Käbi Laretei

Käbi Alma Laretei (14. juuli 1922 Tartu – 31. oktoober 2014 Stockholm) oli eesti päritolu pianist ja kirjanik.

Tsitaadid väljaandest: Käbi Laretei, "Peotäis mulda, lapike maad". Tõlkinud Anu Saluäär. Eesti Päevaleht ja Akadeemia, 2010.

• Magamistoas, valmistudes pikaks unetuks ööks, näen, et voodi kohal seinal miski liigub, vahetades välkkiirelt asendit. See on salamander, kes nüüd näib justkui seinale kleebituna nagu aplikatsioon mõnel idamaisel lipul. Ta jääb terveks ööks liikumatuks - heatahtlik majavaim.

Mulle meenub teine majavaim.

Eestis laulis öösiti pliidi taga kilk ja tema siristamine lõi hubase meeleolu. Putukat polnud kunagi näha ja ta jäi ettekujutuslikuks olevuseks: kilk, majavaim. "Kilk laulab," öeldi, ja imelik oli see, et kunagi ei võinud kindel olla, mis suunast hääl tuli. (lk 18)

• Vanaema rakendas Hundi kelgu ette ja Maimu ja mina istusime kohmakates vateeritud talveriietes kaksiraksi kelgule. Vanaema hõikas "vonn" ja Hunt pistis üle kivide ja kändude jooksu. Andis aga jalgadele valu, tee läks otsejoones metsa poole ja pehme paksu lumega kaetud puud liginesid kiiresti, kelk vonkles siia-sinna ja madalad oksad puistasid meile kahmakuti lund kaela.

Vanaema tuli järele, kepseldes ja kareldes justkui vares oma vildikutes ja ilma üleriieteta. Ta kisas ja pahandas, aga Hunt ei kuulanud sõna.

"Unt!" karjus vanaema oma mulgi murdes, aga Hundile meeldis lumi ja ta läks näpistava külma õhu käes aina rohkem särtsu täis.

Metsiku hooga tiris ta meid enda järel, lõpuks tuli talle peale vastupandamatu soov lumes püherdada ja me paiskusime ümber, suud-silmad sulgkerget lund täis. Lumi tungis paksude ][[sall]ide vahele, sulas ja kiheles. Saabastesse tekkisid lumest kõvad klombid, ja vanaema kiskus neid suure vaevaga meil jalast ära, samal ajal kui meie kahe käega kõigest jõust köögitaburetist kinni hoidsime. (lk 19)

• Lydia elu oli raske, kommunismi esimene aastakümme oli kaootiline ja täis ohtusid. Valitses toidupuudus ja kingituspakkide vastuvõtmine välismaalt oli rangelt keelatud. Ülesandjaid oli ka lähimate sõprade seas. Isegi omaenda perekonnas ei võinud kindel olla, lastele tehti koolis ülesandeks oma vanemate järel nuhkida.

Kui nad nägid kodus võid või muud luksust, kandsid nad sellest kohusetundlikult ette. Repressioonid tabasid kõiki, päevast päeva läks inimesi kaduma, see oli otsekui epideemia. Usaldada ei võinud kedagi, kõik mattus umbusku. (lk 20)

• Öösel uinutas meid korrapärane kolksumine. Mõnikord krigisesid pidurid ja keha suruti ettepoole, sisikond vajus ühest kohast teise, vedur puhkis ja jaamaülemad hüüdsid tundmatute vene jaamade nimesid.

Võib olla, et see esimene reis ööpimeduses andis mulle omamoodi alatooni, mille vastukaja tundsin kogu meie Venemaal viibimise ajal. Nende aastate muljete reas, mis elavad mu mälus oma varjuelu, ei ole valgust, ei ole midagi, mis ütleks, et vahel oli ka päev. Ööpimedus ja hämarus on minu jaoks ainsad päevavalguse liigid, mis sel maal ja Moskvas valitsesid. (lk 21)

• Kuidas surm välja näeb? Ta on praegu siin toas, aga veel jõuetu, elu pumpab veel oma võimsa lõõtsaga papa kopsudesse õhku. Hakkan elujõudu ja visadust vihkama. Minul ei tule kunagi surmahirmu. Surm on lõpuarve tegemine ja andumine. Elu on piin. (lk 36)
• Nüüd on nad papa selili keeranud ja lina ära tõmmanud. Samal ajal kui nad teda nagu magavat imikut pesevad, püüan ma tema silmi sulgeda. Kohmakalt tõmban ühe lau alla, aga see tõuseb jälle üles. See pole hoopiski nii lihtne kui filmis, kus see sünnib sujuva käeliigutusega, just nagu oleksid kõik seda harjutanud.

Katsun uuesti, aga kortsud silmade ümber on ebaloomulikud ja ma pean siluma ja siit ja sealt sikutama, et surnu nägu saaks minu isa näo sarnaseks. Ootamatult tunnen äkki rõõmsat ja sooja kokkukuuluvust tema kehaga, just nagu oleks ta elus, just nagu tegeleksin oma haige lapsega. Ta oli lamanud küljeli ja üks kulm oli vastu patja surutud. Nüüd ongi see niiviisi teisest kõrgemale jäänud ja annab näole küsiva ja üleoleva ilme. (lk 37-38)

• Mamma katsus innukalt ja järjekindlusetult Maimut ja mind kasvatada. Me olime omavahel väga erinevad ja elasime lakkamatul sõjajalal. Maimu oli kaks aastat vanem - see ütleb kõik. Oletan, et tema võib niisama resigneerunult väita: Käbi oli kaks aastat noorem, ja sellest peaks samuti seletuseks piisama. Need, kellel on õdesid, mõistavad. (lk 55-56)
• Aga ka meie, lapsed, erinesime põhiliselt ema ideaalkujutlusest, ühtekuuluvusest meie vahel polnud juttugi - alalõpmata olime teineteisel harjas kinni. "Te olete ometi õekesed," manitses ema pateetiliselt. Jah, just selles see asi seisiski.

Mamma oli nõutu, ja vahend, mille ta lõpuks meeleheites kasutusele võttis, oli irisemine. Nüüd haarab mind vahetevahel nukker kaastunne, kui ma tema mahavisatud vaevale mõtlen. (lk 57)

• Lugenud läbi hunniku ajalehti, sõitis papa tagasi ministeeriumi. Õhtuti käis ta "Corsos" või "Kultases" või "Harjus", või kus parajasti juhtus olema kogunemiskoht. Tähelepanuväärt, kuidas see Kesk-Euroopa kohvikutraditsioon just Eestis soodsat pinda leidis, meil lausa elati Viini-pärastes kohvikutes. Kuidas me hiljem Rootsis nende järele igatsesime, kui tundsime põgenikena erilist tarvidust sundimatu koosolu järele, ja samuti nagu tšehhid, ungarlased ja teised otsisime üles mõne kondiitriäri, kus meid lubati tundide kaupa ühe ja sama kohvikannu juures istuda. Neis kohtades tundsid rootslased ebamugavust, nad olid veendunud, et igas naaberlauas istub nuhk. (lk 57-58)
• Teistel õhtutel, kui me lamasime voodis oma isemoodi pikas ja kitsas lastetoas Toompeal Kohtu tänaval, oli meil oma uinumisrituaal. Koputasime seina peale rütme, teine pidi ära arvama muusikapala, niiviisi kogusime endale märkimisväärse repertuaari. Beethoveni sümfooniad vaheldusid Tšaikovski balletimuusikaga, "Ruslani ja Ludmilla" avamäng lauluga "Hiir hüppas, kass kargas" või "Sauna taga, tiigi ääres" või teiste lorilauludega. Aga ei puudunud ka Bachi fuugad. Olime saavutanud teatud virtuoossuse, mis puutus varjunditesse, ja kasutasime vaheldumisi peopesa, sõrmeotsi ja sõrmenukke. Nii trummeldasime tuimast tapeedist välja crescendosid ja diminuendosid, kuni Tartu-ema tegi ukse lahti ja karjus "VAIT" - häälega, mis oleks võinud terve rügemendi unest üles ajada. (lk 58)
• Järgmisel päeval nülgis Tartu-ema jänestel naha maha ja mattis liha koos kadakamarjadega maa sisse, kus see paar nädalat kõdunes, misjärel seda praeti või mõnel teisel isuärataval viisil toiduks valmistati. Tartu-ema oli söönud nii palju ulukiliha, et tema pimesoolest leiti üksteist haavlit, neid hoidis ta alles ja näitas uhkelt ette, kui juhust oli. (lk 60)
• Pimeduses ja vaikuses võis vana kell su surnuks ehmatada. Vanadusest astmahaigena vallutas teda köhahoog juba tükk aega enne löömahakkamist, ta tõmbas vaevaliselt hinge ja lõi lõpuks väriseva häälega oma löögid. Ka löökide vahel tuletas kell end ikka meelde, nagu tülikas haige, kes pidevalt kaebleb ja rögistab.

Bronhiitilise kella vastas kurtis massiivne tammekapp reuma üle. Kapp tuli alati lukku panna, muidu kägises ta piinatult, eriti just siis, kui Maimu ja mina keskendunult oma hambaravilaua kohale kummardusime. Nagu varjusurnu, kes äkki üles ärkab ja katsub kirstukaant kergitada. (lk 62)

• Aia ääres kasvas kõrvenõgeste padrik ja vanaisa seletas, miks mesilased nii elavalt emanõgeste valgete õite ümber sumisevad.

"Nopi neid ja lutsuta - näed siis, mesilased on mihklid magusa mahla peale, ime sina ka."

Väikesed valged õied maitsesid nagu ponksid, nad olid lopsakate tumeroheliste nõgeste küljes justkui väikesed jõuluküünlad. (lk 67)

• Linn oli täis vene sõjaväelasi. Nad käisid kohmetult mööda elegantseid tänavaid ja vahtisid jahmunult vaateaknaid, millesarnaseid nad kunagi ei olnud näinud. Nad jäid troppis seisma ja näitasid näpuga. Kinodes jooksis ebaharilikult palju vene filme. (lk 71)
• "Ära sa mammale räägi," ütles Maimu, kui me Rydbos paadis lamasime, "kuidas me selles kaoses käitusime! Siit vaadates tundub see täiesti totakas. Meie kambaga muudkui suplesime ja tantsisime Pirital edasi. Peale selle istusime terved päevad "Kultases"!"

"Taevas! Okupatsiooni ajal!"

"Jah, aga saad aru, kohvikus kuulis kõige värskemaid uudiseid, peeti kontakti nendega, kes pidid põgenema. Aga see, et me Pirital hilja ööni tantsisime! Kui mamma seda teaks; oli ju komandanditund. Gonsiori tänava kambal oli hea, aga mina pidin veel bussiga päris üksi Nõmmele sõitma. Ühel öösel, kui ma Valdeku peatuses maha tulin, pidin Vene tankile peaaegu otsa põrkama. Issand, kuidas ma jooksin. Ma polnud elu sees tanki lähedalt näinud." (lk 73)

• Tartu-ema oli vaga ja tige.

Tema hämarat hinge toitis ähmane vihatunne, eriti papa vanemate vastu. Võib-olla põhines see armukadedusel, aga mulle tundub, et sellel oli sügavamaid põhjusi.

Inimene, keda vaevab kurjus, hakkab tahtmatult vihkama leebet ja head, kes tõenäoliselt läheb pärast surma ilma jõudu pingutamata otseteed taevasse. Isegi skeptiline inimene tunneb tõelise headuse juuresolekut, ja see peab ju teda kirjeldamatult ärritama. (lk 79)

• Kas ma mängisin selleks, et papat oma eduga lohutada? Tema oli kõik kaotanud. Tema elutöö oli hävitatud, temal lasus vastutus vanemate küüditamise eest. Enese teadmata oli see mu südamepõhja oma jälje jätnud.

Nagu koer, kes asju kätte toob ja saba liputab, tulin mina oma kontsertide ja arvustustega: vaata ja ära kurvasta. Mul ei olnud midagi muud tuua.

Või leidub teine järeldus? Kas ma tahtsin papaga sarnaneda? Lapsepõlves oli ta minu jaoks olnud tähtis tegelane. Kas ma tahtsin saada niisama tähtsaks?

Ja nüüd, kui papa on kadunud ja muusika vaikib, seisan ma jälle just nagu alguses. Täiesti üksi ja täiesti vaba, seisan ma küsimuse ees: mis ma nüüd peale hakkan? (lk 88-89)

• Suvel ei tule lõppu.

Teistel suvedel oli puhkus. Teistel suvedel olid kontserdireisid nendega kokkukuuluvate harjutustundidega. Järjest uued kohad, hotellitoad, voodid. Uued aknad, uued väljavaated. Nüüd on üks ja seesama voodi, samad aknad, sama rõdu, ja suvi venib nagu pikk crescendo. On valge. Öö on heitnud endalt lühikese läbitungimatusehetke nagu õhulise öösärgi. Unetust on kergem taluda. Võid valmistada hommikusöögi kell neli ja päike on sulle seltsiks. Võid lamada voodis ja jälgida taeva järkjärgulist muutumist; algul roheline, siis kollane, oranž - ja siis on hommik käes.

Tõmban kõik päikesevarjud ette. Toad muutuvad kollakaspunaseks ja sumedaks. Loodus hoiab hinge kinni, õhk seisab paigal. Suvi näib igavene. (lk 122-123)

• Tartu-ema soolotants algas, kui vihm ümbritses meid nagu hall kardin. Suurrätikut pea kohal hoides ja meestekalossid jalas lartsumas, jooksis ta ümber majanurkade. Igale poole, kus vihmaojad maha ladisesid, pani ta ämbrid alla. Läbimärjana seisatas ta keset õue, vaatas heakskiitvalt taeva poole, tegi paar lustakat hüpet ja tormas märgade seelikuvoltide tilkudes tagasi majja.

Õues kõmises, mürises ja paukus. Lapsed jooksid ühe akna juurest teise juurde, salajas lootes näha tõelist pikselööki, tõelist tulekahju, erutuse tõelist dramaatilist kulminatsiooni.

Lõpuks oli padu möödas. Teedel voolasid jõed. Koreograafiline liikumisskeem muutus nüüd isikupärasteks improvisatsioonideks. Lapsed lasti paljajalu õue - et nad kasvaksid - ja nad sööstsid rõõmsalt poriloikudesse. Tartu-ema hakkas raskeid veeämbreid sisse tassima. Tallinna-ema seisis akna all ja vaatas, kuidas vihmakardin moondub helehallist sifoonist hõredaks tülliks. Ta tegi akna lahti ja laskis osoonipahvaku sisse. Mamma seisis kojatrepil ja hüüdis proua Puškinale:

"Tulge välja vaatama!"

"Aah," ohati naudinguga.

"Tulge vaatama!"

Nüüd kostis ainult väsinud solinat. Puulehed tilkusid. Siit-sealt hakkas paistma sinist taevast.

Õhtul pesti juukseid. Lapsi tuli üleni pesta. Meil oli loodusrahva iseenesestmõistetav usk vihmavee õnnistusse. Maa jõi janu täis. Loodus sirutas end. Lapsed kasvasid. Juuksed kasvasid. (lk 129)

• "Jõukas küll, aga pehme südamega," ütles mamma oma vanaisa kohta. "Ah, nad kõik olid nii härda südamega, et mitte kuhugi ei kõlvanud," oli mamma põlglik otsus, mis käis nii tema enda isa kui ka teatud määral meie papa kohta, kõigi suguvõsa meeste kohta: "Pusu." (lk 133)
• Oh neid koole! Terveks eluks on mulle jäänud mõistatuseks, miks peavad koolid nii vara algama. Mõelge ometi: äratada last, kes on nii kaugel kõikidest muredest ja ohtudest. Suu on lahti ja padi süljest niiske. Pihud on paokil ja käed vastupanuvõimetult laiali sirutatud, väike keha õhkub soojust nagu kamin. Kas pole julm temalt tekki pealt tõmmata ja sundida unevangistuses olevat hingekest üles külma tõsielusse?

Vanaema pidas oma kohuseks meid togida, sakutada ja raputada. Ta kamandas ja askeldas meie ümber igal hommikul, kuus päeva nädalas. Köögis oli ta kallanud kaussi sooja vett ja me koperdasime uimaselt, paljalt ja lõdisedes sinna. Vanaema võttis mul kõvasti käsivartest kinni ja hakkas mind seebitama. Ta hõõrus nii, et mu sõrmed naksusid. Kartsin kogu aeg, et ta murrab mul emma-kumma haralijäänud pöidla otsast ära. Käed olid seebist libedad, ja seetõttu võib-olla jäidki seda laadi õnnetused juhtumata. (lk 136)

• Tartu-ema armastus oli segatud teravate maitseainetega nagu omamisõigus, kirg, karistus, karmus.

Tallinna-ema armastus oli oma leebuse tõttu märkamatu. Just nagu poleks ta ise teadnudki, et armastab. Võib-olla oli see alandlikkus - kas pole ime, et ka mina võin armastada, minul, tühisel, lastakse armastada niisuguseid hämmastavalt tugevaid inimesi! Tema armastus oli nagu päikesesooja rohuga pehme suvine aas. Mahedas tuules õõtsusid lilled ja nende lõhn hõlmas meid. Tallinna-ema armastus oligi lõhn, ja see on mälestuses säilinud niisama tugevana, nagu ainult lõhn võib säilida. (lk 139)

• Samal ajal valmistas ta metoodiliselt ette taevasseminekut. Otsustav pidi olema kohtumine Püha Peetrusega, Jumal oli hilisem probleem.

Taevariigi võtmetega valvur eksisteeris terve mu lapsepõlve nagu kauge sugulane, või õigemini ehk nagu kauaigatsetud armastaja, kellega kohtumiseks vanaema ettevalmistusi tegi. Kui mamma kunagi kolmekümnendatel aastatel tõi vanaemale reisilt kaasa paari serbia tuhvleid, mähkis ta need siidpaberisse ja pani kõrvale. Vajaduse korral võisid ka need marjaks ära kuluda, kui ta Peetrusega silm-silma vastu seisis. Ta lootis, et väike flirt aitab paradiisi sisse pääseda. (lk 140-141)

• Suririided olid valmis pandud ja kirst välja valitud. Eesti keeles öeldakse puusärk. See sõna muudab igavese puhkuse kuidagi usalduslikumaks. Puusärk nagu varjaks ja kaitseks ja soojendaks. Kirst ajab ainult hirmu peale. (lk 141)
• Gonsiori tänaval ütles vanaema: "Oota, kuni tuleb täiskuu, siis keera punane niit ümber soolatüüka, ja viska niit tulle. Ära unusta kolm korda sülitada."

Turtsusin põlglikult. Vanaema!

Hommiku poole ööd ärkasin sellest, et keegi tatsus minu voodi juurde. Teesklesin magamist, ja kannatasin protseduuri ära. Lõpuks läks vanaema kööki, tegi pliidiukse lahti ja ma kuulsin kolme särtsatust. Loomulikult kadus soolatüügas ära. Aga me ei rääkinud sellest kunagi. (lk 147)

• Astmast sain lahti samal päeval, kui minust sai pagulane. Kogu turvalisus oli kadunud. Seda ei saanud mingi haigusegagi tagasi.

"Sa ei kujuta ette, kui paljud inimesed said Saksamaal terveks, kui sõda algas," ütles dr. Widok ükskord Stuttgardis. (lk 152)

• Kirjeldagu mulle keegi mõnd Eesti suveööd, mis ei manaks esile tingimusteta õnnetunnet, vaatamata üksildustundele ja isegi pisaratevoolule.

Eesti suveöö salapärane hämarus, kasesalu, mille must-valge muster silmade ees virvendama hakkab, vaikus, lindude vidin - nagu sosistaksid nad teki all üksteisega.

Ja öö läbi ööbikute klaasselge laksutamine, nii ülemeelik looduse kerge uinaku taustal - Eesti suveöö, mille ülistuseks rahvasuu on luuletanud Koidu ja Hämariku loo, kellele kingiti igavene noorus. (lk 154-155)

• Järsu võsastunud mäenõlva all avanes rannaniit nagu sõbralik peopesa. Peale rohu kasvasid siin alandlikult madalavarrelised lilled. Nad tõmbasid pea õlgade vahele, justkui pelgaksid kõrvakiilu, aga meretuul ei olnud veel hakanud neile piitsahoope jagama, vaid paitas, ehkki juba pisut kõva käega. (lk 158)
• Preili Kuusk, kes meile tube üüris, oli üle kaheksakümne aasta vana ja terve kui purikas. Selle kirjutas ta oma igahommikuste supluste arvele, olgu mis tahes aastaajal või mis tahes ilmaga. Kui ta hommikusöögiks koju tuli, läikis tema sile nägu nagu poonitud parkettpõrand. Põsed õhetasid ja me kartsime, et nad tema pruunist näost äkki maha kukuvad nagu üleküpsenud õunad hilissügisel. (lk 159)
• Kuskil poolel teel on nähtamatu piir, kus inimene enese teadmata loobub mõtetest, mis on valuliselt klammerdunud kõige mahajäetava külge, ja vaatab ettepoole, uute võimaluste suunas. (lk 161)

• Veel nutikamad ja julgemad ei käinud ka väliseesti aktustel, sest said aru, et see on tupiktee ja viljatu. Nagu Käbi Laretei. Temal oli see otsus. Mitte raisata ennast kibedusele, vaid teha muusikat. Ja ta tegi. Ja kirjutas raamatuid, rootsi keeles, aga need kõik on kodumaal välja antud ja õieti on ta ainuke väliseesti kirjanik, kui vanad, juba kodumaal valmis saanud välja arvata, keda on huvitav lugeda.
  • Tõnu Õnnepalu, "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)". EKSA 2019(lk 138)