Raudtee

Raudtee on paar roostetanud rööpaid, mis kuhugi ei vii.

• Raudteefloora kasvab raudteevahtide aiakestes. Siia kuuluvad peamiselt kassinaerid, mida ka tokkroosideks hüütakse, ja päevalilled, siis veel mungalilled, roniroosid, jorjenid ja mõnel pool ka astrid; nagu oma silmaga võib veenduda, poevad need taimed enamasti aia vahelt läbi, võib-olla sellepärast, et möödasõitvale vedurijuhile rõõmu valmistada. — Metsik raudteefloora kasvab raudteetammi veertel; see koosneb ennekõike orjavitstest, käokannustest, vägiheinast, karikakraist, ussikeeltest, liivateest ja mõnedest muudest raudteetaimedest.
  • Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, Loomingu Raamatukogu, nr 40/41, 1964, lk 73–74

• Raudteerööbaste vahel kasvavad enesetapjad lilled.
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, Loomingu Raamatukogu, nr 2, 1974, lk 26

• See oli muidugi raudtee. Sõna "raudtee" olin ma küll kuulnud, aga keegi polnud mulle pisutki seletanud, mismoodi see asi välja näeb, pidasin raudteed kõigepealt taevaredeliks. Vist sellepärast, et olin kuulnud ütlust "pikk kui taevaredel" ja raudteel on pisut redeli kujugi. Aga sealsamas hakkasin kahtlema. Ka taevaredelil peab olema kaks otsa, arvasin, aga ma ei näinud kumbagi. Kõrvalteed tegid veel omajagu asja segaseks. Ja miks taevaredel on sedasi vedelema jäetud? Peaaegu maa sisse vajunud. Kas siis pole enam kedagi, kes tahaks taeva minna? See ikka vist ei olegi taevaredel. Peab lähemalt vaatama.

"Ära roni raudteele!" käratas ema.

Riidleb! Miks ta riidleb?! Kuid kohkumisega koos sähvatas ka rõõm — raudtee! Ah, see ongi raudtee! Sellega ju sõidetakse! Sõidetakse? Kuidas??

Olin jälle ummikus. Mõõtsin ja uurisin silmadega raudteed ja pidasin aru, kuhu sinna hobune rakendatakse. Ja kas hobune jõuabki seda vedada? Kakski ei jõuaks. Siin peab ikka olema vist nõidust, arvasin. Ja miks me siis masinaga sõidame, kui raudtee on siinsamas? Ei tea, kus ja missugune see masin on, otsisin seda silmadega. Parem oleks ehk raudteega sõita. Saaks näha, kuidas sellega sõidetakse. Või on ehk nii, et suvel sõidetakse masinaga ja talvel raudteega? Reejalaste moodi nagu oleks? Aga kuidas sellega üldse saab sõita? (lk 19)

• Alma Teder, "Elu õpilane", 1. osa, Tallinn: Ajaraamat, 1995

• Kui väljak oli puhtaks tehtud, ilmus nähtavale Hruštšov, lehm ohelikkupidi järel. Tulid ka Vorošilov ning teised ninamehed.

"Tere, Käbin!" lausus Hruštšov. "Kes need head inimesed sul kaasas on? Üks on täpselt jänese nägu."

"See on Müürissepp, raudteelane," seletas Käbin.

"Raudteelane!" kohkus Hruštšov. "Oi, taevas! Raudtee mulle ei meeldi. Kord jäi mu siga rongi alla. Raudteed pole inimestele vaja. Inimene sõidab vankriga ehk reega." (lk 101)

• Vaikuse tagamiseks tehti mitmeid ettepanekuid. Vladimir Käo väitis, et ühed kõige kohutavamad rahurikkujad on igasugused masinad, eriti rongid. Aga kuna raudteeliiklust päriselt ära keelata ei saa, tuleb vedurile pehmed sussid õmmelda.

Kõik plaksutasid, aga tagumistest ridadest tõusis püsti vana Aleksei Müürissepp. Ta värises nagu huulhein raju ajal.

"Seltsimehed kommunistid!" kõmises ta ahastav hääl. "Mida te ometi räägite! Vedurile sussid! Ei ja veelkord ei! Käed eemale raudteest! Andke armu raudsele ruunale!" (lk 127)

• Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed", Tallinn: Varrak, 2008

• Rong ei saa midagi omatahtsi teha, rahustab Ema. Rong peab rööpaid pidi aina otse sõitma, ei paremale ega vasa­kule. Rööpad juhivad seda raudruuna nagu ohjad. Laura võib olla rahulik, sest rööpad viivad rongi otse Lätimaale. (lk 9)
• Rööbastevaheline maa on kui vagu, kuhu inimesed oma rämpsu külvavad. (lk 10)
  • Māra Zālīte, "Viienäpu", tlk Hannes Korjus, Muraste: Randvelt Kirjastus, 2015

• Pleekinud hoiatussildid raudteel kuulutavad, et tegelikult on rongiõnnetused juba aegunud.
  • Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 121

• Et rongid iialgi ei pääsenud vaatepilti täielikult, siis jättis Paul Tarvelit vähemalt töö ajal puudutamata see viljatu kaugustekurbus, mis inimest, kes jälgib ükskõik millist temata kaugusse kaduvat sõiduriista, põgusalt, aga ikkagi riivab. Sest rongid ei kadunudki kaugusse, kadusid vaid siiasamma kindlustushoone nurga taha, et oodata seal oma aeg täis ja ilmuda määratud silmapilgul uuesti. Ses mõttes täpselt niisama paiksed ja väikekodanlikud nagu dresiinid või elektrikärud, millel raudteenostalgiaga midagi tegemist ei ole ja mida tõeliselt ihaleda võivad ainult lapsed.
  • Asta Põldmäe, "Inglite mäss", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 43

• August Alle, "Apaatia", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964, lk 9

• Betti Alver, "Korallid Emajões", Tallinn: Eesti Raamat, 1986, lk ??

• Urmas Lennuk, "Rongid siin enam ei käi…", rmt: "Ükskord Eestimaal." Näidenditriloogia. Viljandi: Ugala Teater, 2015

Vikipeedias leidub artikkel

Raudtee