Aare Pilv

Aare Pilv (sündinud 15. aprillil 1976 Viljandis) on eesti luuletaja, kirjandusteadlane, tõlkija ja kriitik.

"Ramadaan"

Aare Pilv, "Ramadaan". Tuum, 2010.

Lennukiga on ju see imelik lugu, et see nagu polegi rändamine, see on lihtsalt kiire ruumis ümberpaiknemine - sa mitte ei saabu uude kohta, vaid osutud seal äkki kohal olevat. (lk 11)
Siin oli kuulus Aleksandri-mosaiik, mille fragmenti Aleksandri näoga teadsin juba lapsena: see oli "ENEKE-ses" Aleksandri artikli juures. Nagu sellistel puhkudel ikka, jääd seisma ja vaatad ja mõtled "ah siin sa siis oledki, ISE", tundes mingit raskesti kirjeldatavat algupärasuse erakordsuse tunnet, mis seguneb tundega, et mingis mõttes "lähemale" sa ju sellele asjale pole jõudnud. Vahe on ainult selles, et seni olid sa näinud vaid selle pildi fotoreprosid, nüüd aga peegelduvad valguskiired, mis su silma võrkkestale langevad, otseselt originaali enda pealt - otsekui peaks see valguse puudutus vastu silma nüüd siin olema kuidagi erilisem. Ja miskipärast on tunne, et ongi. (lk 35)
Mingis mõttes on see sama asi, mis alati võlub ja haarab teatri puhul: et see kõik toimub füüsiliselt siin koha peal ja et põhimõtteliselt on võimalik alati etendus hävitada, sellesse sekkuda, aga ometi mingi imeliku kokkuleppe tõttu hoiavad näitlejad ja vaatajad etendust ülal, nii nagu mitme tuhande aasta taguseid vormitud mateeria tükke hoitakse muuseumis alal. Kohtumine mosaiigiga muuseumis on nagu osasaamine mingist põlvkondade eluiga ületavast etendusest, mis on tähelepanuväärne juba ainuüksi oma kestuse poolest, st selle aja poolest, mille jooksul on suudetud etendust tavaelust lahus hoida, ehk siis - kunagi väga vanasti kokku säetud mosaiiki hoida lagunemast suvalisteks ainetükikesteks. Ülev püüe füüsilist kaduvat olemasolu kadumatusesfääris hoida - see on ühine nii heale teatrietendusele kui ka kohtumisele iidse mosaiigiga kuskil muuseumis. Ilma selle kaduvuse-teadvuseta kaotaks nii üks kui teine oma olemusliku mõtte. (lk 36-37)
Selles mõttes on fotoreprode ajastu, mil repro võib paari sekundiga raamatust või internetist üles leida, ühtlasi ka ajastu, mil originaalid on pidevas olemasolemisest tühjaks voolamise ohus, ohus, et nad kaotavad oma materiaalse subjektsuse, muutudes pelkadeks kujutisteks, üheks variandiks enda reproduktsioonide reas - nii et isegi kui jõuad originaali juurde, ei näi ta sulle enam midagi uut ütlevat, võrreldes reprodega. Ta on su jaoks haihtunud unenäopildiks, mille materiaalse kohalolu fakt kuskil ruumipunktis pole enam üldse oluline. Aga seekaudu oled sa ka ise natuke oma reaalsest olemasolust tühjemaks voolanud. (lk 37-38)
Mõtlesin, et itaallastel läks selle fašismivärgiga üsna õnnelikult, sest neile jäi alles see au, et nad kukutasid Mussolini ise, ning sõjast ei väljunud nad kaotajate poolel, pigem väljusid nad sõjast sakslaste okupatsioonist vabastatuna. (lk 66)
Nii et Saksamaa ja Itaalia on oma mustimate ajajärkudega erineval moel toime saanud: sakslased selle kaudu, et on süü enda peale võtnud, hoiavad seda pingsalt meeles, et seda mitte korrata; itaallased selle kaudu, et tajuvad ennast pigem fašismiohvrina kui selle süüdlasena. Kumb lahendus on "sotsiaalsele psüühele" tervislikum? (lk 67)
Saan [Clive Pontingu "Maailma rohelisest ajaloost"] teada, et suurem osa metsast hävitati Itaalias juba antiikajal, see, mis seal praegu kasvab, on paari tuhande aasta vanune võsa, mis on kohati metsa ilme võtnud - aga Itaalias pole põlismetsa selle õiges tähenduses. Nii et siis ka loodus on siin jälg antiiksest tsivilisatsioonist, ka siinsed puud pärinevad tollest varaküpsest kultuurist. Maastikupilt on antiigi pärand nagu iidsed varemedki. (lk 77)
Kõik tõeliselt väärtuslik looming on sündinud mingis mõttes suurushullustuse vallapäästmisest. Võimsad kunstiteosed, imetlust äratav arhitektuur, sügavalt ja aja jooksul jätkuvalt kõnetav tekst - kõik need on sündinud sellest, et mõned inimesed pole peljanud iseenda sees peituvaid mõõtmeid ja on need realiseerinud. (lk 100)
Ei pea ju selleks 8 eurot Colosseumi kassasse maksma, et aru saada: tsiviliseerituse tuum ei seisne mitte selles, et ei olda enam metsik, vaid selles, et metsikusi viiakse täide kontrollitult ja süsteemselt. (lk 132)
Mina olen tolstoilane, minu jaoks pole kohal, inimeste kätega ehitatud hoonel mingit pühaduse garantiid. Kui miski on püha, on selle altar ja ikoonid ainult minu surelikus ja väsivas südames; kirik võib parimal juhul olla vaid ruumiline metafoor, ümberütlus, arhitektuuriline retoorika, aga mitte kunagi pühadus ise.

Öö oli niiske. Terve rõdu oli tigusid täis roomanud. Jumal oli nad siia välja ajanud - sest kas pole pühadus just midagi sellist, mis ajab välja, mitte ei kutsu sisse?

Igal teol on oma isiklik pühakoda seljas. (lk 190)

Ootan õhtut ja pildistan natuke pärast päikeseloojangut ja enne pimenemist oru hämarat tumedat ähmjasrohelist lehestikupinda, ilma varjudeta, vaevuaimatava mügarliku laotusena. Seejärel kerkib oru ülemise serva varjust esile kuu, mis on varsti oma teist veerandit lõpetamas. Säritan teda pikalt, tema säritab mind vastu. (lk 195)
Igas peatuses teatas hääl valjuhääldist peatuse nime ja ütles sinna juurde ka, kui palju rong graafikust maas on, ja loomulikult vabandas selle pärast viisakalt. Alustasime Roomast vist umbes 7-minutilise hilinemisega, ning kolme ja poole tunnise sõidu jooksul oli see veninud veerand tunnini. Mitte et mul sellest mingit lugu oleks olnud, tundus lihtsalt huvitav, et selle asemel et pingutada iga hinna eest tuimalt graafikus püsimise nimel, olid nad oma automaatteadustajasse sisestanud teksti, mis teatas sujuva enesestmõistetavusega tegelikku tõde. Selles oli midagi Itaaliale iseloomulikku. (lk 208-209)
Mäletan, et Londoni Pauluse katedraali uksel oli ukseakna klaasi sisse graveeritud: "See pole midagi muud kui Jumala maja ja taeva värav", ja kui sisse astusime, oli kohe ukse taga kassa kõige tavalisema kassaaparaadiga, mida kasutatakse meilgi poodides, rahasahtel käis väikeste vaheaegade järel kõlliga lahti. (lk 233)

Artiklid

Kui Krull muretses selle üle, et kriitika ei suuda teha vahet kirjanduskeelel ning moraalsel ja poliitilisel keeleregistril, tõmmates kunstiteoseid ideoloogilisele liistule, siis nüüd tahan osutada ühele veelgi halvemale tendentsile, mis viimase aja ühiskondlikus diskussioonis on esile kerkinud, aga mida annaks kirjeldada just sama sõnapaari [nüansimeele kriis] abil.
Mind üllatas just see vaatenurk, nagu oleks ["Tujurikkuja" lõpulaulus] pilatud Mattiiseni-Leesmendi laulu ["Ei ole üksi ükski maa"] ning selle poolt väljendatud aadet. Mu meelest sai sellisel tõlgendusel olla kaks põhjendust. Esiteks, nii võivad tunda inimesed, kelle jaoks patriotism tähendabki ksenofoobiat, st need, keda laul pidigi pilama. Teiseks, nii võivad tunda inimesed, kelle jaoks pagulasteemaga esile kerkinud ksenofoobia pole üldse oluline teema – st nad lihtsalt ei saanud aru pila sihikust; nad arvasid, nagu "Tujurikkuja" tahtnuks öelda, et omaaegse laulu väljendatud ideed ise on väljanaermist väärt. Neile viimastele ütleksin, et olge rahulikud, te lihtsalt ei saanud nalja mõttest aru, laul polnud siin pila objekt, vaid vahend. Et nali ei jõua kohale, seda juhtub kõigiga.
Sotsiaalmeedias diskuteerides ja vaieldes hakkas mulle koitma kolmas tõlgendus eelmise kahe kõrval: et on omajagu inimesi, kes saavad aru "Tujurikkuja" pila sihist ja keda ei saa otseselt rassistiks või ksenofoobiks pidada, kuid kes ometi tundsid, nagu oleks pila sihitud nende vastu. See üllatas ja oli ootamatu. Kuid põhjus on tegelikult lihtne: on inimesi, kes on tehtud hellaks sellega, et kuigi nad ei jaga Martin Helme ja Kristiina Ojulandi stiilis paranoiat, vaid on lihtsalt väljendanud skepsist näiteks Euroopa integratsioonivõimekuse suhtes või osutanud sisserändajate getostumise ohule, saavad ometi endale vihkaja tiitli. Loomulikult on nende hulgas ka inimesi, kelle hirmud on üles köetud valeinfoga, mida äärmuslased poliitilise profiidi lõikamiseks sihilikult levitavad.
Selle peegelpildiks on, et inimesi, kes räägivad nt pagulaste aitamise vajadusest ja sellest, et islam ja islamistlik ideoloogia on erinevad asjad, sildistatakse liberastideks ja tolerastideks (mis muuseas on Vene profašistide poliitkultuurist pärit leksika) ning peetakse neid mingi salapärase vasakpoolse diktatuuri käsilasteks.
Tõnu Lehtsaar rääkis ERRi arvamusportaalis 11. jaanuaril, et Eesti ühiskonda lõhestab külm konflikt. Ma pole nõus tema vaadetega, kuid ma nõustun tema diagnoosiga ning põhimõttelise murega. (Et ma viitan mehele, kellega ma poliitilistel teemadel ilmselt kunagi erilist ühisosa ei leia, on siinkohal teadlik žest.)

Ma ise näen seda konflikti eelkõige sügava kommunikatsioonirikkena ja pean seda nüansimeele kriisiks – ei tajuta enam olukorra ega suhtluspartneri jutu nüansse, sest suhtluse ja probleemilahenduse asemel tegeldakse enesekaitse ja vasturünnakutega.

Tulemus on, et ei väidelda enam konkreetse inimesega konkreetse probleemi üle, vaid mingi müütilise vandenõuga, mille kehastajaks oponent on. Nii oponent kui probleem mütologiseeritakse ja tekib kujutelm, nagu ei oldaks vastamisi teise inimesega, vaid mingi müütilise mitmepäise olendiga, kelle vastu ei aita loogika, vaid raevukas retoorika. /---/ Ja lähebki suhtlus rikki – ei räägita enam üksteisega, vaid üle üksteise peade oma hirmude ja ängidega.
Tuleb meeles pidada, et erimeelsus on vaba ühiskonna eeldus ning paratamatus. Mitte keegi meist ei valda absoluutset tõde, aga suurel osal meist on ligipääs mõnele tõe aspektile. Ja loomulikult tuleb meeles pidada eristust arvamuse ja fakti, maailmavaate ja objektiivsete asjaolude, dramaatiliste üldistuste ja konkreetsete tõsiasjade vahel.
Seejuures tuleks muidugi vahet teha alusprintsiipidel ning valikukohtadel (konkreetselt näiteks: homoseksuaalsete inimeste võrdõiguslus heterotega tuleneb samast alusprintsiipide tervikust, kust ka nt konservatiivsete katoliiklaste vabadus oma usku praktiseerida, nad ei tohi teineteist tühistada – st usklikud ei tohiks takistada samasooliste perede õigusi, nagu ei saa kirikut sundida sõlmima samasooliste abielusid /---/.
On loomulik, et on vabameelsed ja alalhoidlikud inimesed (nagu on stabiilsema ja mobiilsema, inertsema ja elastsema psüühilise konstitutsiooniga inimesi), aga ei ole loomulik, kui endast erinevaid inimesi peetakse automaatselt lolliks, alaväärseks või kurjusest haaratuks (samas, ka rumalus ja pahatahtlikkus on olemas, nende vastu tuleb tegutseda).
Loomulik on, et jätkuvad vaidlused patriotismi nüansside üle. Aga üks on mu meelest ühine nii konservatiividele kui liberaalidele (kogu selle paleti mitmekesisuses) – me oleme patrioodid. Nii erinevad, kui me ka pole, peame kõik ju üksteise kõrval elama ka 5, 10 ja 20 aasta pärast, me ei lähe minema ega jäta Eestit teistele. Seega tuleb mul praegusi poleemikaid pidades meeles hoida, et ma pean sinuga ühist kodumaad jagama ka oma ülejäänud elu jooksul ning me loome praegu aluspõhja ühiskonnale, kus peavad hakkama elama meie lapsed. Aga et see oleks elamisväärne ühiskond, elamisväärne kodumaa, selleks peab säilima võime üksteisega suhelda.
- Aare Pilv, "Nüansimeele kriis". Postimees, 17. jaanuar 2016

Intervjuud

Humanitaaria mõjukust saab kindlasti mõõta selle kaudu, kui nähtaval me oleme ühiskondlikes aruteludes, aga loomulikult on humanitaarteadused kultuuri enesekirjeldus ja see ongi meie põhiline ühiskondlik mõte. Evalveerimistulemuste kokkuvõte ütles, et ühiskondlikku mõjukust kirjeldatakse liiga lahus teaduslikust mõjukusest (scientific impact). Selles on iva, sest teaduse tase ise ongi üks mõõdupuu, mille järgi tema ühiskondlikku mõju saab mõõta – mida kõrgem on akadeemiline tase, seda rohkem kasu on teadusest ühiskonnale. Teine asi – kokkuvõttes on ka kirjas, et seda mõju kiputakse kohati liigselt kirjeldama majandusliku kasu raamistikus – mis muidugi humanitaaria puhul on eriti kahtlane. Ma kahtlustan, et selles peegeldub teaduse projektipõhise rahastamispõhimõtte üldisem probleemsus: me juba oleme omaks võtmas seda "turunduslikku" mõtteviisi, püüame näidata, et oleme "müügiväärsed", väärime investeeringuid, "toodame kasumit". Keegi ei arvagi, et nt kirjandusteadus peaks tootma mingit majanduslikku kasumit, aga üldisem ärilise loogika tung kultuurisfääri on tekitanud selle, et oleme hakanud ka intellektuaalseid väärtusi kaupade või toodetena kohtlema. Kuna see loogika ikkagi ei toimi, võtab ta lõpuks sellise kuju, et hakatakse tegelema enda tõlkimisega otseselt majandusliku kasu keelde.
Kui ma teen teadust, siis paratamatult on adressaat teised teadlased. Loomulikult on alati hea mõelda paralleelse väljundi peale. Teadusartikli pinnalt saab arendada esseesid näiteks kultuuriajakirjanduses või muus meedias avaldamiseks. Sellega ma pöördun juba laiema adressaadi poole.
Üks asi, mida just süvenenud akadeemiline uurimine ühiskonnale saab anda, on teatav üllatusmoment, vaatepunktide nihutamine ja selle kaudu kultuuri ergastamine, tema eneseloomevõime värskendamine. Kas või minevikust mingi uue kirjandusnähtuse esiletoomine (nt sõjaeelsete punapagulaste kirjanduselu Venemaal) või minevikupildi fookuse ümbersättimine (nt baltisakslaste rahvausundiliste ettekujutuste uurimine, millega hiljuti on tegelnud Ulrike Plath). Aga seda on muidugi keeruline kuidagi mõõdistada – kuidas mõõdistada kultuuris toimivaid mentaalseid ergastushetki?
- Aare Pilv, intervjuu: Triinu Ojamaa, "Kuidas mõõta humanitaarteaduste ühiskondlikku mõju?", Sirp, 24.11.2017

Välislingid