Maine

Maine ehk reputatsioon ehk renomee (ka kuvand või imidž ehk imago) on üldiselt levinud hinnang inimese või kollektiivi või ettevõtte kohta.

• Samasugune lugu on inimese poolt kavandatud ükskõik missuguse ürituse sünniga. Mõte tuleb pähe ühele inimesele, kahele, kolmele, sellega hakkab tegelema vastav valitud komisjon; mõte hakkab teostuma ja teostudes riivama ning kaasa kiskuma teiste inimeste ja teiste asutuste kümneid huvisid; peatselt on kümnetest saanud sadakond, selles huvide sajakus aga nagu purgis, mis on täis ämblikke, tekivad oma vastuolud, lahkhelid, üksteise õgimine; ja isegi need, kes näiliselt pole riivatud ega kaasa kistud, lisavad sündivasse üritusse omalt poolt osakese sellega, et avaldavad tema kohta oma arvamust, sedastavad oma vaatenurgast nähtut, ja hakkavadki seega kasvatama tema eksistentsile ümber katet – r e p u t a t s io o n i. Sündinud üritusele kaasaegsete poolt loodud reputatsioon aga muutub, tema lahutamatuks varjuks, ja kui üritus on juba surnud, unustatud ning tolmukorra alla maetud, hakkab sajandite süles või ajaloo annaalides elama just seesama vari, see tema tinglik reputatsioon.
  • Marietta Šaginjan, "Esimene näitus", tlk Miralda Prääts, 1970

• ... keegi peab iga hinna eest olema peaminister. Olgu Eesti isoleeritud, langegu Eesti maine – see on kõik viiendajärguline, sest mina olen peaminister! Olgu see laev uppuv, aga mina olen selle uppuva laeva kapten!
  • Toomas Hendrik Ilves, intervjuu: Toomas Hendrik Ilves: kas varsti hüppavad Eestis välja kartulid – olin küll pealt pruun mitu aastat, aga seest olen ikka valge? Intervjuu Erik Moorale. Eesti Ekspress, 14. oktoober 2020

• Minu arust, kui üldse rääkida eesti kirjanduselus või kultuuris mingist luuletajaimidžist, siis on luuletajaimidži kandjaks... ma ei mäleta, milline Jüri Kaldmaa praegu välja näeb, aga kindlasti aastatetagune Kaldmaa, või Marko Kompus sellisena, nagu ma teda viimati nägin. Prillid võiksid luuletajal olla, juuksed keskmisest pikemad, soovitavalt kampsun ja kaelarätt. Suur kole puust asi nööriga kaelas mõjub siinmail ka nagu luuletaja tunnus.
  • fs, "Masin ja madu". Intervjuu Sven Vabarile, Looming nr 9/2002, lk 1405

• 1930. aastast muutus radikaalselt ka uue naise visuaalne kuvand. Kui seni oli naisi kujutatud traditsiooniliselt lopsaka kehaehituse, pearätiku, põllega ja mitteaktiivses tööinimese rollis, siis nüüd võeti ette uus mees ja modelleeriti tema järgi uus naine. Tulemuseks saadi sihvakas, sportlik, aktiivne ja töökas noor kolhoosnik. Kõige selgemalt on uue naise ja mehe visuaal minu arvates kehastunud Vera Muhhina hiiglaslikus skulptuuris "Tööline ja kolhoositar" (1937).
• Eestisse jõudis uue naise kuvand peale II maailmasõda. Huvitav on märkida, et naistraktoriste eesti kunstis mulle teadaolevalt kujutatud peaaegu ei olegi. Küll aga oli märgatav uue naise visuaal massimeedias või õnnitluskaardil. Oleme ehk kõik juhtunud nägema lõbusaid naistepäevakaarte, kus kosmonaut Valentina Tereškova lillekimbuga naeratab või kus on kujutatud müüri laduvaid naisi. Omaette ulmeline vaatemäng olid iluvõimlejad ja riistvõimlejad paraadidel, rongkäikudel ja pidustustel, kus nad moodustasid ülalt taevast vaadatuna erinevaid sümboleid ja sõnu, nagu "1. mai" või "rahu". Rongkäik, mis sisaldas heroilistes poosides iluvõimlejaid mootorrattal helge tuleviku poole kihutamas, ei olnud mitte asjatu ajaraiskamine. Uue nõukogude naise ja mehe idee kehastus neiski.
  • Fideelia-Signe Roots, intervjuu: Andra Roosmets, "Fideelia-Signe Roots: naised on suurest ajaloost välja jäetud", ERR, 31.03.2021

• Kuna Tema on kulutamisvõimekuse embleem ja peamine kulutaja, on ta ühtlasi ka selle maailma kaupade kõige mõjukam müüja. Kõik kunagi ette võetud uuringud on näidanud, et atraktiivse naise imidž on kõige efektiivsem reklaamivõte. Ta võib istuda kaksiratsi uue auto poritiival või juveelidest lõõmavana sellesse astuda; Ta võib lamada mehe jalgadel, paitades tema uusi sokke; Ta võib väljakutsuvas poosis hoida bensiinipumpa või aeglaste liigutustega üle metsavälu tantsida, uue šampooni tõttu hiilates; ükskõik mida Ta teeb, Tema imidž müüb. Meie tsivilisatsiooni günolaatria on kirja pandud plankudele, kinoekraanidele, TV-sse, ajalehtedesse, ajakirjadesse, konservikarpidele, pakenditele – kõik pühendatud valitsevale jumalusele, feminiinsele fetišile. Tema dominioon ei too siiski kaasa naiste valitsust, sest Tema ise ei ole naine.
• Nähes, et maailm riisub end selle olevuse kasuks paljaks, peab Ta olema õnnelik – terve struktuur lendaks uperkuuti, kui Ta ei oleks õnnelik. Nii et naise lõputult naeratava imidž on kleebitud igale mõeldavale pinnale. Õunakook kutsub esile õndsalikkuse voolu, pesumasin põhjustab kärarikast lõbusust, odav šokolaadikarp toob kaasa sulavrõõmsa tänulikkuse, kokapudel on sõnulseletamatu õnne allikas, isegi uut plaastrit tervitab rahuloluümin.
  • Germaine Greer, "Stereotüüp", tlk Maris Müürsepp, rmt: "VTK-raamat", Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 1999–2004 (artikkel raamatust "A Cultural Studies Reader. History, Theory, Practice", London, 1995; katkendid Greeri teosest "The Female Eunuch", 1970)

• Rahvatarkus ütleb küll, et nimi ei riku meest, kuid alati see ei kehti. Kõrvahargi nimi on tema maine ja elugi ära rikkunud. Inimene ei armasta seda loomakest üldse, isegi pelgab teda. Ometi mõttetult. Arvatakse, et kõrvahark poeb magavale inimesele kõrva ja teeb muid pahandusi. Kõrva võib ta pugeda vaid siis, kui suisa põõsa alla põõnutama jääda, sest kõr­vahargile meeldivad kõik soojad, kitsad ja pimedad kohad. Tegelikult inimene teda ei huvita, ööd kuluvad kasulikumale tegevusele. Kõrvahargi headest külgedest teatakse aga vähe.
  • Külli Hiiesaar, "Ärge kartke kõrvaharki!", Eesti Loodus 6/1999, lk 230