Jälkus
Proosa
[muuda]- ...eelarvamused ja kõik need elu nurjatused ja sigadused on vajalikud, sest ajapikku moonduvad nad millekski mõistlikuks, nagu sõnnik mustmullaks. Maa peal pole midagi head, mille algallikas poleks leidunud jälkust.
- Anton Tšehhov, "Palat nr 6", tõlkinud Friedebert Tuglas, rmt: "Valitud teosed", 5. kd, 1962, lk 130-131
- Kui valida keha kuvandist välja mõned tahud, mis sündsust ei riiva, peame olema valmis selle moonutuse nimel kannatama. Keha ei ole mõnevõrra poorne anum. Või kujundit vahetades - aed ei ole seinavaip; kui kõik umbrohud välja kitkuda, jääb muld lahjaks. Kuidagi peab aednik viljakust säilitama, andes tagasi seda, mida on võtnud. Eriline kohtlemine, mida mõned religioonid lasevad osaks saada anomaaliatele ja jälkustele, et need headuse teenistuses väekaks teha, sarnaneb umbrohu ja mahaniidetud rohu kompostimisega.
- Mary Douglas, "Puhtus ja oht", tlk Triinu Pakk, 2015, lk 279
Luule
[muuda]üks jälkus leidub veel, mis võrdlematu muuga!
Võõras temale on suur hääl ja käte kihk,
ent seda vägevam on ta hävitusihk,
maailma neelaks küll ta haigutava suuga -
see Igavus! Suus piip, pisar ripsmete taga,
tapalavasid seab tal püsti mõttelend.
Minu lugejast vend, silmakirjalik vend,
kas pole tuttavad me vaese elukaga!
- Charles Baudelaire, "Lugejale". Tõlkinud Ain Kaalep. Rmt: "Kurja lilled". Loomingu Raamatukogu 35/36 1967, lk 6
Oo, elu, virtsamere haisev lokse!
Oo, õud, oo, jälkus, kõige määndamine!
Oo, jamps, oo, hullumeelne sonimine!
Oo, maailm, purjus jumalate okse!
- Henrik Visnapuu, "Laul sest jäledast", 1917