Hanya Yanagihara

Hanya Yanagihara (sündinud 20. septembril 1974 Los Angeleses USAs) on Ameerika Ühendriikide kirjanik.

Hanya Yanagihara, "Inimesed puude võras", tlk Krista Eek, Tallinn: Tänapäev, 2016.

• [Ronald Kubodera:] Nortoni jaoks on olnud vangistuse üheks raskemaks osaks võitlus meeletu monotoonsusega, mis on hakanud paratamatult tema olukorda defineerima. Pean tunnistama, et olin veidi üllatunud, kui ta hakkas juba enne vangistuse esimese kuu möödumist piinava igavuse üle kurtma. Nortonil oli alati olnud unistus - arvan, et sama unistust jagavad paljud hiilgava mõistusega ja ajapuuduse all kannatavad mehed -, et ta saab kord ühe kuu või ühe aasta olla kuskil soojas kohas ilma igasuguste kohustusteta. Seal olles poleks tal vaja esitada ühtegi kõnet, poleks vaja toimetada ega kirjutada ühtegi artiklit, poleks vaja juhendada ühtegi üliõpilast, seal poleks ühtegi last, kelle järele vaadata, ühtegi uurimustööd, mille kallal töötada - lihtsalt vaba aja lauskjas avarus, mida ta saaks täita täpselt sellega, mida parasjagu soovib. Nortoni silmis oli aeg alati nagu meri, peeglisarnane lõputusse ulatuv tühjus, ja see unistus - ta nimetas seda mereajaks - muutus omamoodi naljaks, kiirkirjaliseks viisiks, kuidas rääkida teemadest, mida ta lootis kunagi tulevikus lähemalt uurida, kuid millega tegelemiseks ei olnud tal praegu, olevikus aega. Ja niisiis andis ta tõotusi: ta hakkab mereajal troopilisi sõnajalgu aretama. Ta hakkab mereajal elulooraamatuid lugema. Ta hakkab mereajal memuaare kirjutama. Mitte keegi ei uskunud, kõige vähem Norton ise, et ta mereaeg võiks tõesti millalgi saabuda, kuid nüüd oli see tal muidugi käes, kui välja arvata ehk soe asukoht ning meeldiv ja laisk loidus, mida raske tööga väljateenitud jõudeolekuga seostatakse. (lk 17-18)
• [A. Norton Perina:] Siin on äärmiselt vähe asju, mida teha, ning teatud hetkest alates veel vähem asju, mille peale mõelda. Ma ei arvanud kunagi, et võiksin end taolisest olukorrast leida, olla tõepoolest nii väsinud, et tunnen end tilgatumana, mitte verest, vaid mõtetest. Igavus - arvasin tegelikult alati, et võiksin lõputu tühjuse perioodi kõrgelt hinnata, et täidaksin selle mängleva kergusega. Ent olen mõistnud, et me ei ole mõeldud täitma nii suuri ja tühje vahemikke; räägime aja täitmisest, kuid tegelikult on kõik vastupidi - meie elu täidab pidev toimetamine, sest me ei suuda peale nende lüheldaste viivude midagi tõeliselt enda kontrollile allutada. (lk 18)
• [Ronald Kubodera:] U'ivulasi tunti (ja tuntakse teatul määral siiani) lüheldase eluea poolest. Ent Ivu'ivul olles kohtus Norton saareelanikega, kes elasid oodatust palju kauem: kakskümmend, viiskümmend, isegi sada aastat kauem. Avastuse muutsid veelgi märkimisväärsemaks kaks lisatähelepanekut: esiteks ei vananenud seisundit põdevad isikud füüsiliselt, kuigi nende mõistus mandus samaaegselt, ning teiseks ei olnud nende seisund kaasasündinud, vaid omandatud.

Mitte kunagi varem ei olnud inimkond jõudnud igavesele elule lähemale, kui oli seda teinud Nortoni avastuse abil. Ent mitte kunagi varem ei olnud ka nii imeline lootus inimkonnal nii kiiresti käest libisenud saladus paljastati ja hävitati vaid üheainsa kümnendi jooksul. (lk 24)

• Sündisin 1924. aastal Indiana osariigis Lindoni lähedal, mis oli üks nendest väikestest märkamatutest maalinnakestest, mis olid hakanud kakskümmend aastat enne minu sündi vaikselt, kuid järjekindlalt Kesk-Läänes paljunema. Pean sellega silmas, et linn oli minu mäletamist mööda eriline just nimelt igasuguste iseloomulike detailide puudumise tõttu. Seal olid silotornid ja punased küünid (enamik elanikest olid farmerid) ja universaalkauplused ja kirikud ja kirikuõpetajad ja arstid ja õpetajad ja mehed ja naised ja lapsed: Ameerika ühiskonna musterkuvand, kuid ilma ilustuste, kaunistuste, lisanditeta. Linnas oli paar joodikut, kohalik hull, koerad ja kassid ning maakondlik laat, mida korraldati ühiselt koos Locustiga, paar kilomeetrit lääne poole jääva eraldi omavalitsuse moodustava linnaga, mida enam aga olemas ei ole. Linnaelanikud - meid oli tuhat kaheksasada - sündisid, käisid koolis, tegid majapidamistöid ja hakkasid farmeriteks ja abiellusid teiste lindonlastega ja lõid siis oma pered. Kui kohtusid kellegagi tänaval, siis noogutasid talle tervituseks, või kui olid mees, siis tõmbasid kaabu serva veidi allapoole. Aastaajad vaheldusid, tubakas ja mais kasvas ja saak koristati. Selline oligi Lindon. (lk 33)
• Maja taga, umbes pooleteise kilomeetri kaugusel, asus käänuline oja, mis oli liiga väike, ja mille vool ei olnud piisavalt järjekindel, et oleks õigustanud ojale korraliku nime andmist. Iga aasta märtsis ja aprillis pärast lume sulamist ületas oja aga oma tavapärased mõõtmed ja muutus tõeliseks jõeks, paisudes lumesulamisveest ja kevadvihmadest mäslevaks vooks. Nende kuude ajal muutus oja olemus täielikult. Oja muutus armutuks ja eesmärgipäraseks ning haaras kinnikasvanud kallastelt kaasa tillukesi kevadmaguna õietähti, juuris välja nõmm-liivateetaimi ning kihutas need siis koos endaga allavoolu ja hülgas hiljem mõne tam mi rägastikus, mille keegi tundmatu oli kunagi ammu ehitanud. Väikesed karpkalad, kes olid ainsad ojas kogu aasta elavad kalad, püüdsid kogu jõust ülesvoolu ujuda ja uppusid. Sellel ühelainsal perioodil oli ojal hääl: tormleva vee ja mäsleva jõu raevukas möire, ning kitsas jõeharu, mis oli tavaliselt nii tüüne ja iseloomutu, muutus nende kuude ajal millekski hirmuäratavaks ja ettearvamatuks ning meid hoiatati, et me sealt eemale hoiaksime. (lk 34-35)
• Olime noored, kuid teadsime mõlemad (tänu raamatutele, teiste laste jutule), mida üks ema tegema peaks - manitsema, õpetama, juhendama, vajadusel distsiplineerima -, kuid teadsime, et meie ema ei olnud võimeline neid ülesandeid täitma. Juurdlesime, millisteks inimesteks me sellise naise kasvatuse all saame. Miks oli ta nii saamatu? Kohtlesime teda samamoodi, nagu enamik poisse kohtleb väikeseid loomi: olime tema vastu lahked, kui olime rõõmsas ja heldes tujus, ning julmad, kui ei olnud. Teadmine, et meil oli ema üle selline võim, oli uimastav: võisime teda manipuleerida, et ta langetaks lõdvestunult õlad, et ta paotaks ebakindla naeratuse tarbeks huuled, ent võisime sundida teda ka pead langetama, peopesaga pakiliselt vastu jalga nühkima, mida ta tegi alati, kui oli ärevil või õnnetu või segaduses. Muredest hoolimata ei võtnud me neid kunagi jutuks ning meie ainsad vestlused emast olid täis pilkeid või tülgastust. (lk 35)
• Nagu enamik lastest, nii oletasime meiegi, et kõigis täiskasvanutes peitub loomulik meelevald, autoriteet. (lk 36)
• Peale tugeva iseloomu puudumise võis mu ema pidada läbikukkunuks ka mitme muu elementaarse oskuse puudumise tõttu. Ta oli kehv kokk (tema aurutatud spargelkapsas oli kummine ning selle õisikud kubisesid imetillukeste ja nähtamatute põrnikate krõmpsuvatest laipadest, tema ahjukana aga kriuksus verest) ning tegeles majapidamistöödega vaid ajuti - isa oli ostnud talle tolmuimeja, kuid see seisis hüljatuna seinakapis, kuni ühel päeval lammutasime selle koos Oweniga osadeks. Lisaks ei paistnud tal olevat ühtegi huvi. Me ei näinud kunagi, et ta oleks lugenud või kirjutanud või maalinud või tegelenud aiatöödega, kuigi need olid kõik ajaveetmise viisid, mis olid meie jaoks (juba siis) loomupäraselt väärtuslikud ja huvitavad. Leidsime ta vahel suvistel pärastlõunatel elutoas istumas, jalad tütarlapselikult enda alla tõmmatud, näol lihtsameelne naeratus, kui ta vahtis üksisilmi, kuigi tühjal pilgul, tohutuid keerlevaid tolmukübemete pilvi, mille päikeseviirg oli nähtavaks muutnud. (lk 37)
• Ema ei peetud sel ajal tõenäoliselt nii ilusaks, kui teda peetaks nüüd, sest ta nägu oli ajast eest: pikk, kaame, ehmunud - nägu, mis näis varjavat enda taga intelligentsust, salapära, sügavust. Nüüdsel ajal peetaks teda kütkestavaks. Ent mu isa pidas teda ilmselt väga ilusaks, sest ma ei suuda mõelda välja ühtegi teist põhjust, miks ta oleks pidanud emaga abielluma. (lk 38)
• Mulle valmistas see teismeeas pettumust, kui adusin, et isa oli emaga abiellunud ainult tema ilu pärast, kuid see leidis aset enne, kui mõistsin, et vanemad valmistavad meile kõigile mitmel moel pettumust ja oleks parem, kui me ei ootaks neilt üldse mitte midagi, sest nad ei suuda tõenäoliselt neid soove täita. (lk 38)
• Tunnen nüüd ebamugavust, kui mõtlen ema elu kohta käivaid väheseid detaile kirja pannes, kui vähe ma tegelikult temast tean ja kui vähe olen olnud temast huvitatud. Oletan, et iga laps soovib oma vanemate tausta mõista, kuid ema ei tundunud olevat minu arvates selleks kunagi piisavalt huvitav inimene. (Või peaks see arutluskäik vastupidine olema?) (lk 39)
• "Sina!" ütles Naples mulle. "Kas sul ei peaks kuskil vend ka olema?"

Ta teadis, et mul on vend. Olime püüdnud Oweniga eelmisel suvel kinni hulgaliselt väikeseid rohelisi madusid ja toppinud need, üks väänlev väät korraga, Naplesi kliiniku kirjakasti. See oli olnud väike lapsik nali, aga Naples oli sellest raevunud ja ta ei olnud seda meile kunagi andestanud. Ta oli vihane kibestunud mees, kes oli muutunud maailmas pettudes sapiseks, selliseks meheks, kes äigas jalaga laste poole, kui neid tänaval märkas, lennutades maast lahti tolmupahvakuid, lihtsalt sellepärast, et teadis, et neil oli vähe võimalusi talle kätte maksta. (lk 41-42)

• Olime Oweniga märganud, et kui rääkisime täiskasvanutega nii, nagu oleks nad pisut aeglased, isegi alamad - nagu oleks nad tüütused, keda olime õppinud taluma -, siis ehmusid nad sellest tihtipeale ning avaldasid meile infot ja kõnelesid toonil, mida nad ei oleks tavaliselt kunagi lastega rääkides kasutanud. See tehnika ei avaldanud aga Naplesile sama mõju - tema arrogantsus oli andnud talle omamoodi meelekindluse, mis osutus vägagi tülikaks. (lk 42)
• Owen oli juba selles vanuses huvitatud sõnadest - ta luges sõnaraamatuid ja ka kõiksuguseid teisi raamatuid ning armastas igasuguseid sõnamänge: anagramme, kalambuure, palindroome. Ta võis end terve päeva lõbustada, lugedes ette riimuvaid sõnu, mille olemasolu oli ta avastanud või mille oli ise välja mõelnud. Kuigi armastasin ka ise lugemist, ei armastanud ma keelesporti kunagi niimoodi nagu Owen. Sest minu arvates puudus keelel loomulik intelligents - inimesed olid keele loonud ja sellele ka tähenduse andnud ning seetõttu polnud osavad kirjutised minu jaoks tihti ei midagi enamat kui kavalad Hiina mõistatused. Kirjanikke ülistatakse tihtipeale selle eest, et neil on annet vallata midagi kunstlikku, mida saab omatahtsi muuta või millega manipuleerida, kuid miks peetakse kunstliku struktuuri täiendamist geniaalsuse väljenduseks? Võib-olla on mu mõtte loogikat siinkohal raske mõista ja lubage mul seega end teisiti väljendada: keelel ei ole ühtegi loomupärast saladust. (lk 44)

Vikipeedias leidub artikkel

Hanya Yanagihara