Abstraktsioon

Abstraktsioon on olemasoleva alusel väljamõeldud üldistus, mida tegelikkuses pole.

• Päev või paar hiljem lükkisin erineva suurusega pärleid sümmeetriliste gruppidena nöörile — kaks suurt pärlit, kolm väikest ja nii edasi. Olin teinud palju vigu ja preili Sullivan juhtis neile leebe kannatlikkusega tähelepanu. Lõpuks märkasin järjekorras väga ilmset eksitust, koondasin hetkeks tähelepanu õppetunnile ning püüdsin mõtelda, kuidas peaksin pärleid seadma. Preili Sullivan puudutas mu otsaesist ja kirjutas kindlalt rõhutades: "Mõtle."

Paugupealt teadsin: sõna tähistas protsessi, mis toimus mu peas. See oli esimene kord, kui ma abstraktset mõistet teadlikult tajusin.

• Helen Keller, "Minu elu lugu", tlk Astrid Reinla ja Liisi Ojamaa, 1995, lk 24

• Armastusel ja abielul ei ole peaaegu midagi ühist. Armastus see on midagi abstraktset, armastus see on luule, teatud mõttes kunst. Abielul ei ole peaaegu midagi tegemist armastusega, isegi on imelik, miks nad üksteisele peavad järgnema! Abielu, see on teatud liiki ühiselu, kooselu, kas perekondlikul või mõnel muul alusel...Elus. Abielu põhineb rohkem sõprusel - see tähendab üksteise austamisel ja arusaamisel. Abielu on võrreldes armastusega proosa, täiesti midagi reaalset.
  • Karin Luts, Päevik 1951, 3. veebruar, rmt: "Karin Luts. Konfliktid ja pihtimused. Näitus Tartu Kunstimuuseumis 08.10.2004-01.05.2005". Toimetaja Enriko Talvistu, Tartu Kunstimuuseum 2005, lk 98

• [Randolph Henry Ash:] Teate, kogu luule võib olla üldistatud armastuse karje, armastuse selle või teise või universumi vastu - mida tuleb armastada selle üksikasjades, mitte üldisuses, kuid selle üldise elu pärast igal üksikul minutil. Ma olen alati oletanud, et see on rahuldamata armastuse karje - mu kallis - ja nii see võibki olla - sest rahuldus võib seda küllastada ning nii võib see surra. Ma tean palju poeete, kes kirjutavad ainult eksalteeritud meeleseisundis, mida nad võrdlevad armunud olemisega, kui nad mitte lihtsalt ei väida, et nad on armunud, et nad otsivad armastust - selle värske neidise või selle erutava noore naise vastu - et leida mõnda värsket metafoori või uut säravat pilku iseendas leiduvale. Ja tõtt-öelda olen ma alati uskunud, et suudan diagnoosida seda armumise seisundit, mida nad peavad väga eriliseks, kui midagi, mis on inspireeritud samuti ühest mustast või ükskõiksest sinisest silmapaarist, samuti ühest nõtkest kehast või vaimust, samuti ühest naise loost umbes kahekümne kahe aasta jooksul, ütleme aastatel 1821-1844 - ma olen alati uskunud, et see armumine on midagi ülimalt abstraktset, mis on peitnud end nii armastaja kui ka armastatu individuaalse kehastuse varju. Ja poeedi varju, kes teeskleb ja kehastab mõlemat.
  • A. S. Byatt, "Lumm", tlk Krista Kaer, 2013, lk 165

• Ma kasutasin väga sageli sõna "abstraktne". Ma tundsin, et see on minu sõna. Sest ma pole kunagi väga konkreetne saanud olla – lõpuni. Kui sa sõnadesse paned, siis läheb juba konkreetsemaks.
  • Lola Liivat, intervjuu: Kaire Nurk, "Lola Liivat: maalimine on kannatustegevus", Kunst.ee, 1/2000

• "Oodake-oodake!" hüüdis laekur. "Jah, muidugi, piltlikult öeldes koosneb sõna üksikutest tähtedest, aga need eksisteerivad ainult," ta liigutas graatsiliselt oma pikki sõrmi, "teoreetiliselt, kui võib nii väljenduda. Nad on sõnad, nagu öeldakse, partis in potentia, ja kahjuks on äärmiselt lihtsameelne arvata, et nad oleksid tegelikult olemas, unis et separato. Tegelikult on juba kontseptsioon, et tähed eksisteeriksid füüsiliselt ja sõltumatult, filosoofiliselt väga murettekitav. See oleks ju tegelikult lausa sama hea, kui et ninad ja sõrmed jookseksid maailmas omaette ringi..."

Siin oli kolm "tegelikku", mõtles William, kes märkas selliseid asju. Kui keegi kasutab lühikeses sõnavõtus kolm korda sõna "tegelik", siis annab see tavaliselt märku, et tema sees on midagi katkemas.

• Terry Pratchett, "Tõde", tlk Allan Eichenbaum, 2007, lk 27

• Nii on Kaplinski kirjutatus algselt omal kohal kodutuse luule, milles niivõrd ei kahetseta taga kogetud ja kaotatud kodu, kuivõrd aktsepteeritakse selle – või kodutunde – puudumist. Kui mahajäänud kodu mainitaksegi, siis mitte tingimata soojalt, ning kindlasti seda ei kirjeldata. Pigem näib tegu olevat üpris tavapäraste kuuluvusassotsiatsioonide kimbuga seostuva abstraktse mõistega või siis mõne harjumuspärase väljendi, nagu "koju minema" või "koju tulema", osaga, mille keskmes pole paigalolek meeleliselt tajutavas pesas, vaid kusagilt kuhugi kulgemine, kui samas viibitakse väljaspool parasjagu koduks nimetatavat. Näiteks kojutulek võib pigem tähistada väsitava päeva lõppu ega too sihti esile kui konkreetset kohta, mis kannaks endas isiklikku kogemust. Nii võib varasema Kaplinski kohta öelda, et "kodu" näib tema jaoks enamjaolt olevat abstraktne mõiste, millel ei tarvitse olla palju ühist inimestele vahendamatult, vastu oma nahka tajutava keskkonnaga. Pigem on kodu seotud kogu inimkonna ühisseisundiga – eksistentsialistliku võõranduse olekus maailma heidetud olemisega, mille teadvustamine kõigi paratamatu seisundina ainsana tekitab teatud ühistunnet, kusagil viibimise või kuhugi kuulumise tunnet. (lk 93)
  • Ene-Reet Soovik, "Kodu käsitlused Jaan Kaplinski luules", Methis, Vol. 9 No. 12/2013, lk 91-105

• Olgu lisatud, et 18. sajandil räägiti Montbéliardis kohalikku prantsuse dialekti, mis oli segunenud Šveitsi saksa keelega. Kohalik keelepruuk oli üsnagi triviaalne ning piirkonna vernakulaarse elukultuuri tõttu oli kohalikus dialektis küll palju sõnu praktiliste tegevuste kohta ja rikkalik vandumissõnade valik, kuid abstraktsemaid mõisteid pidi väljendama prantsuse keeles, nagu ka kõike religiooni puutuvat. Näiteks sellist abstraktset nimisõna nagu amour ("armastus") polnud selles dialektis olemaski.
  • Epi Tohvri, "Georges Frédéric Parrot: Tartu Keiserliku Ülikooli esimene rektor" Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019, lk 61