Näitamine

Näitamine on millegi ilmsiks toomine, esile tõstmine või tutvustamine kellelegi, enamasti nähtavalt, nägemise teel. Korduv näitamine on näitlemine, näitamise koht on näitus, näitav kirjandusteos on näidend.

• Se promener, ennast näitama, ütleb prantslane; spazieren, patseerima, sakslane; to walk, kõndima, inglane. Kolm üsna väikest, kuid sugugi mitte tähtsusetut joont rahvaste karakterites. (lk 48)
  • Johann Gottfried Seume, "Apokrüüfid". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu 2005, nr 13-14

• Peenetundeliselt, hoidudes lausa vaidlusse astumast, kuid koledal kombel kiideldes oli [alamleitnant] juba mitu korda vihjanud inglise poksi paremustele, osutudes seega täitsa puhtaks "läänlaseks". Rusikatega isand ainult muigas põlglikult ja halvustavalt sõna "poks" peale; ilma et temagi oleks võistlejat avaliku väitlusega austanud, näitas või õigemini esitas ta omalt poolt vahel nii poolkogemata ühe täiesti rahvusliku argumendi - tohutu rusika, soonilise, pahkliku, ruskete karvaudemetega kaetud rusika, ja kõigile oli kohe selge, et kui see sügavalt rahvuslik argument kindlalt mõnd objekti tabab, siis jääb tõesti ainult märg plekk järele.
  • Fjodor Dostojevski, "Idioot", tlk Marta Sillaots, 1975, lk 177-178

• "Seal ta ongi, see Vargamäe," lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid.
  • A. H. Tammsaare "Tõde ja õigus" I, 1. ptk

• Aga juba ülejärgmisel pühapäeval olid nad Maarja kirikus vana Willeroodi juures lugemas ja see laulatas nad pärast oma veniva häälega ka paari. Mis ilutsemist selle lihtsa rahva juures on või olla saabki. Kumbki pole enam nii noor, et noorte naljatembud neile meeltmööda oleksid. Mõlemad terved inimesed, kummalgi ka niipalju kogutud, et saab väikselt elu alustada. Alustasidki. Esimesel pühapäeval seltsimajas sõid nad lõunaks kartuleid ja krõbedaks praetud sealiha, hästi läbikasvanud viilukaid. "Näe," näitas mees näpuga läbi akna pedajale, "näe, kus orav jookseb." Ja sel ajal, kui naine vaatas oravat, tõstis mees kõige parema tüki naise taldrikule. Naine oravat ei näinud, aga seda parema lihatüki tõstmist ta nägi küll, ja see tegi tema meele nii naljakaks, et nutta ja naerda oleks tahtnud.
  • Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986, lk 14

• Kes kunstiööst elu, elavat otsib, sel on raske omandada vääramata, paindumata ilumõisteid. Uus elu toob uued mõõdupuud, uued otstarbekohasused. Ilutunne on isiklik tunne, teda on raske teistele "kaela määrida". Sellepärast tahaks rõhutada vähem tõestust ja kalduda enam näitamise, tähelepanemist-juhtimise poole.
  • A. H. Tammsaare, "Midagi ilust ja "Anna Holmist"", Vaba Sõna, 1/1914, lk 39-42

• Songavöö omanikele sai õhtul osaks veel üks väike lisaärritus: meie baraki blokivanem pidas tervituskõne, milles ta kinnitas "ausõnaga", et need, kellel on vöösse õmmeldud "dollareid või väärismetalli", poob ta isiklikult "selle palgi külge seal" (ta näitas käega). Ta selgitas uhkelt, et laagrikorra järgi on tal blokivanemana selleks õigus.
  • Viktor E. Frankl, "... ja siiski tahta elada. Psühholoog kogeb omal nahal koonduslaagrit". Tõlkinud Piret Metspalu. Tartu: Johannes Esto Ühing 2002, lk 28

• "Minagi käisin paar korda teie pool," laskis Tom end mälestustest kaasa kiskuda. "Dickie näitas mulle oma laevamudeleid."

"Need tegi ta lapsepõlves!" Härra Greenleaf säras. "Kas ta näitas teile ka oma majamakette? Või joonestusi?"

Neid polnud Dickie näidanud, kuid Tom kostis reipalt: "Jaa! Muidugi näitas. Sulejooniseid. Mõned olid võrratud." Tom polnud neid näinudki, aga äkitselt seisid need ta vaimusilma ees — iga joon, ühenduspunkt, kruvike joonestaja täpse käega paika pandud; tema silme ees oli joonestusi demonstreeriva Dickie naeratus; ta oleks võinud härra Greenleafi vaimustuseks tükk aega üksikasju kirjeldada, kuid hoidis end tagasi.

• Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007, lk 8

• Vaovahesse oli kogunenud kena loiguke vihmavett, tüdruk oli põlvili maas ja latsutas kahe peoga vastu armsalt lirtsuvat vedelat pori.

"Näe, kui ilus," näitas ta meile kahte kummikut, mis võisid alguses olla kollased, nüüd aga seisid ääreni nätsket pori täis ja kummalgi lilla kartuliõiekobar keskele ehteks torgatud.

• Asta Kass, "Pahupidi puhkus". Tallinn: Tiritamm, 2006, lk 64

• [Virginia Woolf:] "Selles valevuses, valgesse üleminevas valges, valge nüanssides otsisid nad oma sihti. Aga nad ei teadnud, kus selles valevuses tuli heisata lipp kui tõestus, et nad on pärale jõudnud. Kus asus tegelikult poolus? Kus oli maailma lõpp ja kuidas pidid nad selle märgistama ning maailmale näitama, et on selle leidnud? Et nad olid saabunud esimestena, et nad olid seal olnud?"
  • Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998, lk 15

• "Aga kõigepealt tuleb meil Tarule austust avaldada," ütles Vanaema. Ta ütles seda selgesti tuntava suure T-ga.

Pikemalt mõtlemata tegi Esk kiire kniksu.

Vanaema käsi laksas talle vastu kukalt.

"Kummarda, ütlesin ma sulle," sõnas ta ilma vihata. "Nõiad kummardavad." Ja ta näitas ise ette.

• Terry Pratchett, "Võluv võrdsus". Tõlkinud Aet Varik, Varrak 1999, lk 42

• Kuid sõrmus mehe sõrmes on rõngas karu ninas, ütles mu rätsepast vanaisa, kes juhatas mind sisse kangaste maailma. Ta laskis mu käel libiseda üle igat värvi kangarullide ja proovida materjali pöidla ja nimetissõrme vahel. Sestpeale tean ma, milles asi, kui mõni mees mulle pihku satub. Mu vanaisa näitas mulle ka fotosid neist, kes olid lasknud end tema käe all riidesse panna. Nad vaatasid seinalt alla minu peale ülevate kulmudega ja elujooneta otsaesistega, ja ma otsustasin nagu vanaisa, et ei müü end liiga odavalt.
  • Felicitas Hoppe, "Pikka kasvu mehed" kogumikus "Juuksurite piknik". Tõlkinud Mati Sirkel; LR 33/2001, lk 28

• Taevas nende kohal tumenes ja päike uppus horisonti, ja siis, just enne täielikku pimedust, Jane peatus ja näitas lääne suunas. See oli võimas vaatepilt. Nad olid peaaegu saare keskpunktis. See oli merepinnast madalamal. Läände vaadates tundus, justkui hakkaks kogu Atlandi ookean neile kaela sadama. "Nii jube on vaadata merele üles," ütles Harriet.
  • M. C. Beaton, "Snoobi surm", tlk Maria Lepik, 2012, lk 68

• Täiskasvanu peab ise võtma raamatu kätte ja näitama, et lugemine on mõnus. Ikka isiklik eeskuju!
  • Krista Kumberg, intervjuu: Triin Jaanisk, "Krista Kumberg - inimene, kes inspireerib tarkuse ja südamesoojusega", Lääne Elu, 14. märts 2020

• See on tõesti nii, fotokogust vaatavad vastu pigem inimtühjad pildid. Teisest küljest usun, et inimesest rääkimiseks ei pea inimest näitama. Arhitektuur ise räägib inimesest kõige paremini ja see mind just kõige enam huvitabki: inimese olemus on valatud betooni, see on saanud ruumilise keha.
  • Ingel Vaikla, intervjuu: Merle Karro-Kalberg, "Arhitektuur kõneleb inimesest", Sirp, 11.06.2021

• Villu Kangur "Ei midagi erilist" (tuntud ansambli Singer Vinger lauluna Roald Jürlau muusikaga ja Hardi Volmeri esituses)

• Ei ole nii uteke kui näöst näitab.
• Hea õlu näitäb oma au välja.
• Jooda meest, küll mees näitab oma taba.
• Nälg näitab, oht õpetab.
• Põllu nägu näitab põllumehe tegu.
• Rumal teeb kahju, kui tuld läheb näitama.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929