Rõdu

Rõdu on koht, mis on korraga korteris ja õues.

• Maja merepoolses küljes ülakorrusel oli avar rõdu, mis suviti lõkendas lilledest. Rõdu toetus sammastele ja nende all oli klaasseintega pergola, kuhu pääses otse salongist. Talviti oli pergola nagu talveaed, suviti aga täis palme, roose ja orhideesid. Keset pergolat oli suur valge linnupuur, kus elutses mitut liiki kanaarilinde. Kui seal teed jõin, saatis mind alati lindude siristamine. (lk 34)
  • Laila Hietamies, "Valged akaatsiad", tlk Debora Vaarandi, Eesti Raamat, 1996

• Kindlasti oleksime kadunud, kui kõrvalmajas ei elaks mu tädi, kes on õnnelik rõduomanik. Ta üürib nädalalõppudel rõdu tunnikaupa värske õhu narridele, inimestele, kellele meeldib hommikuti punasest siidist hommikumantlis rõdule astuda, seal ringutada ja pingutada ja kõrvu lingutada ja hüüda: TERE HOMMIKUST, KAUNIS PÄEV, MIDA TOOD SA MULLE TÄNA? Puhuti kukub mõni rõdult ja silmapilk koguneb suurem rahvahulk mu tädi rõdu alla. Tädil on kombeks sellistel puhkudel trepist alla tormata, ta pole enam noor, ja koguda väikesesse plekkpurki raha langenute heaks.
  • Felicitas Hoppe, "Rõdu", rmt: "Juuksurite piknik". Tõlkinud Mati Sirkel; LR 33/2001, lk 7-8

• Teatri itaaliapäraselt U-kujulist saali ümbritsesid kolm loožidega rõdu, mis ulatusid, nagu Minerva väljasirutatud kaitsvad käed, lava keskkohani.
  • Mardi Valgemäe, "Teatrimaania", Vikerkaar 7–8/2011, lk 101-124

• Rändureid vastu võttes võetakse vastu võib-olla ingleid, seda on juba muiste usutud. Sest igaühes on ingel olemas ja tahab teinekord natuke lennata, natuke soputada oma vanugi tiibu mõne võõra õrre ja oksa peal, natuke vaadata oma juba väsinudki silmadega välja mõnest võõrast aknast või võõra rõdu pealt. (lk 262)
  • Tõnu Õnnepalu, "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)". EKSA 2019

• Marie Under, "Suvel" I kogus "Sonetid"

• Doris Kareva, "Hoia elust kinni hammastega" kogust "Päevapildid" (1978)

Vikipeedias leidub artikkel

Rõdu