadsid, kuidas elada koos loodusega ja kuidas sellega hakkama saada. Nad ei püüdnud kõigest väest olla läbini inimesed ja mitte loomad. See on viga, mille tegime meie, kui Darwin esile kerkis. Me embasime teda ja Huxley'd ja Freudi naerunäol. Ja siis me avastasime, et Darwin ja meie religioonid ei sobi kokku. Või me vähemalt mõtlesime, et ei sobi. Me olime lollid. Me proovisime paigast nihutada Darwinit ja Huxley'd ja Freudi. Nad ei tahtnud hästi nihkuda. Siis, nagu idioodid, püüdsime religiooni uppi lüüa. See õnnestus meil päris hästi. Me kaotasime usu ja käisime ringi, juureldes selle kallal, milleks on elu vajalik. Kui kunst pole midagi muud, kui ainult iha nurjunud väljaheide, kui religioon pole midagi enamat, kui enesepete, mis see elugi siis väärt on? Usk oli meile andnud vastused kõigile küsimustele. Aga kõik selle pühkisid minema Freud ja Darwin. Me olime ja oleme praegugi kadunud inimesed.
    • Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, ptk "Juuni 2001: Ja Kuu olgu ikka niisama särav", 1974, lk 73-74


  • Kui keegi iganes peaks arvama, et surm ja kannatus ei ole looduse lahutamatu osa, parandatakse tema eksiarvamus. Kui kedagi peaks tabama kiusatus käsitleda rituaali kui imelampi, mida piiritu rikkuse ja võimu omandamiseks pruugib ainult hõõruda, näitab rituaal oma teist külge. Kui väärtuste hierarhia on rohmakalt materiaalne, õõnestavad seda tõhusalt paradoks ja vasturääkivus. Sääraste süngete teemade väljamaalimiseks on rüvetussümbolid sama vajalikud kui must värv mis tahes asja kujutamiseks. Seetõttu leiame pühapaikadest ja pühadest aegadest eest sinna hardalt talletatud roiskumise.


  • Juhan Tuisk toetus uksepiidale. Kogu ümbrus kui vesiklaas, laisalt lainetav mustas nõus - no mida heledamat võib inimene siit hinge ammutada? Raamatutes seisab ikka lugeda, et emake loodus trööstivat inimest tema ahastusetundidel ja andvat talle uut jõudu. See looduski näib aga tänavu kroonuga ühel nõul olevat, mõtles rätsep kibedalt. Must, märg, võigas — see kõik litsub sind vastu maad veel madalamale, kui sa seda juba niigi oled.


  • Meie suhteid loodusega mõjutab suurel määral kasvatus. Need ei kujune mitte ainult vanemate, vaid ka raamatute mõjul, mis meile lapsepõlves kätte satuvad. Loomaarmastus hakkab kergesti külge, ja mida veenvamad on eeskujud, seda püsivam on nende mõju. (lk 75)
  • Enamikul lindudel on kahtlemata tugevam sugupool ühtlasi ka ilusam. See näitab, kui mittevajalik on isalind, sest vajalikule on loodus andnud tagasihoidliku rüü. Kes silma torkab, seda valitseb pea alati oht kellelegi saagiks langeda. Seepärast kaitseb silmapaistmatu sulestik hauduvat või poegi toitvat emalindu röövlinnu pilgu eest. (lk 91)
  • Kaljude pealiskiht on aastasadade jooksul niiskuse ja põletava kuumuse toimel pragunenud ning eraldub õhukeste koorikutena. Hiiglase hall selg on üleni korpas, nagu oleks teda tabanud mingi haigus. Mõnesse kohta on vihm kivisse vaondeid ja auke õõnestanud. Neisse kogunev vesi läheb päikese käes soojaks. Need väikesed veekogud, mida on näha ümberringi igas kõrguses, on ainsad rohelised laigud mäel, kuhu ei saa kinnituda puu, põõsas ega rohukõrreke. Lombid on kaetud lopsakalt kasvavate veetaimedega, mille vahelt piiluvad välja konnade kollased silmad. Loodus ei lase käest ühtegi juhust, et oma lastele elamisvõimalusi luua. (lk 92-93)
  • Masendav on olla looduse ilu tõkestamatu hävitamise pealtnägija, vaadata, kuidas kasuahnuse, rumaluse ja ebausu tõttu suretatakse välja loomad, kes võiksid tulevastele põlvedele meeldivat looduselamust pakkuda. (lk 217)
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973


  • Samal ajal kui Muhv ja Kingpool puude kummalise raagumise üle pead murdsid, kummardus Sammalhabe järve kaldast alla ja õngitses veest välja ühe murdunud puuoksa, mille tuul oli saarelt siia ajanud. Ning kui ta seda oksa lähemalt vaatas, langes ta näole murelik vari.
"Selge," ütles ta siis. "Puulehed... No muidugi!"
Ta vaikis murelikult ning Muhv ja Kingpool jäid huviga ootama, mis seletuse Sammalhabe asja kohta annab.
"Vaadake seda," ulatas Sammalhabe veest leitud oksa sõpradele näha. "See on röövikuid täis. Ja röövikud ongi saarel kogu lehestiku nahka pannud. Teist seletust ei ole. Looduse tasakaal on rikutud."
"Kuidas?" imestas Kingpool. "Missugune tasakaal?"
"Looduses on ju kõik omavahel seotud," rääkis Sammalhabe edasi. "Kassid asusid saarele, ja selle tagajärjel põgenesid linnud. Linnud põgenesid, ja selle tagajärjel võtsid puude otsas võimust röövikud, sest polnud enam linde, kes oleksid neid hävitanud. Linnas aga möllavad rotid, sest seal pole kasse, kes neid vaos hoiaksid." (lk 176)
Ning veidi aja pärast ilmus sinna korralikkude trükitähtedega kirjutatud sissekanne:
LOODUSES PEAB VALITSEMA TASAKAAL!
SAMMALHABE
KINGPOOL
MUHV (lk 191)


  • Iial ei tohi liialdada. See oli põlisrikaste ja põlisrikaste sabarakkude alaline manitsus. Need, kes uhkustasid klassikalise haridusega, võrdlesid seda kreeklaste põhimõttega: mõõdukus kõiges. Mõni, kes oli veidi Shakespeare'i nuusutanud, võis öelda: "Vaata et sa ei patustaks looduse siivsuse vastu." Looduse karjuvast siivutusest polnud neil aimugi. Francisel aga oli; ta oli seda aimamisi märganud kuristikus, mis avanes tema ees Carlyle'i külakoolis ning selles, mida ta oli elu nõudmistest ja neimast taibanud Devinney palsameerimiskoja surnute keskel. Omas südames teadis Francis, et elu on avaram, sügavam, kõrgem, kohutavam ja imelisem, kui põlisrikkad uneski aimata võivad. Koolipoiss ei tohiks sääraseid asju teada ja ta tunnistas neid vaevalt eneselegi. (lk 168)
  • Mõne aasta vältel oli käputäis kanada kunstnikke, keda hakati kutsuma seitsme rühmaks, üritanud kujutada kanada maastikku uut moodi, hakanud seda nägema värskelt, mitte nii, nagu see paistis pilgule, mida pimestas üheksateistkümnenda sajandi inglise maastikumaalijate ettekujutus loodusest. Nende töid mõnitati muidugi laia suuga ja neid peeti pööraselt moodsaks, ehkki eurooplasest või ameeriklasest kriitikule nad sellist muljet poleks jätnud. Lapsed korrutasid seda, mida ütlesid vanemad, ja Francist kiusati küsimustega, nagu: "Mis sa seitsme rühmast arvad? Mu ema ütleb, et meie rootslasest kokk tegi vabal päeval samasuguseid plätserdusi. Mu isa ütleb, et sihukest kunsti oskaks tema ka teha, kui tal aega oleks." (lk 172-173)
  • [Väike Zadkiel:] "Ma pean aga silmas seda, kui armas on juhuse mõiste Maa inimestele. Nad on lühinägelikud. Võta neilt ära juhus, ja sa ründad nende armsat usku vabasse tahtesse. Neile ei anta aega näha, et juhusel võivad olla omad puudused, just nii, nagu on omad puudused ka vabal tahtel. Veider, eks ole, et neil on üsna hea meel, kui teadlased näitavad neile seaduspära ilmnemist muus Looduses, aga iseendas ei taha nad Looduse osa ära tunda. Paistab, nagu oleksid nad veendunud, et terves loodud maailmas, niipalju kui nemad seda tunnevad, on ainuüksi nemad Anima Mundi mõjust priid." (lk ?)


  • Loomhõljumi keerukas käitumine on tõestus looduse kui ühe suure üldsuse tarkusest, mis on loonud otsekui ideaalselt toimiva keskkonna.


  • Queensis üles kasvades nägin küll New Yorgi võimsaid hooneid, kuid mitte kuigi palju loodust. See vähene loodus, millega ma kokku puutusin, oli pügatud parkideks ja muruplatsideks ning inimeste tuleku eelset oli selles säilinud õige vähe. Ent kui jalutate rannas, kõnnite tegelikult ju jahvatatud elusolenditel, õigem ini nende kaitsvatel kestadel. Ka rannal või mõnes maanurgas nähtud lubjakivikaljud koosnevad kunagi ammu, miljoneid aastaid tagasi elanud olenditest.
    • Lisa Randall, "Tumeaine ja dinosaurused: universumi uskumatud seosed", tlk Vahur Lokk, 2017, lk 9-10


  • Kes läheb Eestis sõtta looduse vastu, sõdib tegelikult jumalaga. Kes läheb metsa kallale, läheb ususõtta. (lk 20)
  • Kui tänapäeval arutatakse selle üle, et loodusele tuleks tagasi anda subjekti staatus, siis teatud mõttes võib öelda, et Eesti looduselt pole seda kunagi ära võetudki. (lk 22)
    • Valdur Mikita, "Kukeseene kuulamise kunst: Läänemeresoome elutunnet otsimas", Välgi metsad 2017


  • Eesti käekäik järgmise saja aasta jooksul sõltub suuresti sellest, kuidas läheb maailma loodusel. Globaalseid konflikte kipub põhjustama järjest rohkem looduskeskkonna, mitte uskude erinevus. Loodusliku valiku surve inimkonnale kasvab.
  • Meil on suur roheline kogudus, kuid väga vilets roheline partei. Partei ei huvita eesti inimest, teda huvitab kogudus. Selle koguduse hingekarjaseks võib olla loodusteadlane, kirjandusteos või hoopis vana rahvausk. Eesti loodusel on inimestele väga tugev sakraalne külg.
Meie mõtteviis ja suhe loodusesse pärinevad suuresti riiklike struktuuride eelsest ajast, kui elu maa peal ei juhtinud mitte partei, vaid šamaan. Seega ei otsi eesti inimene mitte parteijuhti, vaid pühameest, kes võtaks koguduse oma rüppe. Lennart Meri fenomeni võiks sõnastada niiviisi, et ta oli partei esimees, kes ei unustanud kogudust.
  • Igatahes on praegune olukord viinud selleni, et riigil on justkui üks loodus, rahval teine. Riigi- ja rahvaloodus ei lange Eestis absoluutselt kokku. Nende aluseks on täiesti erinev maailmavaade – selles ongi kogu konflikti juur.



  • [---] me kas suudame lähema kümnendi jooksul oma suhtumise loodusesse ümber kujundada või põlistame end degradeerunud ökosüsteemide ja ohtliku kliimaga looduse ning konfliktialdiste ja kannatusrohkete ühiskondade teele.
  • Looduskaitse, mis keskendub vaid kaitsealadele, on minevik. Kaitsealade hulk peab kasvama ja käekäik paranema, kuid vähegi turvalise tuleviku nimel peab kaitsealale iseloomulik väärtusruum kehtima ka mujal: loodus olema hoitud kõikjal ning saama iga otsuse tegemise juures prioriteetse koha. Sest loodusel on väärtus, hind ja tähtsus ka siis, kui me ei ole seda osanud väärtustada, hinnata või arvesse võtta. Looduse hävimisel ja kahjustumisel on hind ka siis, kui me seda majandusarvestusse ei pane.
  • Ühegi kaitseala loomine, kus ühel pool on looduse mitmekesiseid väärtusi mõistvad arusaamad ja mitmekesiseid tulevikuvõimalusi hoidev vaade ning teisel pool lühiajaliselt mõõdetav majandusargument, ei ole läinud valutult ja vaidlusteta. Küsigem aga endalt: kas meie uhkuseks olevad rahvuspargid, vaiksed ja silmapiirini ulatuvad rabad, maailma liigirikkaimad puisniidud, ilveste ja huntide koduks olevad metsad, ligipääsetav ja kaunis rannajoon ning endiselt oma sängi mööda voolavad jõed on teinud meie kodumaa rikkamaks või vaesemaks?




Luule

[muuda]

    Nüüdsest tean, et Loodus eal
ei hülga seda, kes on tark ja puhas;
kui tahes kitsas paik, kus leidub loodust,
kui tahes tühi kõrb võib köita meeli
ning hoida südant ärkvel Armastuse
ja Ilu jaoks!


ELUAEG OLEN TAHTNUD ÕUE.
Kas sa tead, mis see tähendab?
See, mu arm, on looduse nõue.
Ta meid asjasse pühendab.

  • Juhan Viiding, "Eluaeg olen tahtnud õue", rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused", koostanud Hasso Krull, Tuum 1998, lk 399


Film

[muuda]
  • Loodus on ikka üks hiiglama võimas asi!
    • Kingpool, naksitrall (multifilmis "Naksitrallid")


Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Loodus&oldid=126355"